Munandivähist saab ja peab kunsti tegema, ent see ei saa sündida enne, kui me hakkame vähist uuel moel mõtlema.

Lugenud Sirbis ilmunud arvustust hiljutisele Eesti filmile „Ühemeheshow”, jäid kõlama mitmed tuttavad metafoorid: vähk kui tänapäeva katk, vähk kui haigusseisund, mis ütleb eluvõimalusele ei . Puudu jäi vaid minu isiklik lemmik „sõda vähi vastu”, ent selle asemel pakkus arvustaja juba täiesti uue lähenemise „tänapäeva katkule”: vähk kui nähtus, millel on eriti piiratud loojutustamise võimalused.[1] Mulle kui loomingulisele kirjutajale, kellel on olnud vähk, on see intrigeeriv tees: mis piirab vähi loojutustamise võimalusi? Kas sama kehtib kõigi haiguste kohta või on vähk selles osas kuidagi eriline? Mõeldes inimkogemusele üldiselt: millised on suurte loojutustamise võimalustega sündmused ja millised mitte? Kes on otsustaja? Mul pole lootustki selle kirjatükiga kõiki tärganud küsimusi lahata, jäägu siis kõlama vähemalt üks: kas munandivähist on võimalik teha kunsti?

Tõenäoliselt jääb „Ühemeheshow” 2019. aastal linastunud Eesti filmide galeriis pigem varju. Iseäranis, kuna film linastus vahetult pärast selliseid kinopärleid nagu „Aasta täis draamat” (vaieldamatult üks aasta parimaid Eesti filme) ja miks mitte ka „Marju Lepajõe. Päevade sõnad”. Hooandja ja paljude sponsorite toel lendu tõusnud filmiprojekti keskmes on Eesti lavakomöödia käimapanija Stewart Johnsoni elul põhinevad sündmused. Kaheksa aastat tagasi munandivähi diagnoosi saanud Johnson kiusab sama nuhtlusega oma filmi peategelast Chucki (Stewart Johnson), kes saatuse tahtel avastab haiguse ajal, mil tema karjäär raadio DJna ja abielu pikaajalise partneri Helenaga (Marta Laan) jooksevad karile. Sünged teemad on valatud komöödia vormi, mis on ka Johnsoni põhisõnum oma publikule – naer aitab raskustest üle saada.

Alustame tõsiasjaga, et tegemist pole pelgalt vähifilmiga, vaid munandivähifilmiga. See on oluline, sest elundite hierarhias asuvad munandid ja teised suguorganid koos seedeelundkonnaga kõige madalamal pulgal. Susan Sontag kirjeldas essees „Haiguse metafoorid”, kuidas elundite hierarhia tipus on hingamisteede- ja vereringeelundkond, kuna need seostuvad keha hingestatusega (ka eesti keeles on etümoloogiline seos sõnade „hingama” ja „hinge” vahel, samal ajal kui süda, mis reguleerib vereringet, on ajalooliselt olnud tunnete asupaigaks).[2] Susan Sontag kirjutab: „Kui tuberkuloos seostub kopsule, keha ülemisele, hingestatud osale omistatud omadustega, siis vähk on kurikuulus selle poolest, et see ründab niisuguseid kehaosi (käärsool, põis, pärasool, rind, eesnääre, munandid), mida on piinlik teadvustada. Kasvaja olemasolu tekitab inimesel nagunii mingi häbitunde, aga elundite hierarhias peetakse kopsuvähki vähem häbiväärseks kui pärasoolevähki.”[3]

Kui Chuck teeb oma raadiosaate eetris nalja, et tema arst ütles, kui saada vähk, siis ikka munadesse, seisneb nali tõsiasjas, et võrreldes teiste vähivormidega on munandivähk eriliselt alandav. Kui Onu Bella avaldas raamatu oma kogemusest eesnäärmevähiga, võis raamatu absurdne pealkiri „Tappa prostatavähk!” ja kaanekujundus (samuti filmi „Kill Bill” maiguline) oma paroodiliste liialdustega raamatupoe külastajat naerma ajada, olgugi et raamatututvustuses on selgelt kirjas, et Onu Bella lugu on „pehmelt öeldes võigas”.[4] Näib, et huumor on aktsepteeritud viis, kuidas inimesed, kel on „madalamaid” kehaosi puudutav vähk, saavad oma lugu rääkida. Tuleb mainida, et filmides enim esinevad vähivormid on leukeemia või lümfoom (mõlemad verevähivormid) ning eranditult on tegemist draamafilmidega.[5] Kas keegi aga suudab ette kujutada tõsiselt võetavat draamat munandi- või eesnärmevähist (ja ma ei pea siin silmas vendade Coenite, vaid pigem vendade Dardenne’ide stiilis draamat)?

Seega on oluline, et Stewart Johnsoni filmi keskmes on just munandivähk, kuna see on võimalus käsitleda teatud eelarvamusi, mis meil oma kehade suhtes on. Ühtlasi on arusaadav, miks on tegemist komöödiaga – jah, Stewart Johnson on komöödiakirjanik, ent arvestades munandite asukohta elundite hierarhias on žanr vaistlik valik, koguni enesekaitse. Tegemist on küll loojutustamise võimaluste piiriga, aga see on tervenisti ühiskondlik ning seega muutlik.

