„Me kõik oleme šokeeritud, tahame tagasi normaalsust ja majanduskasvu”. Kindlasti olete kohanud taolisi mõtteavaldusi eriolukorra esimese kuu järel sagedasti nii teles, raadios, lehes, sotsiaalmeedias – võib-olla ka iseenda huultel. Millistele andmetele need väited tuginevad? Minu käest ei ole näiteks keegi küsinud…

Vastaksin, et käesolev kriis hüüdis juba kaugelt, vaja on pikaajalist ebanormaalsust ja majandus peabki kahanema. Miks nii? Et püüda parimal moel valmistuda tulevasteks kriisideks, mida me paraku ei oska täna enam ette ennustada. Ülemaailmse pretsedenditu äkk-seisaku tõttu on kõik kihlveod majanduse ja keskkonna prognooside osas sisuliselt tühistatud.

Hädade kõrvulukustav hüüe

On selge, et kellelgi pole oraakli võimeid näha täpselt ette, kuidas tulevik lahti rullub. Küll aga on võimalik teha varasemate andmete pealt tõenäosuslikke oletusi ning vastavalt ka valmistuda. Aro Velmet on öelnud põhjapanevalt: „Me ei olnud kriisiks valmis. Aga ärge öelge, et kriis oli ennustamatu.” Seoses kliimamuutustega ennustavad osad eksperdid ränka suve eriti suurlinnades, kuna karta võib El Niño sooja hoovust ning ka senise tavapärase õhusaaste poolt tekitatud mõningase jahutava efekti vähenemist. Olge valmis!

Reostunud linnades elavad inimesed on järsku avastanud, et loodus on tegelikult jätkuvalt elujõuline.

Tulevikuennustuste huvilisena painab mind tõdemus, et koroonakriisi tõttu ei saa me nüüd kunagi teada, kas Rooma Klubi kuulsa 1972. aasta „Kasvu piirid” ennustus pidas paika – et lääne ühiskonna kollaps algab energia- ja saasteprobleemide tulemusena kusagil 2020ndate paiku. Viimased 50 aastat olid graafikud igatahes hirmuäratavalt täpsed. Järgmisteks aastakümneteks on teisigi ennustusi, nt rahvusvaheline konsultatsioonifirma Arup väljavaated eelmise aasta lõpust, mis sihivad kauget 2050. horisonti. Eriti kangastub täna mulle nende neljast stsenaariumist kõige tumedam, Extinction Express, kus rikkad elavad kupliga kaetud idüllilistes linnades, ning väljaspool piire valitseb kaos ja viletsus. Ainult et… toimunud on risti vastupidine: reostunud linnades elavad inimesed on järsku avastanud, et loodus on tegelikult jätkuvalt elujõuline, kui teda ainult lakkamatult tööstuslikel meetoditel ei materdataks. Üks olulisemaid küsimusi praegu on see, kas me suudame seda selguse hetke hoida, või laseme ennast uuesti süsihappegaasi rüppe uinutada?

Kestev ebanormaalsus

Kui algselt võis koroona olla probleem, siis täna on ta paratamatus. Pandeemilisest haigusest on saamas endeemiline, mis ei kao enam kuhugi. Mida varem tunnistada, et kriisi-eelne status quo ei tulegi tagasi, seda varem saame hakata panustama uue kujundamisse. Usun, et seda on raske aktsepteerida. Süsteemikonsultant David Korowicz pidas 7 aastat tagasi kõne, milles ta mängis võimaliku uudse viirusepandeemia poolt põhjustatud majandusseisaku mõttega. Ta tõi välja kaks olulist põhjust, mida tasuks teada kõigil, kes ootavad pikisilmi „normaalsuse” naasmist: esiteks, ülimalt põimsat majandust on väga raske taaskäivitada järk-järgult, sest sektor A sõltub tihtilugu sektorist B, ja see sama B omakorda sõltub A-st. Muna-kana.

Kellelgi ei ole kabinetis nuppu, mis majanduse uuesti käima paneks.

Teiseks ei ole keegi majandust sihilikult peensusteni disaininud, vaid kogu süsteem on arenenud omal käel ja keerukate seoste tulemusena. Kellelgi ei ole kabinetis nuppu, mis majanduse uuesti käima paneks. See peab ise arenema. Ja välistingimused võivad suunata uut süsteemi arenema oluliselt teistsuguses suunas, olenevalt, mis ideid maas vedeleb. Oluline on meeles pidada, et me viibime pretsedenditus hetkes, kus valitseb tohutu teadmatus ja peataolek – seega maksab tele-ekraanil särava enesekindla majandusanalüütiku sõna täna täpselt sama palju, kui alternatiivset mudelit pakkuva akadeemiku idee. Et mänguvälja ühtlustada, peaks tänane ebanormaalsus kestma veel mõnda aega. See pole võimatu – kas teadsite, et 11. septembril 2001 USAs kehtestatud eriolukord kehtib tänaseni? On selge, et me ei jõudnud siia punkti parimal võimalikul viisil, mis tagaks inimeste järk-järgulise ja õiglase ülemineku. Aga siia punkti me jõudma pidime, nii et hoidkem nüüd oma positsioone!

