Nii suurlinna käras ja saginas kui ka kommuunikorteris peab loominguline inimene õppima teistmoodi keskenduma ning muidu ülemäära individualiseeruvas maailmas luuakse kollektiivset kunsti. Komponeerida saab ka metroos ning improvisatsiooniorkestrid dirigenti ei vaja.

Maailm muutub väga kiiresti. Aina selgemini jõuab meie teadvusesse kliimakatastroofioht ning tõdetakse, et oleme olukorras, millest väljapääsemiseks pole lihtsaid ja mugavaid lahendusi. Miski meie käitumises peab muutuma, aga kuidas see muutus täpselt toimuma hakkab, on ebaselge. Ellujäämises tundub olevat üha suurem roll koostööl, üksteise kuulamisel, mõistma- ja tundmaõppimisel. Üks mastaapseim ja keerukaim kooseluvorm on linn, kus opereerides võib tekkida küsimus, kas see ongi suur ja masinlik mehhanism, süsteemide rägastik, mis inimesed endasse neelab ja oma rütmi järgi liikuma paneb, või võib ta olla ka organismilaadne elav ja hingav võrgustikuline moodustis.

Enne kui ma Berliini ümber asusin, kuulsin mitmelt poolt, et loometööks ei ole vaja minna suurtesse keskustesse, vaid kõige parem on kirjutada muusikat näiteks Hiiumaal, vaikuses, rahus, talus keset metsa. Nii, et keegi ei sega. Suurtes linnades ühtlustuvat kõik, tsentrites ei juhtuvat tegelikult midagi põnevat, „juba Lotman ütles, et puder keeb poti äärtes kõige ägedamalt” jne. Plahvatused toimuvat just perifeerias, ääremaal, kus on kokkupuude võõraga. Vastandumisest tekib konflikt, piiril on vaja tõlkida, tõlgetes läheb aga nii mõndagi kaduma ning selle kaudu sünnivad hoopis uued tähendused.

Jah, tõsi, maakohas on olemas see Teine – loodus. Iseasi, kui palju temaga tegelikult kontakti astutakse. Linnas on võõraks aga teine inimene, teise kultuuritausta ja teiste väärtushinnangutega. Tänapäeva suurlinnad on korraga nii tsentrid kui ka perifeeriad. Nagu Lotmangi tegelikult kirjeldab, ei saagi ükski paik või nähtus olla puhtalt tsentriline või perifeerne, sest kuulumine ühte või teise kategooriasse oleneb alati sellest, kuidas objekti piiritleda, määratleda, raamistada[1]. Ühest küljest on suurlinnad koht, kuhu tullakse kokku ning kus sarnase mõtteviisiga inimestel on lihtsam üksteist leida. Loominguliselt võib ühes paigas moodustuda näiteks mingi kunstiskeene tuum ja tsenter. Teisalt on tänapäeva keskused rahvusvahelised ega kujuta endast enam kultuuriruumi homogeenset keset.

Berliini kohta öeldakse sageli, et see ei ole Saksamaa, vaid eraldiseisev keskus omaenda kultuuri ja mõtteviiside kompotiga. Võib tõepoolest täheldada, et võrreldes ülejäänud Saksamaaga on pealinn poliitiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt liberaalsem. Kui Saksamaal tervikuna on kristlikud demokraadid hoidnud populaarseima erakonna kohta juba nii pikalt, et teistsugust situatsiooni on raske ette kujutada, siis Berliinis on suurim toetus rohelistel. Berliin on kuulus üleüldise tolerantsuse ja usuvabaduse poolest – tihti leiab näiteks metrooseintelt grafitiloosungeid või turistidele suunatud plakateid kirjaga „In Berlin kannst du alles sein!” („Berliinis võid sa olla kes iganes soovid!”).

Suured linnad on plahvatusohtlikud pinnad, nii negatiivses – arusaamatuste ja konfliktide poolest – kui ka positiivses mõttes, loominguliselt ja kultuuriliselt viljastavas mõttes. Õigupoolest ei saagi neid kaht üksteisest eristada, halvaks ja heaks jagada.

