Meespartneri puudumise tõttu ei pea soovitud lapsed sündimata jääma – appi tulevad spermapangad, kus pakutakse lisaks viljakusprobleemidega heteropaaridele abi ka teistele emaks saada soovijatele.

Erisugused peremudelid on kinnitamas kanda kõikjal. Isade, emade, laste, tädide, kasu- ja vanavanemate perekonstellatsioonid võtavad väga erinevaid vorme ning seni kuni kõikide poolte huvid ja vajadused on kaetud, ei ole mingit põhjust nende suunal kulmu kortsutada. Vabadus valida, millise pere keegi loob, on oluline ühiskondlik eesmärk ja saavutus.

20. sajandil realiseerunud vabaduste hulka kuulub võimalus saada lapsi väljaspool heteroabielu. Variante on palju: adopteerimine kodumaal või mujal, sperma- või munarakudoonorlus viljastumisraskustega indiviididele ja paaridele, surrogaatemadus ja in vitro viljastamine oma eri vormides. See artikkel keskendub naistele, kes on otsustanud saada emaks spermadoonorluse abiga. Kes kasutavad spermadoonorlust? Kuidas see toimib ja kui palju maksab? Mis on selle moraalsed aspektid laiemalt ning mida toob tulevik?

Naised ja emadus

Enamik inimesi kasvab üles teadmisega, et soovib kunagi lapsi saada. Umbes kümnendikku heteropaaridest kimbutavad viljatusprobleemid, millest pool on seotud mehe häiretega. Siin tuleb appi doonorseemnevedelik.[1] Naispaarid, kes soovivad lapsi, kasutavad samuti spermadoonoreid. Lisaks ei tähenda partneri puudumine, et inimene ei võiks last tahta – spermapankade uksed on valla ka üksikutele naistele.

Vestlesime selle artikli jaoks kahe vallalise naise ja kahe lesbipaariga, kes valisid lapsesaamiseks spermadoonorluse kasutamise. Kadri (40) (nimi muudetud) elab üksi ja otsustas kaks aastat tagasi iseseisvalt spermadoonoriga lapse saada ning kasvatada teda üksikvanemana. Ta saab praegu viljatusravi ja plaanib pea inseminatsiooni läbi teha. Monika (38) on gümnaasiumiõpetaja ning kahe lapse ema, kellest üks on saadud spermadoonorluse abiga. Annely (43) ja Eeva (35) on koosellunud paar, kes on saanud samal moel kaks last. Samuti on koosellunud Leili (36) ja Kristi (35) (nimed muudetud) ning nende perre on saabunud tänu doonorspermale üks laps.

Teenuse vajajaid jagub ning ehkki mõned varjavad enda valikut, kerge häbipuna palgel, pere ja tuttavate eest, elab Eestis sadu lapsi, kes on sündinud tänu anonüümse bioloogilise isa spermaheldusele ja ema sügavale soovile.

Koosellunud Leili ja Kristi plaanisid kasutada sama anonüümse doonori seemnerakke, et koos lapseootele jääda. Leili jaoks töötas inseminatsioon esimesel korral, Kristil aga mitte: „Oi, see oli maailma kõige suurem pettumus. See oli tohutult valus. […] Lapse sünnini põhimõtteliselt oli ikkagi valus. Sest mina jätkasin enda teekonda nii tavaviljastamisega, mis oli füüsiliselt koormav – kõik need kaalutõusud, tujud ja asjad tegid olemise niigi raskeks –, kui ka katseklaasiviljastamisega. Kuna see lõpuks ei õnnestunud, siis ma lihtsalt loobusin.”

Emadusest mittehuvituvale inimesele võib tunduda üllatav, kui ekstreemselt valulik ja traumaatiline on ühele naisele ning tema perekonnale pikk võitlus viljatusega. Rasestumisprobleemid tõstavad paari ja indiviidi stressitaset, madaldavad enesehinnangut ning – eriti ühiskondades, kus lapsesaamine on uks täiskasvanute maailma – rikuvad naise või paari suhte ülejäänud kogukonnaga.[2] Inimesed, kelle jaoks lapsesaamine on elukaare tippsündmus, on viljatuse tõttu sügavalt pettunud ning asuvad rasestumiseks alternatiive otsima.

