Kui süüvida sõnavabaduse filosoofilistesse alustesse, leiame eest arusaamad, mis peaksid loogiliselt lõpuni mõelduna igaühe vaenukõne piiramise suhtes ettevaatlikuks tegema.

Alustame sellest, mis on ilmselge. Sõnavabadus ei saa olla kunagi täiesti piiramatu. Esiteks peame lahendama praktilisi probleeme: kui kaks või enam inimest tahavad rääkida samal ajal ja samas kohas. Selleks et vähemalt üks neist saaks oma sõnavabadust sisukalt realiseerida, peame piirama ülejäänute vabadust kõneleda. Üks asi on muidugi tunnistada protseduuriliste kitsenduste vajadust, aga hoopis teine on rääkida sisulistest piirangutest. Olen aga veendunud, et inimeste väljendusvabadusele leidub terve hulk sisulisi piiranguid, mille suhtes ei tohiks kahtlust tekkida. Üks näide on mitmesugused ausate ja õiglaste lepingute tulemusel võetud kohustused midagi öelda või, vastupidi, millegi ütlemisest hoiduda (nt erinevad konfidentsiaalsuskokkulepped äris). Samuti ei tohiks olla kahtlust selles, et Justin Smollett ei peaks saama õigustada ennast politseile tehtud valekaebuste ja -ütluste puhul sõnavabaduse kaitsmisega.

Olles tunnistanud, et sõnavabadusel peavad olema teatud protseduurilised ning sisulised piirid, järgneb tõeline raskus: piiride täpne paikapanemine. Ütlen kohe ära, et ma ei tea siinkohal vastust ning õigupoolest ei julge ühtki kindlat seisukohta võtta. Saan vaid pakkuda ideid, kuidas mõelda sellest, kus need piirid võiksid olla, keskendudes peamiselt vaenukõnele. Täpsustuseks: öelda, et vaenukõnet ei peaks piirama, ei ole sama, mis öelda, et vaenukõne ei ole halb.

Vabadus on kahtlemata hea, aga häid asju on maailmas veel. Seega rohkem vabadust võib tähendada, et midagi muud väärtuslikku on selle võrra vähem. Tihti vastandatakse vabadusele võrdsust, sest vaid vabadust piirates saame tagada teatud tähenduses inimeste võrdsuse. Loomulikult toimib see suhe aga mõlemat pidi ehk vähem vabadust võib tähendada, et midagi muud väärtuslikku on selle võrra rohkem (nüüdisaegses maailmas on turvalisus väärtus, mille nimel ohverdatakse vabadust). See peaks meid juba alguses igasuguste piirangute suhtes väga ettevaatlikuks tegema. Kui vabaduse võimaldamine käib teiste väärtuste arvelt ning vastupidi, siis peame alati erinevatest hüvedest tulenevat kasu-kahju kaaluma. Vaenukõne keelamine võiks soodustada võrdsemat kohtlemist, kuid liiga agar keelamine võib kammitseda näiteks kunstnike loovust, mis on omakorda väärtuslik.

Mille alusel piirata?

Mõned autorid on seisukohal, et me ei saa rääkida sõnavabadusest, kui see on isoleeritud teistest vabadustest ning väärtustest[1]. Õigupoolest puudub sõnal kui niisugusel üldse omaette väärtus. Väljendus on väärtuslik ainult niivõrd, kuivõrd see aitab jõuda lähemale mõnele teisele väärtusele. Sõnavabaduse kontekstis võiks tulla sellise väärtusena kõne alla näiteks tõde. Ehk sõnavabaduse eesmärk on teenida tõde ja iga kõne, mis pärsib tõeni jõudmist, võib ära keelata, ning vastupidi, kui kõne keelamine viib meid tõest kaugemale, siis meil kaob alus piiranguteks. Teine võimalik väärtus võiks olla demokraatia või poliitiline kultuur laiemalt, s.t peaksime lubama retoorikat, mis soodustab demokraatia toimimist, ning keelama sellist, mis murendab demokraatiat.

Kõikide selliste lähenemiste ühine probleem on vaikiv eeldus, et keelu elluviija teab tõde. Kui see on nii, siis pole muidugi mingit probleemi. Kes meist on aga valmis püsti tõusma ja vankumatult kuulutama, milline YouTube’i video või Postimehe arvamusartikkel murendab demokraatiat ning tuleks seega keelata? Cathy Newmani nüüdseks kurikuulsaks saanud intervjuu Jordan Petersoniga illustreeris seda olukorda suurepäraselt. Newman heitis Petersonile ette, et miks peaks tema sõnavabadus trumpama üle teiste isikute soovi end turvaliselt tunda (olles justkui veendunud, et Peterson ilmselgelt eksib). Kui Peterson küsis vastu, miks peaks Newmani vabadus ebamugavaid küsimusi küsida trumpama üle Petersoni soovi end turvaliselt tunda, pidi ajakirjanik tunnistama, et tal pole sellele küsimusele head vastust.

Kuna tõde ja demokraatia on väärtustest laetud mõisted, on meil keeruline, et mitte öelda võimatu neid täiesti neutraalselt kirjeldada. Iga arvamus selle kohta, mis aitab ühele kaasa ning murendab teist, on mõjutatud meie ideoloogilisest vaatenurgast. Vahest leidub aga mõni selline printsiip, mille alusel on lihtsam sõnavabaduse piiramise üle otsustada? Selleks võiks olla kahju.

Kui vabaduse võimaldamine käib teiste väärtuste arvelt ning vastupidi, siis peame alati erinevatest hüvedest tulenevat kasu-kahju kaaluma.

Milli radikaalne positsioon

Kui lähtuda kahjust, saame pöörata oma pilgu John Stuart Milli poole. Mill alustab sõnavabaduse kaitsmist väga julge väitega: „Kui ka kogu inimsugu peale üheainsa jagaks ühte arvamust, poleks inimsool rohkem õigust seda ühtainust vait sundida kui temal, omades võimu, oleks õigust kogu ülejäänud inimsugu vaikima panna.”[2] Ta lähtub selles väites oma kuulsast kahju printsiibist: ainus põhjendus, mis ühiskonnal saab olla üksikisiku vabadusse sekkumiseks, on enesekaitse ehk see, et isiku tegevus on kahjulik ühiskonnale; isiku enda heaolu ei ole piisav põhjendus. Mill pidas silmas otsest, mitte kaudset kahju. Kas vaenukõne puhul on võimalik näidata, et tekib otsene kahju? Eriti kuna eeldatav kahju pole füüsiline, vaid vaimne. Mul on tunne, et otsest vaimset kahju on väga raske tõestada ja seega oleks riigil väga keeruline piirata vaenukõnet otsese kahju alusel.

Kui oletada, et kahju tõestamine on lihtne, siis mis sellest vaenukõnega seoses järelduks? Ei „vaen” ega „sõna” ei saa ise olla kahju, kahju saab olla vaid mingi praktiline muutus maailmas. Seega, kui rassistliku vägivalla üleskutsetel poleks mingit elulist mõju, siis kahjust lähtudes poleks meil mingit alust seda piirata – üksik vaene vana valge naine võib vaenukõnetada gruppi rikkaid noori mustanahalisi mehi, aga mingit tegelikku mõju sellel pole. Omakorda, kui kahju vähemusgrupile oleks võimalik vältida ilma kõnet piiramata, siis millilik positsioon ütleks meile, et kõnet pole mõtet piirata, sest kahju vähendamiseks on paremaid vahendeid. Kõne piiramine võib kahju vähendamist isegi pärssida, sest me ei saa teada, kes on need inimesed, kelle suhtes peaks midagi ette võtma. Kui kõik vaenukõnelejad peavad vaid sisemist dialoogi või on vaenulikud kinniste uste taga, võib tulemus olla petlik turvatunne, et kõik on hästi.

Siinkohal peaksime kaaluma kahju alusel vaenukõne keelamise loogilist lõppjäreldust. George Kateb on märkinud, et vaenukõne pole ainus kõne, mis tekitab kahju[3]. Näiteks religioosne indoktrineerimine, s.t erinevate usuliste sõnumitega inimeste ja maailma mõjutamine, on kõne, mis võib tekitada rohkem kahju kui kasu. 119 üksikterroristi uurides jõudsid teadlased järeldusele, et 43% neist olid motiveeritud usulistest põhjustest[4]. Kui arvame, et kahju tekitamine on piisav põhjus vaenukõne keelamiseks, siis järjepidevus nõuaks meilt ka usulise (ja võib-olla poliitilise) väljenduse tunduvalt rangemat piiramist, kuna mõnikord on nende tagajärg kahju.

Õigupoolest puudub sõnal kui niisugusel üldse omaette väärtus. Väljendus on väärtuslik ainult niivõrd, kuivõrd see aitab jõuda lähemale mõnele teisele väärtusele.