Pidades silmas neid kitsendusi, milline on ühe tänapäeval tehtava munandivähifilmi potentsiaal? Ühelt poolt meenutab „Ühemeheshow” naeruväärne fookus munadele („Eesti esimene munadega komöödiafilm!”, „Stewart Johnson on munadega mees Chuck!”) olukorda, milles häbitundest püütakse rõhutatud, aga ka instinktiivse naeruga toime tulla. Teisalt võib filmitegijate liialdusi võtta kui vastupanu domineerivale arvamusele, mille järgi munandivähk on häbiväärne ja sellest ei tohiks avalikult rääkida. Kas ühiskondliku huumori, olgu see siis iroonia või satiir, tähtsus ei seisne mitte selles, et paljastada avalikkuse ja võimu eelarvamusi ja vastuolusid? Kas naerma ei aja mitte närvikõditus, mis tekib siis, kui me võime korraga kuulda, öelda ja mõelda asju, mida me tavaliselt ei söenda? Seega, ehkki vastavalt ühiskondlikele normidele on komöödia siin justkui loojutustajale peale määritud žanr, on huumor ühtlasi viis, kuidas neid piiranguid kaugemale tõugata, olles nõnda nõrgemate hääle võimestamise vahend.

See on vähist kõneleva komöödia potentsiaal, aga kas see potentsiaal täitus ka „Ühemeheshow’s”? Kõiki, kes on filmi treilerit näinud, ilmselt üllatab kui vähenaljaka filmiga on tegemist. Siinkohal ei pea ma silmas ainuüksi nalju, mis ei mõju naljakalt (need on olemas juba treileris), vaid üldiselt naljade puudumist filmis. Parafraseerides Chucki: kui juba teha komöödia munandivähist, siis teha ikka võimalikult ropult. Minna üle võlli ja astuda üle hea maitse piiride. Miks mitte?! Ka roppus võib olla kunst, ehkki selleks on vaja eriti rafineeritud maitset. Või kui ei malda öelda krõbedalt, siis vähemalt võimalikult absurdselt, et vähegi verrekasvanud eelhoiakuid lahti loksutada. „Ühemeheshow” huumor on aga üllatavalt hillitsetud. Vahel vilksatab läbi klassikaline Hollywoodi huumor à la Seth Rogen filmist „50/50”, siis aga kaldub stsenaarium (halvasti järeleaimatud) Skandinaavia musta huumori valda. Enamasti aga on filmis palju-palju dialoogi, tühipaljaid sõnu, mis uhavad süžeed laisalt edasi, ilma et lugu jõuaks tähendusliku haripunktini.

Paraku ei suuda Johnson ümber lükata ka üht teist vähihaigete inimeste kohta käivat eelarvamust. Alatasa seoseid otsivate inimestena kipume mõningaid haigusi ja isikuomadusi käsikäes nägema. Levinuim müüt haiguse ja isiksuse korrelatsioonist on ettekujutus, et bipolaarne häire õilistab isikut geniaalse kunstiandega (umbes nagu tuberkuloos või süüfilis 18. ja 19. sajandil). Vähk vastupidi rõhutab isiku ebameeldivaid jooni: vähihaige on kollektiivses teadvuses frigiidne tüüp, kelle allasurutud ihad löövad välja kontrollimatu kehasisese kasvuna.[6] Vähki haigestunud inimene on ühtlasi rangelt deseksualiseeritud. Vähihaige tüdruk ei tunne ennast enam tõelise naisena, kuna tal langevad juuksed välja, ja poiss ei tunne ennast tõelise mehena, kuna ta on viljatu. „Ühemeheshow” Chuck on selles mõttes tüüpiline vähihaige karakter: tema karjäär kukub läbi, ta ei suuda oma naist rahuldada ega üleüldiselt enda eest seista. Kusjuures – imede ime – keemiaravi tervendab ta ka sellest haiglaslikust isiksusest. Tuleb tunnistada, et „Ühemeheshow” pigem kinnitab kui kummutab alternatiivmeditsiinis levinud kahjulikku kalduvust haigusi psühhologiseerida.

