Augusti esimene nädalavahetus kostitas muusika- ja kultuurihuvilisi suve ehk ühe oodatuima festivaliga Põlvas Intsikurmu metsapargis.

Kolm lava ning kaks päeva-õhtut täitsid mändidevahelise taevalaotuse väärt muusika, aplodeerivate fännide ning Talboti live’i saatvate hüüetega „korrata!”. Sündmus, mis sai alguse Uue Ajastu Festivalina, on kasvanud seitsmeaastase Intsikurmu festivali tiitli all koondumispunktiks, kus muusika, kunsti, loovuse ja looduse sümbioosis luuakse külastajates eelkõige emotsionaalseid tundmusi.

Mitte et festivali intellektuaalne mõju oleks olnud vähem presenteeritud – rõhutavad tegijadki muusikahuviliste silmaringi avardamist ja festivalikülastaja kultuuripiiride laiendamist –, ent Intsikurmu festival on olnud alati väga aistinguline kogemus, nõnda seegi kord. Meelelisust võimendasid esteetilised kohaspetsiifilised valguslahendused, mitmesaja meetri pikkune toidutänav, Lastekurmu ning juuksuribuss. Lisaks olid ka Intsikurmus igale nurgale toodud instagrammitavad objektid: sedasi võisid nutitelefonid usinalt klõpsida nii kuldseks võõbatud vanni, kleepsukaubiku, steampunk-stiilis kokku keevitatud metallskulptuuride kui ka mändide vahele peidetud kohvik-lebolate vahetus läheduses.

Intsikurmu festival, ka juba kümnendi alguses eelmise nime all tegutsedes, on ühtilma toonitanud kaasaegsust, unustamata aga kohalikke rahvalikke taustasid – toimub ju festival alal, kus juba üle-eelmise sajandi keskpaigast on lauldud ja kokku tuldud. Nendest minevikupeegeldustest andis aimu ka tänavune programm, milles peavoolust veidi kaugemaid välisriikide helisid tasakaalustab mõnevõrra etnohõnguline kodumaine pakett, teiste seas meditatiivne Mick Pedaja, ühekandlebänd Duo Ruut ja diapasoonivalitsejanna Kadri Voorand. Intsikurmu on ka varasemalt silma paistnud otsustega lavale tuua noori ja andekaid artiste. Kuivõrd on vaieldav, kas neli albumit väljastanud EiK, rnb-printsess YASMYN, produktsiooni- ning sõnameister Pluuto, debüütalbumiga meteoriidiplahvatuse põhjustanud Anna Kaneelina või venekeelne räpikollektiiv Catapulta enam uute artistide alla käivad, kuid kahtlemata on tegemist (endiselt) värskete fenomenidega kohalikus muusikaelus.

Korraldus oli Intsikurmu festivalil eeskujulik: lisaks hulgalisele „lisavarustusele” nagu eelmainitud rekvisiidid, teerajaäärsed seadmete laadimiseks mõeldud putkad ja taaskasutatavate topside loputuseks mõeldud survepesukraanid, olid käima lükatud ka festivalibussid ning telkijatele kontserdileemendusest vabanemiseks mõeldud dušid. Ettevalmistused ja promo on samuti aasta-aastalt üha jõudsamalt laienenud. Veebruaris toimus neljandat korda Intsikurmu Talifestival ning Tallinn Music Weekil oldi esindatud Intsikurmu Festival Night showcase’iga – faktid mis ilmestavad, kuidas kvaliteetse festivali tarbeks tuleb teha tööd terve aasta, iga päev.

Plahvatusohtlik Põlva

Ja kvaliteeti sai hulgi. Tänavune nimekiri oli peale vaadates vana hea indie, erudeeritud popproki ning veidi obskuurse žanriülese muusika salatikauss. Näpuotsatäis eklektilist elektroonikat Idiotape’i näol, üks supilusikatäis roadtrip-helimaastikuile sobivat Jan Helsingit, 200 grammi rütmilisi riime pritsivat villemdrillemit ning tunde järgi olustikurokki loovat Miljardeid. Maailmamaitsetest lisada Tel Avivist pärinev Garden City Movement, leedu multiinstrumentalistid Sheep Got Waxed, šamaanlik MY BABY ja art pop’i kooslus SUPERORGANISM.

Kui aga taolisel eriilmelisel kompotil kaua käärida lasta, võib olukord plahvatusohtlikuks muutuda. Nõnda kärgataski reede õhtul Intsikurmu pealaval muusikalaeng, mis paiskas õhku 100 detsibelli jagu võnkeid. Järgnenud helilainetus mõjutas järgnevatel päevadel umbes paari tuhandet inimest. Selle laengu algatas Iisraeli poppduo Lola Marsh, kes oma kaasahaaravate lugudega kogu lavaesise rahva õõtsuma võttis. Kui eksisteerib n-ö festivali posterbänd, siis Lola Marsh sobiks selleks valatult. Õhtupooliku teise dopamiinidoosi eest kandis hoolt Ewert and The Two Dragons, kellele järgnes varasemalt TMW raames Eestit väisanud Iris Gold. Tund pärast keskööd, publik kenasti varasematest pahvakutest soe, tuli lavale innovaatiline Ivan Dorn. Sel Ukraina härral õnnestus ületada Lola Marshi liikuvus, nii enda kui ka publiku puhul. Uskumatu energiaga sett mõjus muidu pigem tagasihoidlikule kodumaisele publikule nagu Odessa päike: kole kähku hakkas kole palav. Või, parafraseerides üht festivalikülastajat: „Hull vana.” (Plahvatusohtlikkusest aga veel niipalju, et reede õhtul toimus festivali bändiparklas gaasiseadme rikkest päris intsident, mis suudeti tänu kiirele tegutsemisele kiiresti likvideerida. Taas, kiitus tiimile.)

Ei teinud laupäevgi allahindlusi. Kuradi Saare paganama vägev ja aus rokk ning tänavu uue albumiga maha saanud stiilidiiva Kerli kinnitasid juba varasemalt tuntud fakti, et kohalik muusika on samuti maailmatasemel. Laupäeval, nii nagu ka tegelikult reedel, kattus omajagu laive. Natuke nukker oli laval hõljusklevat Mart Avi näha esinemas käputäiele inimestele. Kuna festivali põhisihtgrupp olid noored, siis enamik oli koondunud samal ajal Metsalaval üles astunud EiKi kontserdile – mis ju ka, loomulikult, oligi kuulamist väärt. Jätkates eelnenud õhtu rütmis, pakkusid festivali lõpetavad kooslused jällegi korralikku kütet. Üleminekuis sämpleid kasutav prantslaste Chinese Man haaras lava äärde ilmselt festivali suurima inimeste arvu, pealaval tõmbas otsad kokku kahe eesti mehe juhitud meloodilist metalli sepistav Talbot, kellest suure tõenäosusega sai pärast Intsikurmu esinemist siinkirjutaja üks lemmikbände. Ulme!

Egas pidu sellega lõppenud. Pisemad ja suuremad kolded olid festivalialal laiali. Vastupidavamad noored ja lapsed ämma juurde viinud vanemad said varajastel tundidel muusikat nautida neoontuledes platvormil esinenud hüpnootilise folktroonika ansambli OOPUS esituses, diskokera all DJ-settide lembuses ja räägitavat et isegi sissepääsu juures seisnud traktori järelkärus. Taaskohtuti vanade armsamatega, muljetati parimast esinejast, süüdati lõkked ja läidati sigaretid. Festivalide kuldlõige see Intsikurmu.

Fotod: Kevin Loigu

Galerii