Suurlinna kauged lähedased

Kui maale või väiksematesse kohtadesse kolimine võib tunduda idülliline ja ka ökoloogiliselt aina õigem valik, siis linnas elamist võib mõtestada kui omamoodi ausat viisi aina kasvava rahvastikuga maailmale otsa vaadata. Üksi vaikuses ja rahus olemine on saamas tänapäeval suurimaks privileegiks. Üha rahvarohkemas maailmas muutuvad meie elutingimused loomulikult aina kitsamaks ja üürihinnad tõusevad – viimasel ajal on just Berliinis olnud seetõttu mitmeid suuri proteste. Odavam on elada mitmekesi ühes korteris või toas ning nõnda võivad kokku sattuda väga erinevad inimesed. See paneb tegema kompromisse, ennast ühe või teise koha pealt teistmoodi avama, oma vormi muutma, käänduma ja kohanduma. Üheskoos elamine ei pruugi aga tähendada sisuliselt tihedat kontakti teiste, võõrastega. Linnastumine põhjustab ühelt poolt küll kokkutulemist, teisalt on elu Euroopa linnades ehitatud siiski üles sellele, et säilitada võimalikult individualistlikku elulaadi. Inimesed hoiavad turvalist distantsi, ajavad omi asju, põgusad kontaktid võõraga jätavad tundmatu tundmatuks.

Eelmisel aastal Berlinische Galerie’s toimunud rumeenia fotograafi Loredana Nemesi näitus tegeles just selle teemaga. Kunstniku tööd kujutasid kebap– ja spätkauf-poodide müüjaid, kes on enamasti türgi ja araabia päritolu mehed. Keskmisel sakslasel või näiteks ameerika turistil on nende inimestega küll igapäevane kokkupuude, kuid see jääb põgusaks, varjates nende üsnagi suletud maailma saladuslooriga. Fotograaf pildistaski mehi läbi nende kaupluste mustriliste, pooleldi läbipaistvate akende ja traditsiooniliste pitskardinate, jättes nende isikud nii vaid aimatavaks.

Looming peegeldamise ja individualismi piiril

On huvitav jälgida, kuidas erineva kultuuritaustaga inimesed leiavad viise ümbritsevaga kohandumiseks. Minu koolikaaslane helilooja Cya on sündinud Berliinis ja elanud seal terve elu, tema vanemad on aga pärit Kurdistanist, isa on taksojuht väikeses türgi taksofirmas. Cya jaoks on perekond kõige tähtsam.

Ta ei saa kunagi komponeerimiseks aega ette planeerida, ei saa sulguda oma tuppa, sest kodus käib aktiivne elu. Kui keegi perest vajab abi, siis ta aitab kohe; kui helistab sõber, kellel on mure, tuleb minna kohe sõbra juurde asja arutama. Tihti kirjutab ta muusikat metroos, tema jaoks ongi loominguline ellujäämisstrateegia eelkõige kiire kohanemisvõime, oskus leida keskendumiseks aega ja võimalusi ettenägematus ning sotsiaalsele suhtlusele orienteeritud maailmas. Loomeinimeste jaoks muutub üha olulisemaks küsimus, kuidas leida tasakaal üksindust ja keskendumist nõudva töö ning ümbritsevaga kontaktis olemise vahel. Filipiini luuletaja Marjorie Evasco on kirjutanud oma luulekogu „Skin of Water” avasõnas, kuidas tema kodukohas pole loova tööga tegelevatel (eriti naissoost) inimestel lihtsalt ruumi selleks, et sulguda üksindusse. Virginia Woolfi kiidetud Oma Tuba pole ega tulegi. Inimeste arusaam kooselamisest – nii korteri kui ka näiteks linna tasandil – on erinev ja nii tulebki leida uusi viise toimetulekuks.

