„Mailased” on Peedu Saare teine avaldatud teos, debüüdi tegi ta nimelt 2018. aastal romaaniga „Pascual”. „Mailased” on lugu armastusest, traagilistest sündmustest ülesaamisest ning sellega kaasnevast üksindusest ja üksildusest.

Peedu Saar „Mailased”
Toimetanud Piret Põldver, kujundanud Rita Mets
Kirjastus Paradiis, 2019
182 lk

Raamat on saanud oma pealkirja kevadlillede mailaste järgi ning selle jutustaja, nagu ka autor, on kroonik, kes kogub kirglikult lilli ja liblikaid (peamiselt lilli). Seoseid autori eluga on veelgi: romaani loo kujunemisel on tähtis osa klassivennast muusiku Mardi traagilisel surmal. Sellest tundub, et tegemist on (mõningal määral) omaeluloolise teosega, kuid tahaksin kohe vältida autori eluloo ja romaani sündmuste samastamist.

Õnnetu armastuslugu

„Mailasi” lugedes tekkis esmalt tunne, et tegu on ühe üsna naiivse ja õnnetu armastuslooga, mis on saanud jutustaja jaoks kinnisideeks ja võitluseks… võitluseks peamiselt iseenda ja oma üksildusega: „Vaata, sa lihtsalt ei taha enam üksi olla, tahad, et keegi sind ootaks.” (lk 131) Tegelasjutustaja nime ei ole raamatus kordagi mainitud. Kirjutatud on kogu teos „Sulle”, kes, nagu hiljem selgub, on keegi mailaseplika Veronica: „Tead, kas tead! Kui ma Sinuga enam sina-vormis rääkida ei taha, kas võin Sind lihtsalt Veronicaks kutsuda? Mailaste järgi. Luba ikka, palun! Mailased (ladina keeli Veronica) on kevadised lilled, mailaste järgi sinetas treppide kõrval, kus me laupäeva varahommikul esimest korda kohtusime, kus ma Sind justkui ootasin, suits näpus, pudel käes ja purupurjus.” (lk 83–84)

Veronica on noor sünget muusikat viljelev artist, kellesse jutustaja on meeletult armunud. Ta üritab end küll sõnades korduvalt ümber veenda, et see armastus ei ole loodud kestma: „Eks see pidigi läbi saama. Sest Sa oled liiga noor ja liiga ilus! Punkt. Nii ma endale korrutasingi: liiga noor ja liiga ilus.” (lk 99) Kuid ühepoolsed sonivad ja kergelt hullunud armastusavaldused jätkuvad. Jutustaja elab pikalt justkui enda väljamõeldud maailmas: loeb pidevalt juba ammu katkenud sõnumivahetust oma mailaseplikaga, meenutab kevadist nädalavahetust, mil nad kohtusid, ja loodab selle kordumist. Kujutletav taaskohtumine muutub tema jaoks lausa obsessiooniks: „Ma lihtsalt… ma lihtsalt tahtsin seda tüdrukut, tahtsin pööraselt! Tahtsin endale!” (lk 164) Muidugi püüab nimetu jutustaja Veronicat unustada, kasutades selleks teada-tuntud destruktiivseid võtteid: rohkelt alkoholi ja üheöösuhteid.

Silma hakkas viide Javier Maríase teosele „Mañana en la batalla piensa en mí” ehk „Tomorrow in the battle think of me” ehk „Homme lahingus mõtle mu peale”. Autor kasutabki teoses läbivalt fraasi ja selle tõlget kahes keeles. Minu meelest kirjeldab see lause väga hästi ka romaani üldist meeleolu – eks tundub raamatu põhjal armastuski olevat lahing. Kogu romaani ajal on õhus pinge ja küsimus, mis on selle lahingu lõpptulemus, kuid selge on see, et armastuses ei saa olla ei kaotajaid ega võitjaid.

Armastus Veronica vastu seob romaani kõik sündmused lõpuks üheks tervikuks, kuid loo kujunemisel on olulisi aspekte veel: jutustaja klassivenna Mardi enesetapp ja klassiõe L.-i hukkumine keskkoolis autoavariis. Kõik kolm – nii Mart, L. kui ka Veronica – on muusikud. Esialgu tundub, et mitte kuidagi omavahel seotud, kuid siiski… „Kas midagi veel? Kas midagi juhtus veel? Jah, juhtus, paljugi! Üks viib teiseni ja tundub, see kõik ei ole juhus, kellegi hea- või pahatahtlik käsi lohistas niidi otsas paberist lipsu, või ehk niisama, mängulustist.” (lk 169) Teose lõpus põimuvad omavahel mitmed esialgu eraldiseisvad sündmused ja kõik moodustab loogilise terviku.

