Miks on Immanuel Kant paigutatud näiteks näitekirjanike Madis Kõivu ja Marius Ivaškevičiuse kujutluses esmajoones just söögilaua taha ehk meelelis-seltskondlikku sfääri? Kas seesugune nautlemine tähendab otsejoones „puhta mõistuse” puudumist? Ja lõppeks, kas filosoofil on üleüldse kohane süüa!?

„Igal ühisel söömingul on meie lauda palutud Vabadus.” Nii kirjutab René Char (1907–1988), luuletaja ja vastupanuvõitleja, kogumikus „Elada välgul”. Ta jätkab: „Koht jääb tühjaks, ent on kaetult ootel.” See aga toob mu meelde peied. Ent vaevalt on René Char püüdnud kujutada Vabaduse ärasaatmist. Ta tõesti ootab Vabadust oma laudkonda ühiselt sööma – kuid tema lihaliku kohalolu võimalikkus paistab tekitavat kummastust ja võõristust, nagu siinmail tekitab me hulgast lahkunud lähedase osalus peielauas. Ei jää muud, kui kummutada seepääle pits viina.

Ma ei tea, kas nüüd need René Chari read võiksid aidata meil kuidagi mõista Immanuel Kanti (1724–1804). Raamatut „Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena” – mida loetakse kui Kanti enda koostatud kokkuvõtet „Puhta mõistuse kriitikast”, peamiselt teoreetilist filosoofiat esitavast suurteosest – ilmselt mitte. Vaevalt et ka Kanti praktilist filosoofiat, nagu see on sõnastatud „Alusepanekus kommete metafüüsikale” ja „Praktilise mõistuse kriitikas”. Küll võiks aga järele katsuda, kas need luuleread saaksid teenida juhatusena Kanti mõtlemisse tema „Antropoloogialoengute” ja „Otsustusjõu kriitika” kaudu. Viimati nimetatud kirjatöödes pean silmas lõike, kus Kant arutleb selle üle, kuidas edendada ühissöömingulise seltsimisega kõlbelisust. Ehk siis küsimus on, kuidas söögi manustamise füüsilis-füsioloogilist protsessi seltskondlik-esteetiliseks ühistegevuseks ülendades arendada sööminguliste inimsuslikkust.

Filosoofid maises söögilauas

Nüüd siinmaal paigutab Madis Kõiv (1929–2014) oma näidendi „Filosoofipäev” Kanti tõlgenduse keskmesse aga nimelt ümber söögilaua lõunastama koguneva seltskonna. Leeduka Marius Ivaškevičiuse (snd 1973) näidendis „Kant”, nagu Tallinna Linnateatris seda praegu mängitakse, on see laud otse füüsiliselt massiivsena laval ning seltskond selle ümber pöörane. Mis soppide ja alltekstide väljamängimisele Kanti isiksuses ja õpetuses need näidendid pretendeerivad? Mis on õigupoolest see, mis kõik veel võinuks juhtuda Kanti korraldatud ühissöömingutel? Ning mida Kant siis kõlbelise inimese ja valgustusajastu filosoofina on püüdnud mõistusele panustades esteetiliselt ja eetiliselt ohjata ning ülendada.

Kanti käsikirjalises pärandis leidub tähelepanuväärseid ülestähendusi ehk, nagu neid nimetatakse, refleksioone, millest nähtub söömise osatähtsus ja tähendus Kantile endale otsesemalt: „Tuleb hoolt kanda aistingute nagu samuti ka maitse eest. Siia kuulub aisting päris naudingust: einestamine. […] Tasub igati kultiveerida naudingut, mida saab saada tunda iga päev.” Lisagem sellele noore Kanti tähelepanekule söömise kohta veel ühe ka vanemalt: „Sellest naudingust saab kõige sagedamini, pikemalt ja kõige hilisema eani välja rõõmu tunda.”

Kuid intriig on selles, et filosoof just nagu ei söökski. Otse põhimõtteliselt ei tohiks tal olla vajadust maise toidu järele. Ja kui ta ikkagi sööb, siis teeb seda tema meeleline pool, tema surelik lihalik keha, aga mitte puhas mõtlev mina teadvuse ühtsuse alusena (seega transtsendentaalne apertseptsioon Kantil) või puhas praktiline mõistus moraalse kohuse allikana. Tegelikult seletas juba René Descartes (1596–1650) ühes oma kirjas Pierre Gassendile (1592–1655), et söömine tuleb omistada ainult kehale, nagu ka tunded ja kõndimine, mitte hingele kui mõtete kohale. Filosoofis manustaks toitu niisiis justkui keegi teine, võõras, surm, aga mitte tema ise.

Seltskondlik imperatiiv

Selles plaanis peaks Kanti kogu elu saatnud soov tunda rõõmu söömisest paistma kuidagi problemaatiline. Säärane keskendumine omaenda mõnule pidanuks murdma läbi Kanti kriitilise filosoofia eelduseks olevad jäigalt dualistlikud eristused, nagu eetikas homo noumenon’i ja homo phaenomenon’i ehk inimese kui meelelise ja mõistusliku olendi vahel, need hägustama. Selle vaheteota jääb Kanti kategoorilisele imperatiivile omistatud kõlbeliselt kohustav jõud paljuski arusaamatuks.

