II pensionisamba sisuline kaotamine mõjutab esmapilgul peamiselt meie kõigi individuaalsed võimalusi inimväärseks elusügiseks. Aga lisaks on maailm täis näiteid, kus majanduslikesse raskustesse sattunud inimhulgad teevad olukorra paranemise lootuses poliitilisi valikuid, mis ühel hetkel võivad löögi alla seada juba ühiskondlikud kokkulepped ja vabadused laiemalt.

„Me kõik jääme vanaks,” laulis 2011. aastal (toona 19-aastane) Getter Jaani ja meie naersime. Mida teeb õigupoolest 18–35-aastase inimese aju, kui ta kuuleb sõna „pension”? Või „säästma”? Ma arvan, et turvaline oleks öelda, et haigutab! Sest see ongi üks ütlemata ebaseksikas teema. Me tahame elada hetkes ja teame, et parem on koguda kogemusi, mitte asju, kinnisvara ja aktsiaid. Vanaduspensionipõli ei ole kindlasti esimene teema, millele me viitsiksime mõelda. Aga bear with me, see on praegu oluline. Mäletatavasti oli kliimakriisiga veel aasta-paar tagasi sama lugu. See oli liiga kauge, abstraktne, see ei puudutanud justkui otseselt meid. Aga nüüd puudutab.

Rahvastik vananeb kõikjal Läänes ja Maailmapanga eestvedamisel on seda probleemi alates 90ndatest ka kõige erinevamates riikides adresseeritud. Kui tuua siin välja vaid kaks numbrit, siis näiteks Eestis, kus OECD seni viimase pensioniteemalise ülevaate[1] järgi oli 2015. aastal 100 tööealise inimese kohta 31 vanaduspensionäri, kasvab see näitaja prognooside kohaselt aastaks 2050 56-le. Ma kordan: 56 vanaduspensionäri vs. 100 tööealist inimest. Ja siia hulka pole isegi arvestatud ülejäänud „ülalpeetavaid” – alaealisi, töövõimetuid jne. Ma ei tea, kui lihtne on kujutleda maksukoormust, mida töötavatel inimestel mõnekümne aasta pärast kanda tuleb, aga paistab olevat üsna selge, et meie tuleviku kindlustamiseks ei piisa I sambast.

Sellise demograafilise prognoosiga silmitsi seistes ongi astutud pea kõigis arenenud riikides vägagi konkreetseid samme, sealhulgas jõustus Eestiski 2002. aastal kohustuslik kogumispension ehk vana hea II pensionisammas. Ei jõudnud aga mööduda 20 aastatki, kui kohustuslikust on saamas koalitsioonierakonna Isamaa eestvedamisel hoopis vabatahtlik. Mis saab edasi?

Kohalikud majandusinimesed ja poliitikud on arutanud sel teemal juba terve selle aasta ning tükikese eelmisestki, nõnda suunasime seekord pilgu hoopis üle ookeani ja tegime Skype’i kõne Peter Lõhmusele, Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) finantssektori vanemeksperdile, kelle töökohustuste hulka on kuulunud viimastel aastatel erinevate riikide nõustamine finantssektori reformide vallas. Kui kodusel kamaral Pelgulinnas 18. oktoobril kell 19 juba hämardus, näitas kell Washingtonis Eastern Standard Time’i järgi täpselt keskpäeva.

Umbes aasta tagasi, kui meie ajakirjanduses domineeris II samba teemal veel pea eksklusiivselt Isamaa lobi, kirjutasid sa Postimehe arvamusloos[2] nõnda: „II samba kaotamine Eestis paistab sammuna minevikku. Veel enam, valmis tuleks olla – pärast vajalikke reforme – nii II samba kui vabatahtliku säästmise skeemide laiendamiseks. Paljudel meist on veel ees pikk tee, ning tahaks, et kõik seda väärikalt saaks käia.” Kuidas praegused arengud sulle selles valguses tunduvad?

Väga kurb on kõike seda lugeda. Eriti „reformijate” pinnapealseid ning loosunglikke argumente ja pikaajalise vaate puudumist – vaate, mille peaks sellistesse aruteludesse tooma reeglina just valitsus.

II samba „reformi” puhul teeb asja kurvaks see, et kannatajad on just inimesed, kes rohkem kaitset vajaksid.

Kas sa aimasid aasta tagasi, et Isamaa ja ko(alitsioon) selle reformi päriselt ära teevad?