Kas midagi (juhtus) veel?

Kes aga pelgab, et tegemist on üksnes järjekordse romaaniga (vastamata) armastusest, siis nii see päris ei ole. Lugemist on ka loodushuvilistele. Autor annab teatava ülevaate looduskrooniku igapäevatööst ning puistab vahele ladinakeelseid taimenimetusi. Jääb mulje, et krooniku töö on küll liikuv, kuid väga üksluine. Terve suvi tuleb jutustajal veeta erinevates Eestimaa paikades ning käia päevad otsa metsast lilli korjamas ja liblikaid püüdmas. Nädalavahetustel on aega tulla hetkeks koju T linna (ehk siis Tartusse), pesta riided, panna taimed kuivama, juua rohkelt alkoholi, proovida unustada oma eksistentsiaalset ängi ning esmaspäeval taas tööle minna – mis küllap tekitab äratundmist nii mõneski, kes on pidanud pärast intensiivset nädalavahetust taas ühiskonda integreeruma: „Uueks päevaks tuli olla puhanud ja kaine. Kaineks ehk saabki, aga puhanuks, kuidas?” (lk 142)

Stiililt meenutab romaan mulle Tõnu Õnnepalu viimaseid teoseid. Saart on võrreldud Õnnepaluga varemgi, näiteks Peeter Sauter kirjutas Sirbis ilmunud „Pascuali” arvustuses, et tolle romaaniga meenub talle just Emil Tode „Piiririik”.[1] Lihtne kirjastiil, abstraktsus, melanhoolsed meeleolukirjeldused ja mõtete hüplikkus on need, mille pärast mulle „Mailasi” lugedes kohe Õnnepalu meenus. Suur šrift, lühikesed peatükid ja rohke sulgude kasutamine täpsustuste jaoks on omased nii „Mailastele” kui ka Õnnepalu viimastele teostele. Ka „Mailaste” kaanekujundus meenutab veidi Õnnepalu „Lõpmatust”.

Kui ma aga juba „Mailasi” „Lõpmatusega” võrdlema hakkasin, tasub ära märkida, et erinevalt Õnnepalu meeleolukirjelduste jadast jõuab Peedu Saar oma romaaniga kuskile – teoses on olemas kindel lugu, konkreetne süžee alguse ja lõpuga, mis Õnnepalul viimasel ajal puudub.

Unest ärkamine

Saare luuleline proosakeel sobib hästi teose loo ja meeleoluga, tekst on voolav ja lugemine võrdlemisi sujuv. Lugesin raamatu järjest ilma pausideta otsast lõpuni läbi, sest selle romaani puhul oli kõik kaasahaarav – nii lugu kui ka stiil. Mis mind aga häiris, oli liigne sulgude kasutamine.

Võrreldes „Pascualiga” on „Mailased” kuidagi veenvam või efektsem. Ka „Pascual” on ühe tegelase päeviku vormis romaan, mis toob esmajoones esile just minategelase mõtte- ja tundemaailma, mis on minu meelest küll „Mailastes” palju paremini välja tulnud, sest tekst ei ole seekord nii fragmentaarne. Mõlemat romaani iseloomustab liikuvus ning elavdavad eri paikade kohakirjeldused („Pascualis” Londoni, „Mailastes” Eestimaa, peamiselt T linna). Just eri paikade kirjeldamine aitas mul teostega rohkem suhestuda.

Kokkuvõttes oli „Mailased” minu jaoks suur lugemiselamus. Romaani lõpp suutis tekitada lausa vau-efekti. Minu jaoks on hea raamatu tunnus muu hulgas seegi, kui lugemine tekitab nii tugeva emotsiooni, et tahaks raamatu vastu seina visata – mitte põhjusel, et see on halb, vaid vastupidi. Esimesel lugemisel tekkis teose lõppedes tunne, nagu viibiksin teises maailmas, millest üleminek tavaellu võttis pool päeva. Selle kirjeldamiseks sobiks „Mailastest” väga hästi üks tsitaat: „Mõnest unenäost ei taha kunagi ärgata, siis vastupidi, kui hea, et oli ainult uni, aga olgu siis kumba pidi just, üleminekud on alati liiga järsud, kohatud, üks maailm ei sobi teisega, oled nagu lolliks tehtud, segaduses, ei saa midagi aru.” (lk 133) Sama tunne tekkis ka minul, olin nagu unest ärganud, samas teadmata, kas tunda kergendust või mitte.

[1] Sauter, P. 2018. Lugude taastulek. – Sirp, 26.10.

Kerstin Vestel on rööprähkleja, kes õpib vabal ajal kirjandust.