Pärnu Muuseumis on avatud kaks olulist rahvusvahelist tekstiilinäitust.

„Midagi kummaliselt lummavat on selles, kuidas fotosse püütud hetk või ruudupaberile joonistatud ornament tõlgitakse kuduja käte vahel millimeeterhaaval kasvavaks kangaks.” See tsitaat pärineb „Valguses ja varjus” näituse saatetekstist, üks kahest praegu avatud tekstiilikunstile pühendatud väljapanekust Pärnu Muuseumis. Mõlemad näitused tegelevad „nähtav-nähtamatu” polarisatsiooniga, rõhutades valmisteose kõrval ka teose loomeprotsessi. Kuidas moderniseerida traditsioone, kaotamata oskusi nende taga? Nii „Valguses ja varjus” kui „Kaadrid” on rahvusvahelise haardega: esimese väljapanek koosneb Hollandi Damastikudujate Gildi liikmete töödest, teisele on kuraator Kadi Pajupuu koondanud Soome, Rootsi, Leedu ja Eesti žakaarkangale pühendunud tekstiilikunstnikke.

„Valguses ja varjus” näitusel on aukohal eksponeeritud teljed ning lisaks on võimalik vaadata kolme videot erinevat tüüpi telgede kasutamisest: klassikalised kangasteljed, gobeläänteljed ja arvuti teel juhitavad TC1 teljed. Kui kangastelgede vorm on ilmselt tuttav paljudele külastajatele, siis siinkohal on telg ka n-ö „rakendatud” näitusel osaleva kunstniku Beate Stürmeri poolt ehk esitletud justkui protsessi keskel. Ühelt poolt aitab töövahendi nähtavaks tegemine paremini illustreerida materiaalset erinevust tekstiilikunsti ning teiste tehnikate vahel; teisalt lisab telgede isiklikkus näitusele intiimsust. Vägisi tekib paralleel Rembrandt van Rijni teosega „Kunstnik oma ateljees”, mis samuti kujutab teose sünnihetke ning tõstab teose kõrval aukohale ka töövahendi ning kunstniku isiku läbi loome. Ka Rembrandti maalil näeme aukohal molbertit, mitte maali. Beate Stürmeri telgedel on küll kanga kudumist alustatud, ent vaataja silm liigub kõigepealt kavandile ning telgede konstruktsioonile. Loomeprotsessi aitab avada ka näituse kujundus – paljud teosed on riputatud seinast kaugemale, andes nii uudishimulikumale vaatajale võimaluse näha tekstiili tagumist külge, mis sageli peitu jääb.

Mitmed „Valguses ja varjus” näituse teosed kujutavad natüürmorte, mis tekitab huvitava kontrasti damasti kui traditsioonilise luksuse sümboliga. Tineke Mousi „Rätik” on minimalistlik kujutis rippuvast dekoorita köögirätikust, viide tekstiilikunsti teisele, olmelisele poolele. Corrie van Eijki „Kann” ja „Rakukeraamika” on kaasajastatud versioonid klassikalisest natüürmordist, mis demonstreerivad damastikudumise võimalusi teise iidse tarbekunstitehnika – keraamika, edastamisel. Teiseks populaarseks temaatikaks on portree, millele kunstnikud on lähenenud erinevate nurkade alt. Bonnie Horjuse „Haavatud” on näide meisterlikust fotorealismist, kus punane värv mängib mustvalges kangas. Beate Stürmeri „Jooksev koer” on oma kompositsiooni näilises juhuslikkuses kui juhuslikult võetud foto, moodustades nii huvitava kontrasti tehnoloogia nõudlikkuse ja keerukusega.

Ka näituse „Kaadrid” nimi osutab, et tekstiilikunstil on kaks poolt: see, mis on „kaadris”, ja sellest väljapoole jääv osa. Tsiteerides Kadi Pajupuud, viitab näituse nimi „hetke püüdmisele”. Kui näitusel osalevaid kunstnikke ühendab žakaartehnika, siis tööde temaatika ning tehnika kasutusviis varieeruvad. Kui „Valguses ja varjus” seab esikohale kangakudumise tehnoloogia kõigis oma üksikasjades, siis „Kaadrid” keskendub enam tekstiilikunstnikule kui isikule. Iga autori töödele on lisatud lühike intervjuu, mis selgitab ideid ja problemaatikat eksponeeritud loomingu taga ning kunstniku vaateid valdkonnale laiemas plaanis. Valitud autorid tulevad erinevatest kontekstidest, moodustades nii põneva ülevaate kaasaegse žakaartehnika mitmekesisusest.

Monika Žaltauskaitė-Grašienė teos „Jääb naeratus” kujutab Kulautuva Neitsi Maarja kirikust päästetud poolpõlenud Jumalaema kuju naeratust, arutledes nii käsitöö, kunsti ning väärtuste kestvuse üle. Töös leiab omalaadset teaduslikule dokumentatsioonile omast detailitäpsust. Outi Martikainen käsitleb vaipadel lapsepõlve, juhtides nii tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Krista Leesi on oma loomingu aluseks võtnud Eesti mustrikirjad, mis tekstiilis muunduvad kultuuriülesteks sõnumiteks või „koodiks”. Teisal vastanduvad traditsiooniliselt ajatutele teemadele kaasaegsed tõlgendused žakaartehnikast. Annika Kiidroni mantlikollektsioon „It’s a Trap?” kasutab tehnikat, mis võimaldab vaatajal 3D-prillide abil näha röntgendekoori kolmemõõtmelisena. Näitusele lisab praktilist suunitlust Tartu Kõrgema Kunstikooli Pallas tudengite projekt „8:TOOL” ning žakaarkangaste kursuse proovikangad.

Väljapanekute tugevus peitub osavas vastandamises ja kõrvutamises: nähtav ja nähtamatu, tehnika ja ornament, visuaalsus ja taktiilsus. Nii „Valguses ja varjus” kui „Kaadrid” suudavad kõnetada tekstiilivaldkonna professionaali kõrval ka vähem teadlikku külastajat, andes samas piisavalt taustinformatsiooni tehnikate detailide mõistmiseks. Oma mitmekesisuses annavad näitused suurepärase ülevaate kaasaegse tekstiilikunsti võimalustest ning identiteedist traditsiooni ja kaasaja vahel.

Tekstiilinäitused jäävad Pärnu Muuseumis avatuks 2. juunini.