(Parandab) Nii-öelda reformi – keel ei taha seda reformiks nimetada. Ma aimasin küll, jah. Selles mõttes pole Eesti just eriti unikaalne riik, et siin ilma suurema analüüsita mingeid valimiseelseid populismimaigulisi otsuseid ellu viiakse. Eks Eestiski on olnud selliseid juhtumeid ka varem, näiteks aastal 2000 kaotati põhjalikult läbi mõtlemata ettevõtte tulumaks. Antud juhul teeb asja aga kurvaks see, et kannatajad on just inimesed, kes rohkem kaitset vajaksid.

„Reformi” pooldajad väidavad just vastupidist, et vaesemad inimesed võidavad.

Selles mõttes küll, et II sambast loobujate arvelt saaks tõsta praeguseid pensione. Sel viisil lahendatakse aga tänaseid probleeme – ehk madalaid pensione – homsete veel suuremate probleemide arvelt. Olen kuulnud ka argumente, et kui inimene teenib väga vähe, siis ju pensionisambasse ei kogunegi midagi, ja teisalt, et kui oled rikas, siis sul on niikuinii varasid. Kõik on suhteline – paarkümmend lisaeurot kuus on väikese sissetulekuga pensionärile suur raha. Lisaks sellele on aga erinevad uuringud näidanud, et ka jõukamad inimesed pole head pikaajalised säästjad.

Lihtne on näha II samba süsteemi muutmise lühiajalisi motiive – erakorraline maksutulu riigile tulumaksu kujul ja rohkem vaba raha pensionisüsteemis –, aga pikemas plaanis ei paista see ju olevat hea ka riigile, kui tema inimesed vanaduspäevil ära ei ela.

See ei ole hea kellelegi. Eesti poliitilisel maastikul on laual unikaalne kombinatsioon: üks valitsuserakond rajas valimised suure pensionitõusu lubadusele, teine püüdis aga hääli lubadusega kogumispension kaotada ning nii sisuliselt tulevasi pensione vähendada, et siis valmistada järgmisteks valimisteks pinnast ette poliitikutele, kes võimule saamiseks taas üha suuremaid riiklikke pensione lubavad, mis saab juhtuda ainult millegi muu arvelt.

Tõesti, mõned uuringud väidavad, et seal, kus riigi roll sotsiaalkindlustuse tagamisel on väike, on inimesed varmamad pikaajaliselt säästma, aga selleks peaks riik ka sellise minimalistliku sekkumise positsiooni võtma. Vastutustundlikum oleks öelda, et kuulge, teil on küll variant, et te saate raha kätte, aga I samba pensionid jäävadki suhtelisel skaalal sinna, kus need on ühed madalaimad Euroopas – ja mitte ainult nominaalselt, vaid ka nende suhe palgaga; kõik, paneme selle kirja ning hakkame aga ise pensioniks säästma! Seda ju loomulikult keegi ei ütle. Ei järgmistel ega ka ülejärgmistel valimistel.

Hoolimata kiiresti muutuvast ja paranevast elust jääb pension Eestis ka pikemas perspektiivis endiselt 40% juurde viimasest palgast või isegi alla selle. See tähendab, et 60% meie igakuisest sissetulekust kaob üleöö.

Kõige kurvem on selle diskussiooni juures see – kuigi see pole muu maailma kogemust arvestades teab mis üllatus –, et paljud ei teadvusta piisavalt, mis neid tulevikus finantsiliselt ees ootab; et hoolimata kiiresti muutuvast ja paranevast elust jääb pension ka pikemas perspektiivis endiselt 40% juurde viimasest palgast või isegi alla selle. See on järsk muutus nii jõukamatele kui ka vähem jõukatele. Aga see ei pea nii olema. See oli ka mu kunagise artikli „Hoopis rohkem sammast” pealkirja mõte, et tegelikult oleks vaja rohkem säästa, et elada pensionipõlves ligilähedaseltki sellist elu, mida sai enne pensioni elatud.

Koalitsiooni liikmed ikka rõhutavad, et ei kaota ära, vaid muudame vabatahtlikuks.

Jah, ma olen ka kuulnud, et II sammas ei kao, vaid muutub vabatahtlikuks. Vabatahtlik on III sammas! See pole aga millegipärast eriti populaarne, kuigi on tänu maksuvabastustele igatpidi soodus variant säästmiseks (mida saab realiseerida juba alates 55. eluaastast!). Nii palju siis inimeste pikaajalisest finantsplaneerimisest. Seega on alusetu öelda, et kui me teise samba ära kaotame, siis inimesed muudavad järsku oma käitumist. Mul on ka endal keskealisi hästi teenivaid ja elavaid tuttavaid, igati ratsionaalseid inimesi, kellel hakkab alles nüüd pärale jõudma, mida tähendab sissetulekute vähenemine 60, 70 või isegi 80 protsendi ulatuses 10–20 aasta pärast.