Keset muutuvat maailma ja üha rohkem üldsuse teadvusesse jõudvat kliimakatastroofiohtu on peamine küsimus, kuidas edasi elada. Missugused peaksid olema väärtused, millesse panustada ja uskuda? Samad teemad saavad aina põletavamaks ka kunstimaailmas, mis kipub takerduma alati isikliku eduga seotud formaatidesse ja arengumudelitesse. Samal ajal on kunstil hämmastav ja ainuomane võime konstrueerida just teistsuguseid võimalikke maailmu, utoopiaid ja düstoopiaid. Üks individualistliku edukultuse probleemi lahendamise viis peitub kollektiivses kunstis ja kogukonnale orienteeritud loometegevuses, mis tähendab teadlikku kaasautorlust.

Kaasautorlus ja improvisatsioon

Nüüdisaegse muusika skeenes, kus minagi tegutsen, on muutumas üha populaarsemaks vabaimprovisatsiooni ja kontseptuaalsete teoste suund. Need annavad pillimängijatele muusikalises mõttes rohkem vabadust, kuna üheaegselt instrumentalistiametiga täidetakse selle kaudu ka helilooja rolli. Samal ajal suurendavad uued koosmängimise vormid ka vastutust. Moodustatakse improvisatsiooniorkestreid, mis funktsioneerivad ilma dirigendita kaasautorluse printsiibil. Üks näide on Berliinis tegutsev Reanimation Orchestra. Sellises kollektiivis saab igaüks olla korraga looja ja teostaja, kaob muidu kinnistunud klassikalise muusika tavapärane hierarhia, kus kõigil mängijatel on oma kindel asetus ajalooliselt kujunenud süsteemis (dirigent kui juht, esimene viiul, teine viiul jne). Kui osa klassikalise muusika maailmast kaitseb endiselt arusaama, et muusika on „puhas”, ühiskondlikust tasandist eemalseisev ja läbinisti abstraktne kunstivorm, siis improvisatsiooniorkestrid ja paljud teisedki eksperimentaalse muusika kollektiivid analüüsivad ka seda, missuguseid väärtusi muusika ja selle taga olevate institutsionaalsete süsteemidega toetatakse.

Improvisatsiooni ja eksperimentaalse muusika maailm on muutumas paigaks, kus kokku võivad saada väga erineva muusikalise taustaga inimesed. Meie aja üks põhiline omadus on tohutu mitmekesisus ning erinevate esteetiliste suundade samaaegne paralleelne kooseksisteerimine, millel on eriti suured kontrastid muusikas. Muusikud seisavad pidevalt valikute ees, milliseid viiteid oma teostes rakendada ning mida välja jätta. Nüüdisaegse klassikalise muusika maailm on tihtipeale isoleeritud popkultuurist ning ammutab inspiratsiooni pigem ajaloost ja abstraktsetest kategooriatest (muidugi on ka erandeid, nt noorema põlvkonna helilooja Alexander Schubert, kes oma teostes tihti humoorikalt YouTube’ile ja teistele internetiformaatidele viitab). See, kui kaua selline isoleeritus kesta saab, pole aga selge.

Aina olulisemaks muutub küsimus, mis sõnumeid on võimalik muusikaga edasi anda ning kuidas ennast muutuvas maailmas muusika kaudu ideoloogiliselt positsioneerida. Oluline on ka kunstiliikide vaheline koostöö. On selge, et inimestel on erinev taust ning nad kasutavad enda ja oma mõtete väljendamiseks eri viise. Seetõttu nõuab koostöö tegemine pidevat „tõlkimist” – oma mõtete ja arusaamade eelduseiks olevate koodide selgitamist teisele. Kuid pidev – kuigi vahel keeruline – tõlkimine on parem kui endasse sulgumine ja kaitsevallide ehitamine. Üks koht, mis on võtnud enda eesmärgiks samuti kogukonna loomise ja kollektiivse loomingulise tegevuse viljelemise, on Berliinis asuv Kühlspot Social Club. Seal saavad kokku erinevad muusikažanrid, aga ka visuaalne kunst ja etenduskunstid.