Majandus peab kahanema

Kliimamuutuste leevendamine paistab üldjoontes sõnades täna veel jätkuvalt prioriteetne. Küll aga lubab nt Euroopa Roheline Lepe ka jätkuvat majanduskasvu. Paraku ei ole võimalik süsinikuheitmeid ja majanduskasvu üksteisest lahti siduda. Sellise ebamugava sõnumiga tuli põhjaliku analüüsi järel eelmisel aastal välja Euroopa Keskkonnabüroo oma raportis. Esimene samm selle tõdemuse aktsepteerimisel on rääkima õppimine. Vastasel korral võib mõni poliitik tabada ennast tõesõna lauselt „kriisi tõttu ootab meid null-protsendine majanduskasv, või isegi negatiivne majanduskasv.” Kõlab jaburalt, et praegune süsteem on kokku kukkumas sellepärast, et inimesed ostavad vaid seda, mida neil päriselt vaja on.

Kõlab jaburalt, et praegune süsteem on kokku kukkumas sellepärast, et inimesed ostavad vaid seda, mida neil päriselt vaja on.

Tuletan meelde, et majandussüsteemi ülesehituse alternatiive on piisavalt. Riigikogu juures toimetav Arenguseire Keskuse hiljutise pikaajalise majanduse arengustsenaariumite raporti peatükk „Ökokogukondade Eesti” võiks täna olla vabalt nimetatud ümber „Pandeemiakindla Eesti” teekaardiks. Sellist suunda iseloomustab ökoloogiline murrang inimeste maailmavaates ning „Majandust iseloomustab tasaareng (degrowth) – inimtegevuse ja keskkonna vahel valitseb tasakaal ja majandus ei ole kvantitatiivsest kasvust sõltuv.” Teine pärl samast dokumendist: „Loodusressurss ning sellega seotud kohalik traditsiooniline ja ilmutamata teadmine (tacit knowledge) saab piirkondliku spetsialiseerumise, tehnoloogiavaliku ja arenduse aluseks.” Kuna meie haare üleilmastumise mõttes paratamatult väheneb, siis on mõistlik juba täna hakata uurima, millised tegumoed ühes või teises Eesti piirkonnas traditsiooniliselt au sees on olnud. Hea tegevus praegusel pausi-ajal maale sattunud vastulinnastujale. Taolistel arengutel on kindlasti ka tugevaid vastaseid: „Kohalikud kogukonnad on võtnud endale kogu ühiskonna jaoks olulise rolli ning keskvalitsuse tähtsus on vähenenud” ning „Probleemiks [on] erinevate majandusharude kohanemisvõime”. Evolutsioonis ei jää ellu mitte kõige suurem ja tugevam, vaid kõige paremini kohaneja. Seetõttu on oluline juurutada ka riiklikult erinevaid alternatiive, kuna valmistuma peab aastateks, mis tulevad kas liiga kuivad, märjad, külmad, kuumad, rekordilise rändega või sotsiaalses isolatsioonis.

Olgem ebarealistlikud

Ärge muretsege, et vana süsteem on hinge heitmas. Meil on küllaga, mille nimel töötada, kui laenata veelkord mõtteid Arenguseire Keskuse ekspertidelt: „Säästlik, keskkonnaga kooskõlas ja vastutustundlik eluviis, rahulikum elutempo, parem tervis – materialismi taandumine.” Täna tasub investeerida oma aega, vahendeid ja usku sellesse, et tulev ökoloogiline murrang teid ennast maha ei murraks. Laenates Kalevi Kulli mõtet: „Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise (deep adaptation) ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse.” Ka eelpool mainitud süsteemimõtleja Korowicz pakub lisaks hädaldamisele välja praktilisi samme tulevaste erinäoliste kriiside leevendamiseks kogukondade tasandil: autonoomsed sidekanalid, kohalik toiduturvalisus, elurikkuse kasvatamine, vee varumisvõimaluste arendamine, õppematerjalid ja kogukonnaprojektide rahastamine.

Kunagi lugesin Ursula Le Guini groteskset lühilugu „Need, kes lähevad Omelasest ära”. Täna tuli see mulle taas meelde, kui mõtlesin, kuidas poliitikud ja suurtöösturid põhjendavad inimeludega riskimist, et kasvupõhist majandust esimesel võimalusel taaskäivitada. Nende ratsionaliseerimine tavakodaniku industriaal-kapitalismi vabast kogemusest kriisi ajal kõlab sarnaselt Omelase keldrisse lukustatud lapse päästmisest: „Kahtlemata tunneks ta ähmast mõnu soojusest ja toidust, kuid vaevalt, et midagi rohkem. Tõelise rõõmu kogemiseks on ta liialt mandunud ja nõrgamõistuslik. Ta on liiga kaua hirmus elanud, et sellest veel kunagi täielikult vabaneda. Tõepoolest, nii pika keldris veedetud aja järel tunneks ta puudust kaitsvatest seintest, pimedusest, millega tema silmad on harjunud, ja väljaheidetest, milles ta saaks istuda.”

Tuleb nõustuda keskkonnaajaloo professori Luiz Marques’i mõttega COP25-l: loota, et kapitalism kokku kukub, on ebarealistlik. Aga loota, et kapitalism muutub jätkusuutlikuks, on veelgi ebarealistlikum. Meil on lähiaastatel harukordne võimalus päriselt käima tõmmata tugevalt jätkusuutlik elukorraldus, millest juba vähemalt pool sajandit on teoreetilisel tasandil räägitud. See pole isegi võimalus, see on kohustus – tulevased põlved on teinud üheselt selgeks, et midagi vähemat oleks allaandmine. Ja kõige keerulisem selle protsessi juures on lihtsalt mitte libiseda tagasi vanadesse harjumustesse. Kas me väldime sellega ökoloogilist katastroofi? Võib-olla on meil vaja veel uskuda, et jah. Aga kas me oleme igal juhul paremini valmis? Metsikult.

Madis Vasser on keskkonnaaktivist, tasaarengu huviline ja Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktorant.