26.–30. augustil toimuva Tallinn Music Weeki programmis on tundetööle keskenduv ettekanne, mille peab Westminsteri ülikooli muusikaäri juhtimise magistriõppe programmijuht Sally-Anne Gross. Ta on 2017. aasta uurimuse „Can Music Make You Sick?” kaasautor, millega käsitleti muusikatööstuse mõju artistide vaimsele tervisele. Just sel teemal Sally-Anne’iga vestlesimegi.

Sa oled töötanud muusikatööstuses peaaegu kolm aastakümmet. Kui vaadelda, kuidas selles valdkonnas tegutsemine mõjutab muusikute vaimset tervist, siis kas olukord tundub olevat ajas hullemaks läinud või me lihtsalt räägime sellest rohkem?

Ma arvan, et olukord on varasemast väga erinev. Me oleme hakanud neid mõjusid alles nüüd mõõtma. Muusika on väga mõjuv kunstivorm ning siinkohal pean ma silmas seda, kuidas heli ja rütm meid füüsiliselt mõjutavad. Varem on arutletud palju hullumeelsuse ja muusika vaheliste seoste üle, aga keeruline on lahti harutada, milline on muusika tegelik toime meie emotsioonidele, eneseväljendusele. Minevikus seostus muusika enamasti sotsiaalsete, usuliste ja maagiliste rituaalidega. Digitaalses maailmas on sellest saanud midagi väga privaatset. 200 aastat tagasi ei käinud me ringi, kõrvaklapid peas, kuid nüüd kasutame muusikat, et end maailmast välja lülitada. See, kuidas me muusikat tarbime, on kindlasti muutunud. Kas sel on mingi mõju meie vaimsele tervisele? Ma julgen väita, et on. Kui rääkida noorte artistidega ja küsida, miks nad muusikat teevad, siis nad vastavad, et eneseväljenduseks. Kõik tegelevad omamoodi zen-budismiga, kus sa ise oled maailma keskpunkt. Selline enesele keskendumine on Euroopa traditsioonis kindlasti midagi uut.

Väga palju artiste on tunnistanud viimasel ajal vaimseid probleeme. Samas toimub justkui vaimse tervise teemade kaubastamine. Kas see võib viia fookuse tõelistelt murekohtadelt kõrvale?

Inimeste emotsioonide kaubastamine juba on probleem. Võtame näiteks nägemuse kõhnusest kui iluideaalist – see ei ole pelgalt kõhnuse, vaid kõhnusihaluse kaubastamine.

Pole kahtlustki, et inimesed kannatavad väga tõsiste vaimsete hädade all, aga emotsionaalse ja vaimse heaolu puhul on veel palju ähmaseid alasid ja segadust, seda, mida psühholoogia pole veel suutnud selgitada ning mida me oma vaimu kohta ei tea.

Rääkisin ühe produtsendiga, kes ütles, et tänapäeval sul lihtsalt peab mingi probleem olema. Ma arvan, et meil kõigil on probleeme. See, et kõik on 100% õnnelikud, on jama. Minu arvates on tagasilöögid seotud sellega, et meil on nii palju informatsiooni ja arvajaid. Kui kõike on liiga palju, on väga raske teada, milline on õige seisukoht. Ühest küljest võib infoküllastumus tekitada ükskõiksust, teisalt luua just ülimat ärevust.

Millest uurimus „Can Music Make You Sick?” alguse sai?

Ma hakkasin kirjutama esseed „Can Music Make You Sick?”, sest tundsin, et muusika teeb mind sõna otseses mõttes haigeks, kuna seda luuakse nii palju. Mul oli tõeline hirm millestki ilmajäämise ees. Nägin ärevust ka muusikute hulgas, kellega töötasin, sest neil on väga raske end publikule kuuldavaks teha. Valestimõistmine ja tunne, et keegi ei kuula sind, on ühed emotsionaalsete hädade peamised põhjused. Kui me usume, et meil pole vaja, et keegi meid kuulaks, ja teeme muusikat lihtsalt enda jaoks, et end paremini tunda, siis jah, okei, aga kuidas see lõpuks töötab? Ma arvan, et kunst ja muusika on suhtlusvormid ja neid peab edasi andma.

Kuidas saaks muusikutele paremini toeks olla?

Variant on n-ö kodanikupalk, mis aitaks vältida stressirikkaid olukordi, kus sa ei tea, kust su järgmine palk tuleb, ja seda, et inimesed leiavad end ühel hetkel täielikust vaesusest. Samuti peaks olema võimalik saada abi palju kiiremini. See ei aita, kui arsti juurde pääsemiseks peab kuus kuud ootama. Turvavõrku ei saa tagada ainult muusikatööstusesiseselt. Me peame aru saama, et oleme liikunud edasi tööstusajast ja sellele omastest tervisehädadest. Kui inimesed töötasid kaevandustes, olid haiged nende kopsud ja nad ei saanud hingata. Müüriladujad vigastasid oma selgasid. Nüüd on aeg teadvustada, et töötamine digitaalses maailmas tekitab lisaks füüsilistele ka vaimseid vaevusi.

Uuringust selgub, et muusikud on depressioonile kolm korda altimad kui muu üldsus, kuna tegutsetakse pideva kriitikatule all, konkurents on tihe jne. See on päris hirmutav tulemus.

Meie uuring näitab selgelt, et inimesed naudivad väga muusikategemist. Mida nad ei naudi, on püüd sellest ära elada. Turumajandus ei suuda lihtsalt vastu võtta kõiki inimesi, kes muusikuteks pürgivad. Samal ajal on Euroopa ja Hiina investeerinud väga palju raha klassikalisse muusikasse, eriti vanasse klassikalisse muusikasse. Miks nad seda teevad? Sest see on võimu sümbol. Klassikaline muusika on juba oma aega nautinud, nüüd peaksime toetama seda, mis on praegu oluline.

Sa oled loonud ettevõtmise Let’s Change the Record, mis pakub produktsiooni- ja muusikakirjutamisalaseid töötubasid naistele ja end mittebinaarsena määratlevatele muusikutele. Kuidas see vastu on võetud?

Mul on toetajaid enda ülikoolis, olen teinud töötubasid koostöös teiste ülikoolide ja erinevate inimestega, aga on ka mõned kolleegid, kes on sellest väga häiritud. On mingi väga juurdunud šovinistlik suhtumine naistesse, kes teevad muusikat ja vastutavad millegi eest. Naised produtseerivad muusikat ju üle kogu maailma. See, et nad jagavad midagi tehnoloogiast ja tarkvarast, tähendab, et nad on lähemal kontrolli omamisele, ja kui nähakse seda juhtumas, siis neis kaheldakse. Seda võib kinnitada Björk, seda võib kinnitada Grimes ja võivad kinnitada kõik naised, kes on oma muusika produtseerimises kaasa löönud. Seda juhtub nii tuntud kui ka vähem tuntud artistidega, nii et minu jaoks oli väga oluline see projekt ette võtta.

Esilehe foto: Dom Agius