Improvisatsioon põhineb teiste inimeste kuulamisel, pideval kohanemisel ja vastastikku reageerimisel – see on loomingu vorm, mis tundub olevat väga hästi kooskõlas infoküllases ühiskonnas elamisega. Samal ajal on selge, et ka tänapäevases kunstis on vaja järelemõtlemisruumi. Niinimetatud infoühiskond on inimese jaoks võrdlemisi uus nähtus ning tiheda, rikkaliku, kuid siiski mürarohke teabeväljaga harjumine vajab aega ning paiguti sellest eemaldumist. Ühe kauni viisi, kuidas näha suhtluse ja distantsi dünaamilises pingeväljas laveerimist, on pakkunud välja prantsuse filosoof Merleau-Ponty hiljuti ka eesti keelde tõlgitud mahukas teoses „Taju fenomenoloogia”. Ta kirjeldab, kuidas dialoogikogemuses tekib kahe inimese vahel ühine pinnas, „minu ja tema mõte moodustavad ühe kanga […], mille autor meist kumbki ei ole. Meie perspektiivid libisevad teineteisesse, me kooseksisteerime ühe ja sama maailma kaudu. Alles pärast dialoogi lõppu, kui olen sellest eemaldunud ja meenutan taas iseennast, saan ma selle oma ellu lõimida, teha sellest oma isikliku ajaloo ühe episoodi, ja teine pöördub tagasi oma puuduolusse, või, sedamööda kuidas ta jääb mulle kohalolevaks, tundub mulle ähvardusena”[2]. Üksindus ja suhtlus ei pea olema ega olegi vastandlikud nähtused, vaid ühe ja sama fenomeni kaks tahku.

Gary Peters toob raamatus „Philosophy of improvisation” välja, kuidas tihti unustatakse improvisatsioonist mõeldes ära see, kuidas lisaks üksteisega suhtlemisele suhtleb iga inimene improvisatsiooni endaga[3] – ajas muutuva, ettenägematutele võimalustele avatud kunstivormiga, mineviku, oleviku ja tuleviku valikumomendil paljastuva kokkusaamispaigaga. Lõpuks on iga inimene samal ajal üksi ja ühenduses ümbritsevaga, on ja ei ole üksi, ja nii ilmselt jääbki.

Ka linn võib olla loodus

Teine põnev viis, kuidas ümbritseva ja võõraga suhelda, on teiste liikide märkamine. Linnas ei ela sugugi ainult inimesed, vaid ka paljud teised looma- ja linnuliigid, putukad, seened, taimed. Ameerika filosoof ja džässmuusik David Rothenberg sattus aastaid tagasi vaimustusse Berliini ööbikutest, keda leidub linna ohtrates parkides palju. Ta hakkas tähelepanelikult kuulama ja uurima erinevate lindude laulu ning leidis viisi, kuidas lindudega suhelda – just muusika kaudu.

Nüüd on saanud juba levinud praktikaks muusikute kokkutulekud Berliini parkides, kus musitseeritakse koos lindudega. Linnud panevad inimeste tekitatud helisid tähele ning vastavad neile omapoolse, tihti veel tugevama lauluga. Rothenberg toob oma raamatus „Nightingales in Berlin” välja seitsmekümnendatel Treptower Parki ööbikute laulu põhjal tehtud uuringu, milles selgub, et ööbikud käituvad lauldes psühholoogiliselt üsna sarnaselt muusikutega koosloomeprotsessis. Mõned segavad äkiliselt võõrastele helidele vahele, kaitstes oma territooriumi, teistega tekib sõbralik dialoog, kuulatakse üksteist ja vastatakse mõlemapoolsetele helilistele mõtetele. Mõni lind peab end muidugi kõige tähtsamaks ja paremaks lauljaks ning laulab segamatult nii valjult, nagu ta ei paneks ümbritsevaid helisid üldse tähelegi![4] Sääraste järelduste põhjal ongi kujunenud välja uus viis, kuidas suhelda loodusega enda ümber, uus võimalus saada osaks ülejäänud keskkonnast. Linnulaul ja inimkeel on küll kommunikatsioonisüsteemidena väga erinevad, kuid mõlemas on ruumi õppimisele, arenemisele ja muudatustele. Muusika võib seevastu olla miski, mille psühholoogilised aspektid on linnulaulu ning paljude teiste mitteverbaalsete häälitsustega sarnasemad kui inimkeel.