Tänapäeval mõistame haigust (ja surma) pea eranditult läbi meditsiini, mille tõttu polnud üllatav, et mitte ainult filmis endas, vaid ka filmile järgnenud vestlusel domineerisid lisaks tehnilistele meditsiinilised küsimused, jättes kunsti valda jäävad probleemid kõrvale. Stewart Johnsonil tuli vastata pärimistele nagu „Kuidas haigus avastati?”, „Mis olid sümptomid?” ja „Kes kuulub riskigruppi?”. Ajal, mil meie eluilm (elavus, Liebenswelt) järjest kahaneb ning meie perspektiiv elule on rõhuvalt bioloogiline ja meditsiiniline, on meie sümboolne mõtlemine haigusest ja kehast üsna lihtsakoeline, kui mitte primitiivne. Mida öelda selle kohta, et me mõistame oma keha valdavalt kui tervise maksimeerimise masinat? Kehalisus, haigus ja surm aga ei ole pelgalt teaduslikud nähtused, vaid ka vaimsed ja emotsionaalsed, moodustades kultuuriajaloos keerulise märkide süsteemi. Haigus ei tähenda üksnes seda, et minu kehamasin on rikkis ja tuleb viia parandusse. Näiteks keskajal arvati, et kurdid ja pimedad, aga ka pidalitõbised elavad oma kannatuste ja ühiskonnast heidetuse tõttu jumalale lähemal – haigus oli ligipääs jumalikule sfäärile.[7] Tänapäeval võiks religiooni asemel kunst valgustada teed, kuidas haigusest süviti ja kultuurikriitiliselt mõtelda.

Isegi hullem kui vaadata oma keha ainult läbi materialismiprillide, on uskuda, et meie arusaamad haigustest on hinnangute vabad. Vähk ei ole nüüdisaja katk – see on bioloogilise elu kõrvalnäht, olles sama vana kui elu ise, ning ühtlasi pole see kunagi olnud nii surmav nagu katk – vähk pole isegi kõige surmavam ja levinum haigus tänapäeval. Arvestades surevust (ja ka pikaajalist elulemust), miks me ei ehi hoopis kardiovaskulaarseid haigusi morbiidsete metafooridega? Ja miks me ei ütle näiteks diabeedi kohta (diabeeti põdevale inimesele otse silma vaadates), et diabeet ütleb elamisvõimalusele ei.

Kardiovaskulaarsed haigused ja diabeet aga ei kõneta pidurdamatu, eksistentsiaalset hukku tõotava kasvuhimu rüppes küpsenud kujutlusvõimet sama võimsalt nagu seda teeb vähk. Selles mõttes on vähk – haigus, mille tunnuseks on kontrollimatu kasv – tõesti eriliselt modernne. Täpsemalt: meie ärevus vähi suhtes peegeldab meie ärevust kapitalistliku ühiskonna vastu üldiselt.[8] Too passiivne vähipõdeja võiks sama hästi olla end kaasaaja probleemide ees abituna tundev üksikisik – tahtejõuetu ja endast suuremate jõudude meelevallas. Seega, nihilism, mida me tajume oma kaasaaja vastu, oleme pööranud ebaõiglaselt ja oma probleemide eest pakku pugedes vähi vastu, millel on tihti positiivne, tähendust andev mõju inimese elule.

Neid metafoore aktsepteerides kirjeldame vähki viisil, mis puhtalt faktiliselt ei vasta tõele: vähk on tänapäeval paljudel juhtudel ravitav ning vähi elulemus kasvab pidevalt (Eestis on keskmine viie aasta elulemus noorte täiskasvanute seas 84%).[9] Jääb vaid loota, et meie metafoorid jõuavad meditsiini arengule järele ja me lõpetame inimeste, kellel on vähk või kelle lähedasel on vähk, asjatut hirmutamist.

Pöördun lõpetuseks „Ühemeheshow“ juurde tagasi. „Ühemeheshow“ pole pisarakiskuja, selle asemel pakub ta igavust. Arvestades aga keerulisi tundeid, mida vähk meis äratab, ning meie suutmatust teha vähist filmi, mis poleks pöörane komöödia või eksalteeritud melodraama, mis iseenesest viitab ühiskonnale, kus surma suhtutakse pealiskaudselt, on „Ühemeheshow” isegi väike samm edasi. Üks väike haigutav samm edasi.

Mirt Kruusmaa on filosoofia taustaga kirjutaja ja TÜ Kliinikumi patsientide nõukoja liige.

[1] Põhjakas, T. Juust ühe munaga. Sirp 15.11.2019
[2] Hartnell, J. Medieval Bodies. Profile Books, London 2018, lk 138
[3] Sontag, S. „Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” Tlk Krista Kaer. Sari Avatud Eesti raamat, Varrak, Tallinn 2002, lk 20
[4] https://www.apollo.ee/kuidas-tappa-prostatavahk.html, vaadatud 16.11.2019
[5] Clark, R. Reel Oncology: How Hollywood films portray cancer. Cancer Control, 1–6, 1999
[6] Sontag, S. „Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” Tlk Krista Kaer. Sari Avatud Eesti raamat, Varrak, Tallinn 2002, lk 44-46
[7] Hartnell, J. Medieval Bodies. Profile Books, London 2018, lk 66, 92 (kurtus ega pimedus pole haigused, ehkki mõned haigused võivad neid nähtusi põhjustada)
[8] Sama paralleeli tõi välja ka Susan Sontag. „Haigus kui metafoor. Aids ja selle metafoorid” Tlk Krista Kaer. Sari Avatud Eesti raamat, Varrak, Tallinn 2002, lk 62
[9] https://www.med24.ee/onkoloogia/v%C3%A4hielulemus-aastak%C3%BCmnete-jooksul-oluliselt-paranenud, vaadatud 17.11.2019