Rawlsilik algpositsiooni argument

Kuigi John Rawls soovis pakkuda utilitaristlikule positsioonile tõsiseltvõetavat alternatiivi, siis vaenukõne piiramisega seoses võime näha Rawlsi utilitaristidega samal poolel. Lihtsustatult võiks Rawlsi algpositsiooni argumenti kirjeldada järgmiselt: kui inimesed püüavad milleski kokku leppida, mõjutavad meid meie eelistused ning positsioon, pannes pooldama üht kokkulepet teisele nii, et tulemus oleks just meile kõige soodsam. Täpselt sel moel võiks käituda üks ratsionaalne toimija. Rawlsi arvates seisneb probleem selles, et kui püüame kokku leppida ühiskonna alusreeglites ehk õigluses, siis laseme ennast liialt mõjutada oma isiklikel eelistustel ja positsioonil. Lahendus oleks paigutada end mõttes teadmatuse loori taha: unustame hetkeks ära kõik oma isikuomadused ja sotsiaalmajanduslikku positsiooni puudutava ning püüame mõelda, mis oleks õiglane. Rawls tahab sellega näidata, et inimesed peaksid suutma leppida reeglites kokku enne, kui nad teavad, kas need reeglid maksimeerivad nende isiklikke huve ja eelistusi.

Seega võib pärast valimisi kurta, et Eesti demokraatia on mõttetu ja valimissüsteem idiootne, sest Kalev Kallo (KE) saab riigikokku 289 häälega, kuid samal ajal jääb Indrek Särg (EKRE) 2223 häälega välja, vaid siis, kui ollakse nõus esitama täpselt sama kaebust ükskõik millise kahe teise kandidaadi puhul ehk keskenduma abstraktselt reeglitele, mitte konkreetselt oma isiklikele eelistustele.

Kui rakendame sama argumenti sõnavabaduse piiramisele vaenukõne kontekstis, peaks vaenukõne keelamisel ja tugeval reguleerimisel tegema ettevaatlikuks küsimus, kas oleksime nõus samade reeglitega ka siis, kui vaenukõne sisu oleks midagi muud. Rawls arvas, et meil kõigil on fundamentaalne huvi oma mõtete vaba väljendamise vastu, seega, teadmata täpselt, mis on meie mõtete sisu, peaksime eelistama reegleid, mis lubavad võimalikult laia väljendust.

Sõltumata sellest, kui veenvad on olnud minu seni esitatud argumendid, tuleks eristada seaduslikke ning sotsiaalseid piiranguid. Üks asi on piirata midagi seadusega keelustades või reguleerides. Hoopis midagi muud on aga ühiskondlik meelsus – see, et teatud tegevustele vaadatakse viltu ja nende sooritajaid mõistetakse hukka. Seaduslikud ja sotsiaalsed normid käivad tihti käsikäes, sest seadusandjal on põhjust võtta vastu seadusi, mis peegeldavad sotsiaalseid norme. Olemasolevad seadused mõjutavad omakorda aja jooksul norme. Sellegipoolest on need kaks erinevat asja – riiklik sunnivõim ei ulatu sotsiaalsete normideni. Kui räägime vaenukõne keelamisest, siis peame aru saama sellest, et isegi kui meil pole põhjust seda seadusega keelata (juhtudel, kus riigi sekkumine üksikisiku ellu ei ole piisavalt põhjendatud), ei tähenda see, et meil poleks piisavat põhjust teatud sotsiaalseks normiks.

[1] Fish, S. 1994. There’s No Such Thing as Free Speech: And It’s a Good Thing Too.
[2] Mill, J. S. 2018. Vabadusest, lk 56–57.
[3] Kateb, G. 1996. The Freedom of Worthless and Harmful Speech. – Liberalism without Illusions, lk 220–240.
[4] Gill, P.; Horgan, J.; Deckert, P. 2014. Bombing Alone: Tracing the Motivations and Antecedent Behaviors of Lone-Actor Terrorists. – Journal of Forensic Sciences, nr 59 (2), lk 425–435.

Mats Volberg (PhD, University of York, 2015) on Tartu Ülikooli filosoofia osakonna praktilise filosoofia teadur ja õigusteaduskonna bakalaureuseastme tudeng. Tema peamised uurimissuunad on poliitikafilosoofia ning tehisintellektiga seonduvad filosoofilised küsimused.

Esilehe fotol: Mats Volberg