Absurdne on kutsuda üles pensionisäästudega kiirlaene tagasi maksma. Kas siis edaspidi enam ei võeta kiirlaene?

Vähemasti seda on meile väidetud mitu korda, et liitumine II sambaga jääb ikkagi automaatseks, s.t uued töötajad liidetakse täisealiseks saamisel vaikimisi ikkagi II sambaga. Kui ülejäänu seda aga ei toeta, teavitustööd ei tehta jne, tundub see inimesele ehk intuitiivselt ebavajaliku lisakulutusena – à la nad võtavad mu palgast kaks protsenti.

Jah, see erinevus III sambaga jääb sisse, kuid II samba võtmesõna on „kohustuslik”. Automaatne liitmine ei asenda seda, kui sealt antakse võimalus välja astuda.

Mina mõtleks pigem nii: minult ei võeta mitte kaks protsenti sotsiaalmaksu lisaks, vaid hoopis neli protsenti sotsiaalmaksust kantakse mu isiklikule kontole. See peaks olema eluterve finantsmõtlemise alus. Ja kõik need teised absurdilähedased argumendid, mida „reformijate” eestkõnelejad hoolimata igasuguse tõestuse puudumisest räägivad. Näiteks, et teeme lapsed pensionisammasteks. Lapsed ei ole viimasel sajandil enam mingisugune investeering! Puhtalt finantsilises plaanis on lapsed kohustus, mitte vara. Ühiskond on muutunud. Kui tahad mõnes riigis näiteks kinnisvara osta, vaadatakse laenu taotlemisel, kui palju sul on ülalpeetavaid. Ja mida rohkem sul neid on, seda kehvemad on võimalused. Väita, et pensionireform paneb rohkem lapsi tegema, on pea peale pööratud argument. Ja minu meelest ei ole eetiline panna laste õlule koormat oma elu ülesehitamise kõrvalt ka oma vanemate eest hoolitseda. Kui sajandeid tagasi oli see ainuke variant, siis enam mitte. Teine absurdne argument on pensionisäästudega kiirlaenude tagasimaksmise võimalus. Tule taevas appi, nagu edaspidi enam ei võetaks kiirlaene! Praeguste rahaliste probleemide lahendamine pikaajaliste säästude arvelt ei saa olla eesmärk, selleks tuleb valida teised vahendid.

Küllap mängib meie vaadetes rolli ka see, et oleme noor ühiskond ja me pole teinud veel läbi tervet tsüklit, kus inimene oleks töötanud ja elanud täisväärtuslikku elu karjääri algusest lõpuni, jätkates seda siis pensionärina. Mul on tunne, et Eestis on paljudel ikka veel silme ees nõukogude aja rätikutega tädid ja kepikestega onud ning arvatakse, et selline peakski pensioniaeg välja nägema, et see on paratamatus. Aga ei peaks. Eesmärgiks tuleb seada stabiilne, ilma märkimisväärse elukvaliteedi languseta elu, kuniks meile on seda antud. Paljud justkui ei oska pensionäre sellisesse konteksti üldse sobitadagi. Kuigi suure hulga jaoks oleks see täiesti saavutatav, kui seda eesmärki tõsiselt võtta. Pikema ajalooga riikides on inimesed näinud, kuidas elavad nende vanemad ja vanavanemad, on kuulnud selleteemalisi diskussioone ja kujutavad ette, mida pikaaegne planeerimine tulevikuks tähendab ning mida see elus muuta võib. Selline eesmärgipüstitus seaks ka pensioniteemalised debatid teise valgusesse.

Ka II samba süsteem tervikuna ei elanud meil oma elutsüklit poole pealegi.

Just. Seda olen ma ka poliitikas olijatelt kuulnud, et teeme selle „reformi” ära, kuna see on ikkagi ühe erakonna valimislubadus, ja küll me siis pärast vaatame, mida „vigade parandusena” peale hakata. Aga seda ei saa nii teha! Isegi alkoholiaktsiisi tagasikeeramine ei olnud lihtne – sest tootjad, kaupmehed jätavad ju osa maksulangusest oma tasku. Pensionireformi tagasi keerata või ka fikseerida on aga veelgi raskem, kordades raskem. Nii et kui see nüüd ära tehakse, siis on tõesti 20 aasta tööle vesi peale tõmmatud ja pärast seda midagi uut uuesti üles ehitada on paganama raske.

Ma saan aru, et Poola tegeleb praegu täpselt selle taastamisega, kuivõrd neil muudeti juba pärast majanduskriisi II sammas n-ö vabatahtlikuks.