Protsess ja juriidika

Enamikus maailma riikides alustati nüüdisaegsete viljatusravivõimaluste pakkumist kaheksakümnendatel. Eestis osutavad doonorspermaga kunstliku viljastamise teenust mitmed kliinikud, nii avalikud kui ka eraasutused. Kui ma end täna läbivaatusele kirja paneksin, võiksin teoreetiliselt juba paari kuu pärast rasedana ringi jalutada. Enne muna- ja seemneraku püha liidu loomist tehakse naisele erinevaid teste, et välja selgitada, kas ta tervis on korras. Teisest soost partneri olemasolu korral uuritakse ka teda, et aru saada, miks lapseootele jäämine on seni raskendatud olnud.

Abielus naine peab saama meespoolelt allkirja, mis kinnitab, et too on sellisel viisil lapsesaamisega nõus. Olgu mainitud, et koosellunud lesbipaarilt seda ei oodata. „Kui oled kooselus, siis keegi ei taha teise poole allkirja. Eeva võiks põhimõtteliselt kogu aeg käia ja uusi lapsi teha ning keegi ei küsiks minu käest, kas mina ka sellega nõus olen,” ütles Annely, Eeva partner.

Eesti kliinikutes on sage vedeliku importimine Taani spermapankadest. See on üllatav, kuna tehtud uuringud näitavad, et eesti rahvusest meeste sperma kvaliteet on võrreldes norrakate ja taanlastega palju kõrgem.

Eesti seaduste alusel on naisel võimalik teada doonori rahvust, nahavärvi, haridustaset, perekonnaseisu, laste olemasolu, pikkust, kehaehitust ning juuste ja silmade värvi – kõik muu jääb anonüümseks. Võimalik on leida doonor ka enda tutvusringkonnast, kuid sellega võivad kaasneda rasked vestlused ja peavalu, mida anonüümsus aitab vältida. Intervjueeritud naistest mõned olid seda kaalunud, kuid tajusid, et seonduvaid keerulisi tegureid oleks liiga palju. Murekohaks võib osutuda näiteks tuttava spermadoonori hilisem soov lapsega kontakti otsida. Sama probleemiga võib silmitsi seista juhusuhte käigus rasestumise korral: „Ütleme, et tema [lapse geneetilise isa] elu ei ole läinud nii, nagu ta arvas, ja ta tahtis ka mingil hetkel lapsi. Kui ta saab teada, et see on tema laps, siis ta võib nõuda isaduse tuvastamist,” selgitas Kadri. „Kui kasutad doonorit, siis on selge, et tal ei teki mingisugust õigust vanemlusele.”

Eesti kliinikutes on sage vedeliku importimine Taani spermapankadest. See on üllatav, kuna tehtud uuringud näitavad, et eesti rahvusest meeste sperma kvaliteet on võrreldes norrakate ja taanlastega palju kõrgem.[3] Samas on importimine arusaadav, kui võtta arvesse Eesti väiksust ja kõige põhjamaise jumaldamist. Monika, kes otsustas saada oma teise lapse üksi anonüümse spermadoonori abiga, kirjeldas valikuvariante samas üsna kesistena: „Minu suureks pettumuseks olid kõik doonorid taanlased. Kõik blondid, hallide-siniste silmadega. Mina olin just tahtnud pruunisilmset ja mõtlesin, et kui pakutakse, siis ehk isegi tumedanahalisemat.”

Eestis annetab enamasti seemnerakud viljastatava naise meespartner (91% juhtudest), anonüümseid doonoreid oli vaadeldud viie aasta (2012–2017) kohta 9% – sel moel sai lapse 369 naist.[4] Väga tagasihoidlikult arvutades võib öelda, et nüüdseks on doonorspermaga lapse saanud naisi kindlasti üle viiesaja. Olgu mainitud, et siin ei ole võetud arvesse naisi, kes ise internetist spermat tellivad ja selle õigel ajal käsitsi sisestavad – kiire guugeldamine paljastab rikkaliku infovaramu soovitustest isiklike lugude ja ostuvõimalusteni, olgugi et selline teguviis on Eestis illegaalne ja seaduse järgi võib kunstlikku viljastamist teha ainult arst.

Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus sätestab lisaks, et ühe inimese sugurakkudega võib viljastada kuus naist. Konservatiivsemas Austrias on see number kolm ning spermaekspordi tippriik Taani lubab ühel doonoril viljastada kaksteist naist.[5] Tähtis on silmas pidada, et kuigi piirnumber küll eksisteerib, siis doonoreid võtavad vastu eri kliinikud ning omavahel doonorite kattuvust ei kontrollita – seega me ei tea, kas seadus ka tegelikkuses sellisel moel rakendub.

Protseduur ja valikud

Kunstlikku viljastamist ja doonorsperma kasutamist puudutavad numbrid on aga üllatavad. Esiteks näeme, et nii kehale kui ka meditsiinisüsteemile kõige lihtsam protseduur ehk sperma manuaalne sisestamine emakasse (IUI) on vastutav vaid 2% eest rasedustest. Viljakusravi muud meetodid, IVFi eri vormid, pakuvad naise kehale palju suuremat väljakutset, kuna hõlmavad munarakkude korjet, mida tehakse mõnikord üldnarkoosi all. Sage on ka hormoonravi kasutamine rakukobara ellujäämistõenäosuse suurendamiseks, mis mõjutab naise füüsilist ja vaimset enesetunnet. Hoolimata protsessi keerukusest eostati 98% kunstliku viljastamise teel sündinud lastest just sel moel – aastatel 2012–2017 üle 4400 beebi.

Kes maksab, tellib muusika – invasiivsemate protseduuride kasuks aitab otsustada see, et kui in vitro viljastamine on viljakusprobleemidega naiste või paaride jaoks kuni 40. eluaastani täielikult ravikindlustusega kaetud, siis füüsiliselt ja meditsiiniliselt kergema IUI-protseduuri eest peab naine või paar ise maksma, mis tähendab rohkem kui 400-eurost väljaminekut ühe katse eest: ühe anonüümse spermadoosi eest tuleb tasuda vähemalt 190 eurot, millele lisanduvad protseduuri enda hind ning olenevalt olukorrast erinevad ravimid ja süstid, mis viljastumisele kaasa aitavad. Kuna viljakusmuredega naise puhul on ühe korraga edu saavutamise tõenäosus 10–15%, siis sageli peavad nad läbima seda teekonda mitu korda (ning kordi enam maksma), et asi lõplikult õnnestuks.

Kahe lapse emaks saanud Eeva oli endale IUI võimaldamiseks mõnda aega raha kogunud. „Hind tuleb kokku päris suur. See, et kolmandal korral õnnestus, tundub mulle protsente vaadates mõlemal juhul päris hea tulemus. Rahaliselt võib asi keerulisemaks minna, kui neid kordusi muudkui tuleb ja tuleb. Mõni teeb kuus korda ja ikka ei toimi.”

Nii IUId kui ka IVFi proovinud Kristi meelest on protseduuride kompenseerimise erinevus ebamõistlik. „Praegune olukord sunnib naisi IVFi poole kiirustama. […] See [IUI] peaks ikkagi tasuta kättesaadav olema, eriti kui võtta arvesse, et riik tahab, et iive tõuseks. Kui rääkida rasedus- ja sünnitusriskidest, siis loomulikumal teel rasestudes on riske vähem kui kehavälise viljastamise korral.”

Abikaasalt allkirja saanud, arstile enda otsusest teada andnud ja doonori välja valinud, peab naine seaduse järgi kuu aega ootama, enne kui arst saab viljastamise teha. Viljastamine on võimalik ainult siis, kui munarakk on just munajuhast vabastatud, ja seetõttu ajastatakse sperma sisestamine naise tsükli õigele hetkele ning sageli kasutatakse hormoonisüsti, et folliikulis olev ebaküps munarakk valmiks ja vabastataks õigel ajal. Naine istub günekoloogilise läbivaatuse tooli. „Pestud” ja töödeldud sperma liigutatakse kõrrest kateetrisse. Kateeter sisestatakse naise vagiinasse ja arst tühjendab kateetri sisu emakasse. Kui kõik õnnestub, rammib üks õnnelik seemnerakk munaraku väliskestast läbi ja viljastab selle. Elu võibki alata.

Anonüümsus ja tulevik

Erinevalt Rootsist või Inglismaast on Eestis spermadoonorlus anonüümne ja lastel ega teistel pereliikmetel ei ole õigust mehega ühendust võtta. Ühelt poolt tähendab see, et spermadoonori elu ei raputa uksele koputav kümneaastane kutt, kes sooviks teda issiks kutsuda, aga teisalt puudub sündinud lapsel ligipääs poolele oma bioloogilisest perest ning geneetilisest informatsioonist. Kehtiva seaduse kasuks räägib aga asjaolu, et tõenäosus, et mees otsustab oma sugurakke annetada, on palju väiksem, kui kliinik või seadus tema anonüümsust ei kaitse.

Anonüümsus on aga interneti ja vabalt kättesaadavate geenitestide ajastul iganema määratud mõiste. Sama spermadoonorikoodiga järeltulijad loovad internetis tugigruppe – erinevatesse peredesse sündinud ühe isaga lapsi võib olla kümneid, kui mitte sadu. Populaarsust koguvad personaalsed geenitestid (nt 23andMe või Ancestry.com) aitavad saada selge pildi isa geneetilisest materjalist, muutes aina kergemaks inimese identifitseerimise. Seetõttu on paljud USA ja Euroopa kliinikud liikumas lahenduste poole, mis võimaldavad emadel juurde maksta, et kasutada viljastumiseks seemnevedelikku, mille omanik nõustub pakkuma lapsele võimalust endaga ühendust võtta.

Enne 21. sajandit nähti spermadoonorlust kui vajalikku, kuid salajaseks jääma määratud praktikat, mida oli mõistlikum lapse, ülejäänud perekonna ja tuttavate eest varjata.

Spermadoonorluse erinevate aspektide üle on arutlenud pikalt meditsiinitöötajad ja lapsevanemad, kuid laste arvamust eriti küsitud ei ole. Selle peamine põhjus on valdkonda pikalt katnud saladusloor – enamik lapsi lihtsalt ei tea, et nad on saabunud siia ilma tänu spermadoonorile. Enne 21. sajandit nähti spermadoonorlust kui vajalikku, kuid salajaseks jääma määratud praktikat, mida oli mõistlikum lapse, ülejäänud perekonna ja tuttavate eest varjata. Doonoritena kasutati sageli meditsiinitudengeid. Tööd ja juhtumeid ei dokumenteeritud, detailid salastati või hävitati kiirelt.

Esimene enda taustast teadlik spermadoonorluse abiga sündinud põlvkond on aga nüüd ka enda arvamust avaldama hakanud. Nii mõnedki neist peavad selgelt küsitavaks anonüümsuse moraalset poolt. Soov enda pärisisaga kohtuda on paljudel. Mõned tunnevad, et vanemad on nad reetnud, eriti kui nad kuulevad enda päritolust hilja, alles pärast teismeiga. Teistel on küsimusi enda tausta kohta või nad tajuvad, et nende enda identiteet on seotud doonorist isaga ning temaga suhte puudumine tähendab, et nad ei ole võimelised ka iseend täielikult mõistma.[6]

Nii mõnedki spermadoonorluse abiga sündinutest peavad selgelt küsitavaks anonüümsuse moraalset poolt. Soov enda pärisisaga kohtuda on paljudel.

Variante lapsele selle loo rääkimiseks on mitmeid. „Me leppisime kokku, et mingis vanuses koostame talle raamatu. Leili lubas joonistada, mina lubasin kirjutada. Seal on tema tulemise lugu, et ta saaks kohe varakult teada, kes ta on ja kuidas siia sai. […] Siis on see väga loomulik osa tema kasvamisest. Mida varem me räägime, seda parem on see tõenäoliselt talle,” selgitas Kristi.

