Ülikooli sisseastumise ja lõputunnistuse vastuvõtmise vahele jääb teatavasti nii head kui ka halba, aga peamiselt ikkagi head: vaimustusi, elevust, hasarti, küllastumust.

Gümnaasiumist ülikooli astumine oli maailma plahvatuslik paisumine. Kõik muu kahvatus selle kõrval – ellu ilmus ühtäkki värskust ja oli tunne, et lõpuks ometi saab hingata. Terve esimese semestri käisin ringi kui armunu, närvilõpmed erutusest särisemas. Küllap mängis selles oma rolli ka varajasest ärkamisest pääsemine ja üleüldine värskelt kätteantud täiskasvanustaatus, aga kõige rohkem siiski harukordne külluse ja kasinuse sünergia, mis ülikoolis valitseb.

Kontrastide sünergia

Küllus valitseb materjali, informatsiooni, lugemist nõudvate raamatute, võtmist ootavate kursuste puhul, valitseb nüansside suures kirjususes, kasinus aga heade, puhaste ja täpsete lahenduste nappuses, mis on muidugi selle võrra magusamad, kui nendeni kord jõuda. Minu eriala teoloogia puhul näeme õppejõudude ja nende isikliku tähelepanu rohkust, aga sealsamas kõrval tasakaalustajana jällegi loengukaaslaste vähest arvu – spetsiifilisema humaniora luksus, mis mõnikord lõbustab ja õnnestab, aga teinekord väsitab. Küllus peitub ülikoolis kultiveeritava vaimuruumi avaruses, sügavuses ja tähenduslikkuses, kasinus on aga nende paratamatu pahupool, kogu rikkusest väsimine ja isegi lämmatatud olemine, kui ei mõista, kui asjad ei õnnestu või kui tööd on lihtsalt liiga palju.

Külluslik on ka ülikoolis tehtav töö, mis aga praktilisi ja materiaalseid vilju kannab tihti kasinalt. Omal moel on see kergendus, sest ülikool võiks vähemalt ideaalis tarbimiskultusele vastanduda, pakkuda reklaamist ning ostu-müügi imperatiivist vaba ruumi. Haridus ja humanism käivad ühte jalga ja seda viimast pole võimalik viljeleda turumajanduse põhimõtetel. Raamatukogu on näiteks üks väheseid kohti, kus inimeselt ei eeldata millegi ostmist või tarbimist, tema eesmärk on anda ja rikastada muul moel, pakkudes küllust klassikaliselt üsna kasina mammonaga tudengitele. Raamatukogude olemas- ja lahtioleku eest tasub muidugi iga päev tänulik olla.

Maadeavastamisest ja kasvuvaludest

Kõrgharidus on küpsemine, vaimse täisealisuse poole püüdlemine. Tunnen tihti, et on vara, kaugelt liiga vara, et seista silmitsi nende teemadega, millega humanitaarne kõrgharidus tegeleb. Kuid püüdes kujutleda, kuidas see vältimatu küpsemisprotsess kulgeks ilma ülikoolita, ja mõõtes oma ülikoolieelse maailma suurust, ei valiks ma ühtegi teist teed. Ülikool on joovastav põhjatus, avastamata maa.

Võimalus tunda end tibatillukese ja tähtsusetuna, mis on lakkamatu individuaalse enesearengu võidujooksus ootamatu luksus. Tunnistada, et ma pole veel pärale jõudnud ja minu pagas on vähene, kuid ka rõõm sellest, et maailma piiriks pole ma ise oma väikse vaimuga, vaid et sellest on võimalik kaugemale jõuda ja, mis veel parem, pretsedendid on juba olemas ning seisavad siinsamas auditooriumi ees. Mida suurem on ilm, seda tähtsusetumad on isiklikud kapriisid ja seda rohkem mahub sinna õhku, ruumi, valgust, ühesõnaga kõike seda, mis toetab mõistmist ja vaimuvabadust. See täiendab mind. Ja peas tiksub ainult, kuidas saaks siit veel edasi, kuidas saaks elada veel avaramas maailmas kui see, milles elan praegu…

Uskumine haridusse selgitab paljusid arusaamatuid inimlikke kombeid. Miks me veedame aastaid koolis, ülikoolis, koolitustel, räägime elukestvast õppest ja harituse tähtsusest? Sest haridusse uskumine viitab ühtlasi lootusele, et meil on võimalik saada teadliku pingutuse järel paremaks ja vabamaks; et meie (vaimselt) täiskasvanuks saamine ei sõltu ähmasest fataalsusest või kellegi teise otsustest, vaid see on igaühe võimalus – õppida paremaks ja vabamaks.

Nii heas kui ka halvas

Igas armastuses on musti päevi, nii ka akadeemias. Päevi, kus olme varjutab kõik muu. Kust leida veel aega, jaksu, hasarti, raha, mida oma haridusse investeerida? Kuidas säilitada elevust harukordse materjali üle? Kuidas leida kohustuslike üldainete kõrvalt energiat, et tegeleda sellega, mis on tõeliselt sisukas? Kuidas mitte võõranduda oma vabalt valitud tudengirollist ning jõuda oma haridustee kujundamisel kaugemale lihtsalt erialapunktide kokkulöömisest? Kuidas hoida paindlikkust ja mõttenõtkust, kui saabub väsimus ja tüdimus? Selles mõttes on ülikool sport (ja antagu mulle selle nii salongi- kui ka spordisaalikõlbmatu võrdluse eest nüüd andeks). Hariduses viibimisele aitab kõvasti kaasa atleetlik suhtumine töötegemisse, enese aeglane järjepidev lihvimine, mida juhib unistus täiuslikust sooritusest ning mida, mis seal salata, kannustab parematel hetkedel rõõm oma jumalanäolise vormi üle.

Sügisel algab, nagu ikka, uus semester. Kirjutan seda lugu sügaval kevadisel eksamisessioonil ja praegu on muidugi raske uskuda, et on võimalik sügist oodata. Aga tegelikult ma tean, et on. Ma tean, et hiljemalt augusti teises pooles saabub seesama kihisev ootusärevus nagu igal aastal. Midagi sarnast selle kõigega rahujalal viibimise tundega, mida kutsub esile „Ööülikooli” loengute lõpulugu või väga hea raamatu lõpetamine. Pole vahet, kas nimetada seda hasardiks, armastuseks või teadmistejanuks – igatahes on see vastupandamatu.

Rahel Toomik on teoloogia ja religiooniuuringute tudeng. Üheteistkümnendas peab ta ladina sententside kartoteeki juhtudeks, kus sõnad saavad otsa ja algab melanhoolia: o tempora, o mores, o sancta simplicitas…