Jah, Poola on kuuldavasti avastamas, et see süsteem, millele nad läksid II samba sisulise kaotamisega, ei vea välja, ja üritavad nüüd II sammast modifitseerida. Kui ma õigesti tean, siis viisil, et II sambasse läheb nii tööandja kui ka töövõtja panus. Aga sisuliselt üritatakse tagasi minna, jah.

Kuhu kohustuslik kogumispension sinu arvates skaalal vasak-parem üldse paigutub?

Raske öelda, sest seda II samba ehk kohustusliku kogumispensioni ideed on toetanud või soovitanud inimesed poliitilise skaala väga erinevatest osadest; ühelt poolt võetakse II sambaga pensioni maksmise kohustus riigilt ära – riik ei toimeta ümberjagamisega – ja teisalt tehakse see kohustuslikuks. Ehk siis see on kuskil skaala keskel. Tegelikult tuleks ideoloogia siit üldse kõrvale jätta – saabuvast pensionikriisist ning kohustuslike kogumissammaste möödapääsmatusest on räägitud juba aastakümneid, seda on teinud nii rahvusvahelised institutsioonid kui ka ametiühingud. Vaidlused käivad erinevate tehnikate, mitte printsiibi kui sellise üle.

Mu küsimus oli inspireeritud Keskerakonna poliitiku Oudekki Loone[3] seisukohast (etteheitena „reformi” vastu olevatele sotsidele), mille kohaselt ei tohiks õige sotsiaaldemokraat olla kohustusliku kogumispensioniga nõus. Ehk siis see vana hea, et pensioni peab maksma riik. Minus tekitas see küll selles mõttes kognitiivset dissonantsi, et üks kõige paremaid II samba süsteeme on ehitatud üles Rootsis, kus on olnud ajalooliselt väga tugev just sotsiaaldemokraatia.

Oudekki Loone argumentide sissetoomine muudab diskussiooni tõesti veidi tragikoomiliseks. Tema argument on, et II sammas tuleb kaotada ning riiklikke pensione tuleks lihtsalt maksude suurendamisega tõsta. Minu väide on, et rahu, sinna me lõpuks ju jõuamegi. Ühel hetkel selgub paratamatult, et n-ö reformitud pensionisüsteem ei pea rahvastiku vananemise tõttu olemasolevate maksude toel vastu. Ja mis siis üle jääb, eks. Jälle tuleb mingi erakond, kes lubab kõrgemaid pensione, ja kui siis enam sotsiaalmaksust ei piisa, tõstetakse muid makse. Ma nimetaks seda elementaarseks poliitökonoomiaks. Kui me ei jõua Oudekki Loone soovideni praegu, siis oleme seal 20–30 aasta pärast. Ja sellele, nii kurioosne kui see ka ei ole, aitab kaasa seesama n-ö üksikisiku vabadust kiitev poliitika.

Ühel hetkel selgub paratamatult, et n-ö reformitud pensionisüsteem ei pea rahvastiku vananemise tõttu olemasolevate maksude toel vastu.

Kui märtsis kirjutasid majandustegelased avaliku kirja II pensionisamba toetuseks[4], siis seal oli väga erineva maailmavaatelise taustaga inimesi. Kas see ei ole mitte märk, et tegemist on millegi üsna selgega, kui väljaspool poliitilisi või ka ärilisi huvigruppe ongi kõik rahandus- ja majandusinimesed (peale Indrek Neivelti) ühel meelel?

Jah, mulle tundubki kaugelt vaadates, et sel teemal on enam-vähem kõik eksperdid, kes jagavad majanduse toimimist ja finantse, ühes paadis sõltumata maailmavaatest. Minul on oma pension olemas, III sammas, ning mul pole isiklikult absoluutselt mingisugust otsest huvi status quo’t säilitada. Sellegipoolest on lihtsalt cheap süüdistada inimesi erapoolikuses, kuna nad kas töötavad pangandussektoris või on olnud valitsusasutustes seotud II samba elluviimisega. Nad on kõik oma ala eksperdid ja teavad, mida nad räägivad. Tundub, et ekspertide aeg hakkab otsa saama. Muidugi mitte ainult Eestis.

Isamaa loosungid on oma abstraktsuses ju päris haaravad, näiteks on esimees Helir-Valdor Seeder öelnud: „[T]egemist [oligi] maailmavaatelise valikuga, kas usaldada inimesi ja anda neile iseseisev otsustusõigus ja vastutus või rakendada riiklikku sundi inimeste rahaasjade korraldamisel.”[5] Ja kellele ei meeldiks vabadus ja usaldus, kes ei tahaks ise otsustada. Ja kes tahab riiklikku sundi. Kui valikud esitatakse meile nii, tundub asi ju päris lihtne.

