Nele Tiidelepp luuletab tunnetest jääaja viimasel õhtul.

otsast peale
viiv nõrgub alla
katkeb
voolab roojast
määrdund toru
juba kolm kuud
pesemata
magamata
nurm nõtkub kaugust vaadates
su üle tunnen
olen üle sinu tõmmatud
pingul puri
tuules
huuled
põrkuvad valusalt kummitab
hümn hommikulle
„joon, noormees hommik, su süütust”
kohvi ja küpsiste lõhn
hilisöö
ühe tunni pikkune vaakum
ei kosta
su hääl
ei kosta

**

kann kauss ja labidas
laual
tilga all
nurgas
on jääaja viimane õhtu
üle serva paindub
puder
piimane vargus
viimast hetke
ei taha lasta
üle anda
vaid vaikust
vaikust tahan
ju pargid riisutud
ju karmid mehed
on peaaegu valmis
on uks
valge
poolavali
on kriim pauk ja nagin
on peaaegu
riisutud
pelk tunne
on riisutud
teist korda
pärast valget
on jääaja viimane õhtupoolik
laul ja nagin
viis raskust vaadata
priima rohelus
ja ootamine
kui tõusen lauast
varjun sinna
kõngen kõdunen
pank võtab
laenab iseennast
tagasi
kord
ma olen vaba
varsti olen

Nele Tiidelepp (snd 1998) on Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni ja skulptuuri osakonna tudeng. Tema kunstnikupraktika on seotud mälu ja tundmisega, mis väljendub asjade olemuse uurimises dekonstruktsiooni kaudu. Ta on käesoleva aasta SIIL Prize’i ja Millennium Prize’i laureaat.