Muusikale pandud rõhk filmides tundub mulle viimasel ajal üha tugevamana. Mõneti on see ka loogiline ‒ tehnoloogia võimaldab kas või kinosaalis endale sobiva loo tuvastada ja ka soovi korral osta. Seega on põhjust konkurentsi tekkimiseks ja kvaliteedi paranemiseks.

Kui mediaan-lavastamine on siiski pigem ägedatele efektidele suunatud, siis Tarantino näeb õnneks n-ö suurt pilti. Mitte end segada lastes lakke aetud ootustest nii heli kui pildi suhtes, on ta ka seekord kaevunud oma plaadiriiulisse, et illustreerida antud filmi vähem ja rohkem obskuursete helidega. Kunst on inimesed oma kunstist rääkima saada. Quentin valdab seda – melomaanid rõõmustavad uute diskograafiate üle, mis taasavastamist ootavad, kriitikud saavad vinguda ja teised lihtsalt nautida. Pahatihti jääb filmimuusikale pööratav tähelepanu märksa väiksemaks. Peaksin vist kõigepealt välja ütlema, et minu arvates on see läbivalt hea teekond, nagu ka varasemad Tarantino filmide soundtrackid, seega toon nüüd välja enimmeeldivad osad.

Fakt, et müsjöö Quentin on kasutanud kahelt heliloojalt, Luis Bacalovilt ja Ennio Morricone’lt, kokku kuut lugu (mõlemalt kolme), väärib kindlasti välja toomist. Bacalov’i kerge orkestratsiooni ja emotsionaalsete vokaalidega täidetud lood köidavad kuulaja tähelepanu ja Morricone kitarri-tinistused sobivad ideaalselt pinget kruvima.

Üks lemmikuid on kindlasti Jim Croce’i folk-rokk hitt aastast 73 – „I Got A Name”. Endalegi veidike imelikuna tunduv seos ‒ päris palju on selles albumis, just uute lugude puhul, minu jaoks ka Ewertile ja tema draakonitele omast hõngu. Folk-bluus-rokk, mida draakonid viljelevad, esindab sellist sinisilmset lootust paremasse keskkonda jõuda, nagu ka antud filmis. Eestlastel on jauram, mida küll vist meie draakonid ei kasuta, aga neil seal, teisel pool suurt vett, on tamburiin, mis „õigesti“ kuulates kõlab nagu raske kett ümber su jala. Eriti hästi tuleb see välja Anthony Hamiltoni ilusas „Freedom’is”. Sarnase kõlaga John Legendi „Who Did That To You?” on aus ja kindlasti ei vääri seda kriitikat, mida on saanud oma liigse tänapäevasuse tõttu. Kuidas see üldse võimalik on? Motownilik bluus on ju nii igav ja aeglane.

Iroonia: räppi on ka, Rick Rossi näol. Tundub, et paljud ütlejad pole filmi näinud ja vinguvad, et on praht, aga mulle just tundub, et see on taotluslik, rõhutamaks liigset edevust.

Ühesõnaga, tore film ja tore filmimuusika. Eesti kinolevisse jõudsid „Lincoln” ja „Django” ühel ajal (jutt käib samast ajast ja samast teemast), minge vaadake mõlemaid. Ajalugu peab teadma ja tundub, et Tarantino ka nii arvab. Erinevalt igavatest professoritest, oskab ta seda tänapäeva hääbuvale intelligentsile ka õigesti müüa.