Ent nüüd „Antropoloogialoengutes” Kant hoiatab, justkui omaenda kogemusest kõneldes, et filosoof ei tohi üksipäini einestada, lahendades seeläbi ühtlasi küsimuse, kuidas ikkagi mõista, et filosoof üldse sööb – ja veel mõnuga.

„Üksinda süüa (solipsismus convictorii) on filosofeerivale õpetlasele ebatervislik; see pole mitte taastamine, vaid väljakurnamine (eriti kui see üksildaseks mõnulemiseks muutub); väsitav töö, mitte aga elavdav mõtete mäng. Nautiv inimene, kes üksildase lõunasöögi ajal koormab ennast mõtetega, minetab vähehaaval reipuse, mille ta aga seevastu saavutab, kui mõni laudkonnakaaslane pakub talle uut ainest elavnemiseks oma vahelduvate mõttevälgatustega, mille peale ta poleks ise tulla saanud.”

Filosoofi häda solipsismiga on tegelikult tungivam ja põhimõttelisem, kui Kant seda siinkohal otse välja paista tahab lasta. Asi pole pelgalt selles, et üksipäini süües ei vabane filosoof oma mõtete koormast ega saa vaheldust. Palju ohtlikum on, et söömine kui toidu manustamise üdini isiklik protsess, keskendades egoistlikult omaenese mõnus mõnulemisele, muudab filosoofi mõttetegevusega kaasneva metafüüsilise solipsismi (ego cogito – ego sum ehk mina mõtlen – mina olen) ihuliselt tajutavaks, võides seda perversiooni nii võimendada.

Noorena olla Kant käinud palju seltskondades. Königsbergi pääl hüütud teda galantseks magistriks. Kui Kant hiljem professorina endale maja ostis, hakkas ta kahel-kolmel korral nädalas kutsuma külalisi enda poole lõunasöögile. Kolm kuni üheksa inimest korraga eri seisustest ja ametitest. See oli tema arvates paras hulk ühise söömingu õnnestumiseks. Mis aga oli mõeldud toimuma söögilaua taga?

Kui filosoof sööb, siis peaks seda tegema justkui vaid tema meeleline pool, tema surelik lihalik keha, aga mitte puhas mõtlev mina teadvuse ühtsuse alusena või puhas praktiline mõistus moraalse kohuse allikana.

Laudkondlikud nõuded filosoofile

„Antropoloogialoengutes” sõnastab Kant põhimõtted, mille järgi söömingus osalejad peaksid käituma ja suhtlema, et söömise mõnu egoistlikkus transtsendeeruks vastastikku jagatud rõõmuks konversatsioonist, edendades sellega söömaliste voorusi. Seltskondliku vestluse printsiibid on seejuures olulised. Näiteks tuleb konversatsiooni teema valida nii, et see kõigile huvi pakuks ning kõik kaasa rääkida saaksid. Hoiduda tuleks metafüüsiliste küsimuste tõstatamisest. Loobuda oma õiguse iga hinna eest tagaajamisest. Huvitav on seejuures mõtelda, kuidas osaliste suu, toimides toidu autoerootilise sisendina, teiseneb sõnu väljutades hoopiski intersubjektiivset tõmmet rajavaks. Kant mainib suudlemistki, kui vaatleb meelte erinevusi seltsimist konstitueerivates funktsioonides. Ta kirjeldab reljeefselt ja üksikasjaliselt, kuidas seltskondliku söömingu dünaamika (konversatsiooni sumbumine ja elavnemine) ja reaktsioonid (naer) on seotud füsioloogiliste protsesside ja füüsisega – kuidas need põimuvad ja vastastikku võimendavad seltskondlike mõtte- ja sõnamängude vaimukustes.

Kuid see laudkondlik konversatsioonifüsioloogia lüüakse põhjalikult sassi, kui näitekirjanikud lasevad Kanti „maitsekate meeste seltskonda” tungida naistel. Kõivu „Filosoofipäevas” osutub Kant laudkondliku konversatsiooni vaimukusest hoolimata võimetuks teostama reaalset suhet endale lähedaste (vend, teener, õpilased) ja lähedust tahtvate (Maria von Herbert) inimestega. Iseäranis viimase puhul paneb Kõiv põhjusena laval mängu teatud tõlgenduse Kanti ontoloogiast ja loogikast (olemine pole reaalne predikaat!), millest siis tuletab Kanti solipsistliku impotentsuse inimsuhetes.

Ivaškevičiuse „Kanti” laua ümber nagistab seltskond aga toole ja konverseerib kopuleerumise rütmis. Ühise söömingu esteetilises ja eetilises ülenduses alla surutud seksuaalsus tungib esile verbaalses orgias ning Königsbergile hävingut kuulutavas toolide vägistamises. Tuleb meelde, et koopula, mis loogilises otsustuses seob suhtesse subjekti ja predikaadi ning mille suhte-loomust Kant lahkab üksikasjaliselt näiteks „Prolegomena” alguses, sõnastamaks seejärel oma filosoofia põhiküsimuse – kas ja kuidas on võimalik sünteetiline otsustus a priori? –, ühtib sõnatüvelt kopulatsiooniga. Pits viina seepääle!

Eduard Parhomenko õpetab Tartu Ülikoolis mõttelugu, filosoofia ajalugu ja fenomenoloogilist filosoofiat.