Just selle impulsi tõttu on sündinud USAs spermadoonorite laste register (Donor Sibling Registry), et aidata luua kontakte ja suhteid sama bioloogilise isaga, kuid erinevates peredes üles kasvanud laste vahel, viies aeg-ajalt kokku ka saidil kondavaid doonoreid ja nende bioloogilisi järeltulijaid. Sagedased on bioloogiliste poolõdede ja -vendade kohtumised ja kokkutulekud – see ühendab peresid ja võimaldab lapsele suhteid inimestega, kes näevad välja temaga üllatavalt sarnased. On väga tõenäoline, et säärased suhted muutuvad ajas aina loomulikumaks. Salatsemine ja varjamine ei ole enam lihtsalt võimalik ning teadlikult loodud sidemed perede vahel teenivad laste huvisid. Riikide arv, kus sperma anonüümne annetamine on keelatud, aina kasvab. Geneetilise info kättesaadavuse tõttu on doonoritele anonüümsuse tagamine ka keerulisem ning see peletab potentsiaalsed doonorid eemale. Belgias anti 2018. aastal doonorspermaga eostatud lastele õigus 18-aastaselt enda isa kohta infot pärida ning uuringud näitavad, et ainult üks mees viiest jätkaks sperma annetamist, kui see infopäring tähendab nende tuvastamist.[7] Riikides, kus säärased seadused on kauem kehtinud, ootavad doonorspermast huvitatud naised pikkades järjekordades või reisivad hoopis rasestumiseks riikidesse, kus ligipääs spermale on lihtsam.[8]

Juba mainitud USA spermadoonorite laste registri veebisaidi esilehel on foto grupist siniste särkidega noortest, kellel on rinnal suurelt kiri „Eesti” või „Estonia”, Eesti vapid, maakaart või sinimustvalge lipp. Kirjutasin saidi loojale Wendy Kramerile meili, et teada saada, kellega on tegemist. Kramer vastas mulle kiirelt: „Fotol on grupp ameeriklasi, kes on kõik eesti spermadoonorite eostatud!”

[1] Borght, M.; Wyns, C. 2018. Fertility and infertility: Definition and epidemiology. – Clinical Biochemistry, nr 62, lk 2–10.
[2] Greil, A. L.; Slauson-Blevins, K.; McQuillan, J. 2010. The experience of infertility: a review of recent literature. – Sociology of Health and Illness, nr 32 (1), lk 140–162.
[3] Virtanen, H. E.; Jørgensen, N.; Toppari, J. 2017. Semen quality in the 21st century. – Nature Reviews Urology, nr 14 (2), lk 120–130.
[4] KV12: Kliinilised rasedused kunstliku viljastamise tulemusel sugurakkude omaniku ja viljastuse meetodi järgi. – Tervise Arengu Instituut, 2020.
[5] Annual Review 2019. – International Lesbian, Gay, Bisexual, Trans and Intersex Association, 2019.
[6] Mahlstedt, P. P.; LaBounty, K.; Kennedy, W. T. 2010. The views of adult offspring of sperm donation: essential feedback for the development of ethical guidelines within the practice of assisted reproductive technology in the United States. – Fertility and Sterility, nr 93 (7), lk 2236–2246.
[7] Mahieu, F.; Decleer, W.; Osmanagaoglu, K. et al. 2019. Anonymous sperm donors’ attitude towards donation and the release of identifying information. – Journal of Assisted Reproduction and Genetics, nr 36 (10), lk 2007–2016.
[8] Präg, P.; Mills, M. C. 2017. Assisted Reproductive Technology in Europe: Usage and Regulation in the Context of Cross-Border Reproductive Care. – Childlessness in Europe: Contexts, Causes, and Consequences, lk 289–312.

Sanna Kartau on luuletaja, ajakirjanik ja blogija, kelle huviorbiiti kuulub mustmiljon teemat spermast meigimaailmani, taimedest muusikani. Ta korraldab Berliinis üritustesarja Domicilium ning igapühapäevast loovkirjutamise töötuba.