Enne kui Maailma Terviseorganisatsioon jõudis koroonaviiruse leviku pandeemiaks kuulutada ning avalikud kogunemised ning reisid üha hõredamaks jäid, suleti Berliinis Marge Monko „Flawless, Seamless” ning avati Kris Lemsalu ja Kyp Malone’i „Love Song Sing-Along” näitused.

Eesti kunst ja kunstiväli rahvusvahelistub jätkuvalt suure hooga. Eks see ole ka loomulik, nii nagu liiguvad inimesed ja kaubad, liigub ka kunst üha tihedama sammuga üle kultuuri- ja riigipiiride. Väliskuraatorid teevad külalisvisiite Eestisse, kohalikke kunstnikke viiakse biennaalidele, residentuuridesse ja kunstimessidele Lõuna-Koreast Mehhikoni. Kui 20. sajandi algul unistasid kunstnikud Pariisist, kus siis kohalejõudnuna kuskil Montmartre’i ubrikus kuivanud croissant’i näriti ja teise käega maaliti, siis nüüd liigutakse nomaadidena mööda rahvuvahelist institutsioonide ja kontaktide võrgustikku. Muidugi kaasneb ka sellega nurin kujutiste ületootmisest, kunstimaailma jet-set elustiili ökoloogilisest jalajäljest, lõputust biennaalide rägastikust ja millest kõigest veel, aga arvestades kasvõi kohaliku kunstnikkonna püsivat prekaarsust, oleks sellise kriitika ülekandmine meile kuidagi ülekohtune.

Mäletan kusagilt lapsepõlvest, et spordiuudistesse jõudsid ka kurioossed teated, et eesti kirimaletaja (kirimale väga ok!) on saavutanud taaskord suure võidu. Sellist jagatud kollektiivse tunnustuse meeleheitlikku otsimist meil enam tarvis pole, ei spordis, ei kunstis. Meie kunstiväli on professionaliseerunud ja teda võetakse välismaal normaalse partnerina, kellel pole vaja visata kolmekordset kukerpalli. Pigem hüpatakse oma väheste vahendite ja tugistruktuuridega kõvasti üle oma varju. Heaks tõestuseks olgu kasvõi järgmise Veneetsia biennaali Eesti näituse toimumine Giardinis Rietveldi paviljonis. Aastatepikkused kõrge tasemega ja kaasaegseid kõnetavad välisnäitused on loonud tingimused, kus me ei pea mängima eksootilist „teise” kaarti, vaid saame rääkida ühises kunstikeeles.

Kalliskivid ei ole igavesed

Fotokunstnik Marge Monko jõudis Berliini Russi Klenneri eragalerii vaatevälja läbi 2019. aastal Saksamaal, Essenis toimunud näituse „Diamonds Against Stones”. Berliinis olevaid töid on ta ühel või teisel viisil varem näidanud ka Tallinnas, mistõttu on muidugi hea meel, et tema kohaldatud käsitluses on olemas teatav universaalsus, mis kõnetab ka kuraatoreid ja galeriste teistest kontekstidest. Monko kalliskivide, luksustoodete ja naistele suunatud kaupade, nagu sukkpükste turundus- ja visuaalkeelt uuriv praktika dekonstrueerib viimaste reklaamiloogikat tükkideks. Suurendatud ja üleliigsest puhastatud vintage kellareklaamid, kus õnnelike paarikeste käed üksteist hellalt hoiavad, naiste näilist emantsipatsiooni võimendavad väärissõrmuste fotoplakatid või sukkpükste pakkidest valminud fotogrammid küsivad, mille teenistuses n-ö feminiinsed kujundid õigupoolest on? Nii nagu Ede Raadik eksponeerib praegu Tallinna Linnagaleriis avatud isikunäitusel „Parim, kes sa kunagi oled” kõrvuti kahte 30. aastase vahega Gillette’i reklaami meestele, kus korporatiiv-slogan „Mehele parim” kohandatakse vastavalt #metoo-järgse ajastu vaimule sõnumiks „Meie usume. Parim, mis mees olla saab”. Nii sukeldub ka Monko fotoakvalangistina imaginaarse naiselikkuse kujutuslikesse ja poliitilistesse allhoovustesse, kus parema käe tõstmine ei tähenda streiki ja protesti, vaid sõrmust kätte libistavat karjäärinaist. Näitus on küll praeguseks suletud, küll aga saate sellest osa allpool leitavast fotogaleriist.

Kunstnikepaari armastus ja apokalüptiline karaoke

Kris Lemsalu sai peale möödunudaastast Veneetsia biennaali kutse teha näitus ühes Berliini kaasaegse kunsti olulisematest näitusepindadest – 90ndatel endisesse Mitte margariinivabrikusse rajatud KW-s (Kunst-Werke Berlin). Olles 2018. aastal abiellunud muusiku ja New Yorgi multitalendi Kyp Malone’iga, sai Berliini näitusest nende noore armastuse pühitsus ja koostöö-eksperiment „Love Song Sing-Along”, kus Kypi maalitud ja tekstiilidele prinditud akvarellid ning muusika kohtuvad Lemsalu luik-vesiratta installatsiooniga, milles istumas keraamilised jaaguar ja jänes. Vahetult enne Berliini näitust leidsid veebruaris Méxicos ja Los Angelese Roosevelti hotelli basseinis aset nende ühisperfokad (vt pilte allpool), kus ritualiseeritud õhustikus ühildati animaalset ja mütoloogilist. Los Angeleses, David Hockney maalitud basseini kõrval, toimus ka Kris Lemsalu Veneetsia biennaali raamatu esitlus (väljaandjad Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus ja kirjastus Mousse). Lemsalu raamat pälvis äramärkimist ka 2019. aasta Eesti kauneimate raamatute konkursil, kus Aadam Kaarma kujundus pälvis žürii eripreemia.

Beliini näituse avamisel oli rahvast muidugi kui murdu ja Kypi improviseeritud muusikaline soolo pühitses kogu ürituse sisse. Mitmed inimesed kurtsid, et loobusid pika järjekorra tõttu kogunisti avamisõhtule end pressimast. Näitusel enesel on muidugi tunda ka Mehhikos kunstiresidentuuris viibitud aega, kuhu Lemsalu ja Malone peale Veneetsia biennaali suundusid. Jaaguar ja jänes mõlemad on nii asteekide kultuuris kui ka laiemas rahvafolklooris tuntud tegelased, kes Kypi akvarellides erinevaid vorme võtavad. Minnakse üksteise sisse, puretakse, armatsetakse, poetakse puujuurtesse kerra jne. Iseenesest saab huvitav olema, kuidas ehk veidi kliinilisemate kujutistega Berliini publik need kergelt ehk naivistlikud – intensiivset armastust, elu ja surma pühitsevad tööd vastu võtab. Aga eks väike purakas šokki kulub alati marjaks ära, inimeste ootushorisonte tulebki väänata, muidu muutub inimene tuimaks. Eks Lemsalu loomingut ja sotsiaalseid aktsioone iseloomustabki allumatus ettekirjutustele, mis teeb ta ka kuraatoritele ja galeristidele sedavõrd apetiitseks. Elamise intensiivsus on ka ressurss, mida teistelt kaevandatakse.

Avamisejärgne õhtu jätkus KW keldribaaris, kus Viini plaadifirma Rat Rights oli ette valmistanud karaoke-õhtu, mida juhtis praeguses hetkes ehk liigselt tugeva nimega artist Apocalypso Mike. Kohal oli delegaate ja ametnikke, arvutimängude arendajaid ja kultuuriajakirjanikke, karvaseid ja sulelisi. 2016. aastal ka Tallinnas Nu Performance festivalil esinenud punk-feminist ja Berliinis resideeruv Peaches esitas emotsionaalse live-versiooni Tina Turneri „Private Dancer’ist” ja Kyp ise pani tordile kirsi kui kandis oma pruudile ette Prince’i kammerlikku „Nothing Compares 2 U’d”. Eks ole, vahest olulisem galeriisse puhkama jäetud artefaktidest ongi Lemsalule inimeste kokku toomine üheks jagatud hetkeks, et tunda seltsis elamise maitset.

Fotod: JJ Images, Marge Monko, Maria Arusoo, Frank Sperling / KW, Kent Märjamaa, Aleksander Tsapov

Galerii