Jah, populistil on alati palju lihtsam oma ideid ellu viia, juba definitsiooni järgi. Nad ei pea oma argumente edasi arendama ega tõestama, et nendega saavutatakse ka soovitud lõpptulemus. Väita, et inimese vabadus on piiratud, kui tema palgast suunatakse 2% isiklikku – rõhutan, isiklikku – pensioniskeemi koos erinevate võimalustega kogunevat vara suunata, tundub diskrediteerivat vabaduse mõistet. Võiks ka küsida, kumb on tähtsam, kas n-ö valikuvabadus pensioniks valmistumisel või see, et ühiskond suudab garanteerida oma inimestele vähegi väärika vanaduspõlve.

Maailm on täis näiteid, kus majanduslikult raskesse olukorda sattunud inimesed teevad poliitilisi valikuid, mis ühel hetkel ei jäta ühiskonnale enam mingeid vabadusi.

Kas kohustus koolis käia on vabaduse piiramine? Aga kas pensionipõlveks valmistunud inimestele antakse vabadus makse mitte maksta, kui on neid, kes piisavalt ei valmistunud? Kas meie lastele antakse vabadus oma sotsiaalmaksu neile mitte suunata? Ei anta ju. Veel enam, maailm on täis näiteid, kus majanduslikult raskesse olukorda sattunud inimesed teevad poliitilisi valikuid, mis ühel hetkel ei jäta ühiskonnale enam mingeid vabadusi. Muidugi on vabadus täna oluline, aga tähtis on ka keskkond, mis tagaks selle vabaduse ka homme. Aga keda homne praegu huvitab, eks. Järgmised valimised on varsti.

Ja sellises olukorras, kus rahvastik paratamatult vananeb, on demokraatias kõlavam hääl neil, kes on praeguste riiklike valikute tagajärjel väga vaesed.

Just. Tulevased valijad ongi need, kelle tulevikuga praegu mängitakse, kellelt see tulevik lihtsalt käest ära võetakse. See teema on palju komplekssem. Kõlavate loosungite väljakäimine ilma igasuguse kontekstita ja ilma kaht järgmist sammu edasi mõtlemata on äärmiselt lühinägelik. Siia juurde käivad ka kõik need veidrad argumendid, et inimesed saavad II samba kaotamisel innustust laste tegemiseks või oma hambad korda teha ja tänu sellele parema töökoha. Need on kõik sisutühjad loosungid, mis võivad tunduda esmapilgul loogilistena, kuid tegelikult ei kannata sisulises diskussioonis mingit kriitikat ning on kergesti ümberlükatavad.

Aga siit tekib ebamugav küsimus, kuidas riiki (edasi) usaldada. Jah, riik on või peaks olema suurem kui ühe valitsuse aeg, aga praeguses situatsioonis on öelnud näiteks Eesti Panga eelmine direktor Ardo Hansson: „Pensionisüsteemi usaldusväärsus oleneb sellest, kas kunagi antud lubadustest peetakse kinni. Kui ikka 17 aastat tehakse ühte asja ja siis tuleb keegi, kes pöörab kõik pahupidi, siis mõtlen küll, kas ma seda riiki enam usaldan. […] [K]ui pole välistatud, et „reformijad” vihkavad teist sammast nii väga, et riigistavad kogu värgi, siis mõistan neid, kes nähes, mida on tehtud, muutuvad täiesti skeptiliseks. Igaks juhuks liiguksin siis oma raha säilitamise nimel riigi süsteemist nii kaugele kui võimalik.”[6]

Jah, küsimus, kas tasub jätta oma raha II sambasse olukorras, kus riiklik pension võib demograafiliste protsesside tõttu hakata tulevikus vähenema, on igati õigustatud. Sel juhul võib II sambasse kogunenud raha muutuda taas ahvatluseks poliitikutele – selle asemel et tõsta makse, võib juhtuda see, mis juhtus sisuliselt Ungaris ja Poolas: inimeste II sambasse kogutu kasutati ära erinevate riigieelarveliste probleemide lahendamiseks. Ma ei imestaks, kui ratsionaalsemad inimesed seda dilemmat kaaluksid. See 4%, mille riik sotsiaalmaksust inimese enda isiklikule kontole kannab, võib olla täna veel paljudele kaalukeeleks, miks oma II sammast säilitada, aga homme võib-olla enam mitte.

Kas sellise musta stsenaariumi puhul oleks põhjust näiteks loota, et inimesed liigutavad oma raha ühes säästmisharjumusega II sambast III sambasse?

Ma tõesti loodan, et inimesed, kes niiviisi erinevaid riske kaaluvad, jäävad ikka tuleviku peale mõtlema ning jätkavad selle kindlustamist, kas siis formaalselt III sambas või kuidagi teisiti. Ka III sambal on ju omad limiidid, maksuvabastus kehtib ainult teatud piirini[7]. Aga need, kes selliseid kaalutlusi silmas ei pea… nojah. Need tõenäoliselt võtavad selle raha tegelikult juba varem välja.

Kuidas aga motiveerida inimesi edasi säästma olukorras, kus igasugused mustad prognoosid tekitavad reaktsioonina apaatsust?

Ma ei näe eriti muud motivatsioonivahendit, kui seda on maksusoodustused, nagu need kehtivad praegu III samba puhul. Ajaleheartiklid ja muu säärane siin vaevalt et väga palju mõjutavad. Teinekord ei aita isegi see, kui kogu meedia pensioniprobleeme kajastab. Üheks näiteks võiks tuua Ameerika Ühendriigid, mis on ainukene arenenud riik, kus pensionisüsteem tugineb I ja III sambal. Siinne I samba pension, mis sõltub küll palgast nagu Eestiski, on muu maailmaga võrreldes siiski suhteliselt väike. Kuna siin on ka sotsiaalne turvavõrk õhuke (näiteks meditsiinis), kajastab meedia üha sagedamini raskustesse sattunud pensionäride lugusid. Sellisest taustast hoolimata näitavad uuringud, et inimesed säästavad pensioniks äärmiselt vähe, kuigi mitmed administratsioonid on teinud palju vabatahtliku säästmise atraktiivseks muutmiseks, peamiselt erinevate maksusoodustustega. Numbrid, mis uuringutest välja tulevad, annavad aga keskeltläbi kokku väga õnnetu pildi[8]. Minu tõlgendus on, et inimestel on väga raske teha pikaajalisi finantsotsuseid. Nimetagem seda müoopiaks või milleks iganes. Säästmisest rääkides tuleb muidugi tähele panna, et säästa võib erinevatel põhjustel, näiteks ka auto või pesumasina ostmiseks, aga ma räägin siin just pikaajalisest, pensioniks säästmiseks.

Kogu selle arutelu juures häiribki mind vast kõige rohkem see, et ma ei näe n-ö reformijate poolel mitte ühtegi tõsiseltvõetavat, uurimustel põhinevat argumenti inimeste säästmisharjumuste kohta.

Ebaproportsionaalselt palju on olnud juttu ka sellest, et noorel inimesel, kes mõtleb pensioni peale, peab midagi viga olema; et noorelt peaks hoopis lapsi tegema, raha teenima jne. Kusjuures, see on ju empiiriliselt õige – inimene ei saagi juba lasteaia viimasest rühmast peale hakata pensioni planeerima. Aga siit edasi jõuavad mõned „reformi” toetajad kuidagi selleni, et järelikult meil ei ole vaja II sammast. Kas see ei peaks olema just vastupidi, et täpselt selle pärast meil ongi vaja kohustuslikku kogumispensioni?

Selles asi ongi. Inimesed võivad hinnata tänast heaolu ülehomsest erinevalt; mõned eelistavad nautida elu praegu, noorena, mõned eelistavad sujuvamat tarbimist läbi aja. Mis oleks okei, kui esimesed ei saaks hiljem teiste rahakoti kallale minna. Neil inimestel, kes on aga pandud vastutama selle eest, et riik ja ühiskond süsteemidena püsiksid, peab olema selleks pikem ja ühiskonna erinevaid kihte hõlmav plaan. Just nemad, riik kui institutsioon või valitsus, kuidas soovid, on määratud vaatama 10, 20, 30 aastat ette, et erinevad vaated ja eelistused konflikti ei satuks. Või kui satuvad, siis kuidas need vastuolud lahendada. Selles kontekstis poleks midagi valesti, kui need, kes on seatud pikemat horisonti jälgima, annaksid praegu signaale, et kui me 25-aastaselt tasapisi säästma ei hakka, võib meie elustandard olla 65-aastaselt ehk praegusest pensioniea piirist märgatavalt kehvem kui 64-aastaselt.

Inimeste säästmisharjumuste ja planeerimise kohta on kirjutatud väga palju. Kogu selle arutelu juures häiribki mind vast kõige rohkem see, et ma ei näe n-ö reformijate poolel mitte ühtegi tõsiseltvõetavat, uurimustel põhinevat argumenti inimeste säästmisharjumuste kohta.

Praegu on meil veel asjatundjaid, kes võtavad sõna, arutavad, püüavad inimesi harida, peavad seminare, aga ma ei tea, kui kauaks seda entusiasmi või motivatsiooni jätkub, kui asjad lähevad nii halvasti, nagu need paistavad praegu minevat. Kas me saame sellest kõigest üldse midagigi positiivset välja pigistada?

Kui sa tahad midagi positiivset, siis võib-olla see, et mõned inimesed, näiteks sinagi, on hakanud mõtlema ja arutlema – inimesed, kes poleks muidu võib-olla teadnudki, et praeguste stsenaariumite kohaselt ja demograafilist olukorda arvestades võib pensioni asendusmäär kukkuda väga madalale, isegi kui olemasoleva II sambaga edasi minna. Ja võib-olla hakkavad inimesed isegi uurima, mida see „asendusmäär 40%” tegelikult ikkagi tähendab…

„Asendusmäär 40%” kõlab tõepoolest märksa leebemalt ja on seetõttu vähem mõjuv kui palju brutaalsem tõik, et pensioniikka jõudes kaob 60% meie sissetulekust.

Jah, kusjuures see ei vähene tingimata sujuvalt, vaid kaob piltlikult öeldes üleöö.

Muuseas, tõene pole ka argument, et praegu ringlusesse lastavad säästud kuidagi pikaajaliselt majanduskasvu tõstaksid. Väikeriigi majandust on sisuliselt võimatu kohaliku nõudlusega üleval hoida, kui pakkumise poolel piiranguid ei adresseerita. See mõttekäik peegeldab hoopis n-ö reformi pooldajate majandusliku kirjaoskuse puudumist.

Olen mõelnud, et siin võib ehk tuua paralleeli vaktsineerimisega: kui suurem osa ühiskonnast on surmavate haiguste vastu vaktsineeritud, siis tekib n-ö karjaimmuunsus ehk üldine immuunsusfoon, mis kaitseb ära ka selle vähese protsendi, keda ei saa näiteks meditsiinilistel põhjustel vaktsineerida, ja nõnda on ka ühiskond tervikuna kaitstud, sest haigused ei levi enam. Samuti kaitseme me ühiskonna enamusena end majanduslikult kindlustades ära sellegi hulga, kelle palk on näiteks tõepoolest nii väike, et II sambasse kogutu ei ole I samba kõrval piisav elamisväärseks eluks – maksutõus, millest see neilegi kindlustada, oleks minimaalne või olematu. Aga kui vaktsineerimata jätmine on massiline või kui II sammas „muudetakse vabatahtlikuks”, ohustab see tervet ühiskonda.

Nõus. Minu elupiirkonnas on seatud mitmes arstipunktis piirangud, et regulaarsetele vastuvõttudele ei võeta vaktsineerimata lapsi. Võiks aga küsida, kus on siis minu vabadus. Vabadus mitte olla vaktsineeritud on problemaatiline, kuna selline vabadus võtab ühel hetkel minult või teistelt vabaduse olla terve. Minu vabadus sellega väheneb. Analoogiliselt, kui ma pean hakkama toetama suurenevate maksude kaudu inimesi, kellel oli „vabadus ise otsustada ja mitte säästa”, siis minu vabadus satub löögi alla. See on minu jaoks üks oluline liberalismi postulaat – vabaduse argument kehtib seni, kuni see ei piira teise inimese vabadust. Muidu oleks tegemist anarhiaga. Jõuame jällegi selle juurde tagasi, et lihtsalt loosungi õhku viskamine ilma sammu-kahte-kolme edasi astumata ja diskuteerimata doesn’t cut it, nagu öeldakse.

Kui ma pean hakkama toetama suurenevate maksude kaudu inimesi, kellel oli „vabadus ise otsustada ja mitte säästa”, siis minu vabadus satub löögi alla.

Kui nüüd tulla ringiga tagasi selle juurde, et võib-olla oleks hoopis rohkem sammast vaja, siis ehk peaks see rangelt vabatahtlik igakuine säästmisprotsent olema mitte vähem, vaid hoopis rohkem kui 2 + 4%? Investor Raivo Hein käis Luminori seminaril[9] välja n-ö rusikareegli, mille kohaselt tuleks kõikidest sissetulekutest säästa alati 10%, ning näitlikustas, et sellisel juhul ei muutuks inimese käitumises ja harjumustes tegelikult mitte midagi. Ainus vahe oleks, et meil oleks tulevikus rohkem raha.

Nõus, see on seesama üleskutse, et „rohkem II sammast”. Samas on kindlasti peresid, kelle jaoks on 10% võimatu. Kuid kui me kõik võtaks korragi aastas aja maha, kas üksi või koos perega, vaataks oma kulutused üle ning heidaks pragmaatilise pilgu tulevikku, leiaks paljud meist kindlasti võimaluse oma tuleviku heaolu praeguse tarbimise arvelt parandada, ma olen selles kindel.

Oluline on ka varem alustada, sest nii on palju suurem tõenäosus elada üle finantsturu langused. Mu tütar hakkas pensioniks koguma oma kahekümnendates, ehitades Ameerikas III sammast ning panustades sinna automaatselt oma igast palgast. Kui ma siis kõrvalt aktsiaturgude kõikumist vaatan ning tema investeeringute ning tuleviku pärast muretsen, tuletan endale sageli meelde, et ta investeerib ka siis, kui turud langevad, ning ta investeeringud võidavad järgnevast tõusust. See on pikaajalise ja regulaarse säästmise juures üks suur pluss – keskmine tulukus tuleb suure tõenäosusega ikkagi normaalne. Säästmist liiga hilja alustades on suurem oht sattuda olukorda, kus lõviosa investeeringutest jääb perioodi, kus varade hinnad on kõrged või need on suisa ülehinnatud. Mida pikemalt säästa, seda suurem on võimalus seda riski vältida. Ütleme, et hakkad säästma 40-aastaselt, kogud küll kõvasti, kuid umbes 10 aasta pärast langeb turg järsult – siis jääb ainult 10–15 aastat, et sääste uuesti üles ehitada. Ühesõnaga, mida varem alustada, seda suurem on võimalus, et turu madalseisud saab ära silutud. Ma pole selles kontekstis nõus näiteks Hardo Pajulaga, kes on väitnud, et noored inimesed peavad oma elu elama, mis säästmisest me räägime.

Kui nüüd lõpetuseks korraks isiklikuks minna, siis kuhu sa ise maailmavaateliselt paigutud? Minu jaoks oli suur üllatus seegi, et sinu õde on Annika Laats, kes seisab kirikuõpetajana LGBT ja üldse vähemuste õiguste eest. Missugune on teie taust?

Ma ei pea ennast just vasakpoolseks. Julgen ennast kindlasti kutsuda turumajanduse apologeediks, töötan ju institutsiooni heaks, mis on teada-tuntud oma raudse haarde poolest. Mida ma aga pidevalt rõhutada tahan ja mida ma oma töös ka näinud olen, on see, et on olemas ridamisi valdkondi, kus turud erinevatel põhjustel alati hästi töötada ei taha.

Näiteks?

Näiteks informatsiooni asümmeetrilisus, naturaalsed monopolid, välismõjud (externalities). Esimesega on seotud näiteks meditsiinivaldkond, kus tarbijal on raske hinnata erinevate ravimite ja ravijate adekvaatsust, viimasega on aga seotud näiteks keskkonnakaitse probleemid, sest pelgalt turu kaudu on raske piirata keskkonnale ja tervisele tekitatud kahjusid. Konkurentsiga tekib turu tingimustes sageli samuti probleeme, mida võib regulatiivselt adresseerida, näiteks tänapäeval on selleks kujunemas suurte tehnoloogiafirmade domineerimine (Facebook, Google jne). Teinekord tahetakse neile valdkondadele tähelepanu juhtimisel automaatselt vasakpoolsuse silti külge riputada. Sellega ma nõus ei ole.

Aga oma õe üle olen ma maru uhke! Minu jaoks esindab tema just seda kristlust, millest ma olen piiblist lugenud. Täis armastust.

[1] Pensions at a Glance 2017. OECD and G20 Indicators..
[2] Lõhmus, P. 2018. Hoopis rohkem sammast. – Postimees, 05.11.
[3] Riigikogu istung, 10.10.2019.
[4] Majandustegelaste avalik kiri: teine pensionisammas on vajalik. – ERR, 25.03.2019.
[5] Seeder Isamaa suurkogul: praegune valitsusliit pole armastusabielu. – ERR, 11.05.2019.
[6] Kiisler, V. 2019. Ardo Hansson: mul ei ole ühtegi aktsiat ja poes maksan põhiliselt sularahas. – LP, 04.10.
[7] Praegu võimaldab III sammas saada 20% tulumaksusoodustust (väljendub tagastatavas tulumaksus) aasta jooksul tehtud sissemaksetelt, mis ei ületa 15% brutosissetulekust (või 6000 eurot aastas), vt pensionikeskus.ee/iii-sammas/taiendav-kogumispension.
[8] „[P]ensionisäästude mediaan-suurus on Ameerikas täpselt null dollarit; umbes 60 protsendil töötavatel inimestel pole pensionisääste.” Lõhmus, P. 2018. Hoopis rohkem sammast. – Postimees, 05.11.
[9] Vestlusring Luminori seminaril „Mis hakkab juhtuma, kui 1. jaanuarist 2020 jõustub uus pensioniseadus?”, 04.10.