Inimeste ja teiste liikide vahelise suhtluse võimalikkusest ja vajalikkusest on kirjutanud ka Berliinis elav bioloog Andreas Weber, kellel on Tartu Ülikooli biosemiootika suuna kaudu side ka Eestiga. On lootustandev, et paljud initsiatiivid loodusega kontakti astuda ning seda paremini mõistma õppida tulevad ka linlastelt, mitte üksnes maal elavatelt või sinna kolivatelt inimestelt, ning et sääraste algatuste kaudu rõhutatakse ka vajadust luua linnadesse rohkem võimalusi elukeskkonna tekitamiseks erinevatele liikidele[5]. Kohati võib vaatevinkli nihutamine teistele liikidele pakkuda võimalust linna avastamiseks hoopis teise nurga alt. Üks hämmastav näide on seotud Berliini müüriga, mille lagunemist tunneb inimkond külma sõja lõpu ja rahu sümbolina. Poola režissööri Bartek Konopka dokumentaalfilmist „Rabbit à la Berlin” selgub aga, et Berliini müüri äärne ala oli saanud turvaliseks elukeskkonnaks suurele hulgale küülikutele, kelle jaoks oli müüri hävimine dramaatiline sündmus ning kes olid pärast selle langemist hädas uue elupaiga leidmisega.

Kunstiliste ettevõtmiste kaudu on võimalik just seesuguseid vaatenurki inimeste teadvusesse tuua. Kunstil on võime anda teadusele hääl ning mõttele teostus ja materiaalne vorm. Kunst on alati tegu ning seetõttu võib sel olla märkimisväärne mõju inimesele, kelle elu ei koosne ainult mõtetest, vaid ka aegruumilises reaalsuses tegutsemisest. Erinevate meediumite kaudu saab väljendada ajavaimu, erinevate kunstiliste keelte valdamine võimaldab sooritada ühiskondlikke akte. Kunst ja muusika ei asu ühiskonnast väljaspool ning kuigi nad võivad võtta eemaltvaatleja positsiooni ja ühiskonda kritiseerida, on nad ometigi osa sellest, nad on inimestele midagi väga omast, midagi väga tuumset ja sisemist.

Mõtted, mis on formuleeritud kunsti keeltes, abstraktsemalt või tuginedes mitteverbaalsetele märgisüsteemidele, kanduvad vaikselt üle teadvustatud ühiskondlikesse diskursustesse, eluviisidesse ja mõttemudelitesse. Kooselamine ning sellest mõtlemine muutub ja areneb märkamatult, näiteks selle kaudu, kuidas võõrad jätavad üksteisele ootamatutesse kohtadesse naljakaid kirjalikke teateid või ehitavad üheskoos aedu, millel pole kindlat omanikku. Kuidas hooned, mis on esialgse funktsiooni kaotanud, võetakse kasutusele millegi muuna. Kuidas klassikalise muusika kogemusele ja standardsetele instrumentidele tuginedes ning neid muude kunstiliste vahenditega või teistmoodi kõlaobjektidega kombineerides avastatakse uusi, terviklikumaid väljenduslikke objekte. Kõigi väiksemate ja suuremate, läbimõeldumate või spontaansemate kunstiliste sündmuste kaudu saab ajastu vaim ennast avastada ja kehtestada. Nagu Wim Wendersi legendaarses Berliini portreteerivas mängufilmis „Der Himmel über Berlin” ehk „Iha tiivad”, võib loomingulise muutumise aluseks saada just kohtumine kauni võõraga.

[1] Lotman, J. 1990. Kultuurisemiootika. Teine osa. Tekst kultuurikontekstis.
[2] Merleau-Ponty, M. 2019. Taju fenomenoloogia.
[3] Peters, G. 2009. Philosophy of Improvisation.
[4] Rothenburg, D. 2019. Nightingales in Berlin.
[5] Weber, A. 2011. Kõik me tunneme.

Marta-Liisa Talvet on pärit Tartust, kuid elab Berliinis ja õpib alates sellest kevadest Berliini Kunstiülikoolis heliloomingut. Samal ajal õpib ta ka Tartu Ülikoolis semiootikat