Noortel kirjanikel ja muusikutel võib Eesti kitsas kultuurivõrgustikus oma loomingu nähtavaks tegemine osutuda keerulisemaks, kui esialgu paistab. Lisaks jääb puudu tagasisidest, mille abil oma loodut lihvida.

Hetkel valitseb ajajärk, mil homse päeva saatus on ähmasem kui eilse õhtu sündmused. Tõsiasi on see, et täna ei oska mitte keegi öelda, kas ja kuidas näeb välja olukord, mil ülemaailmne kriis on oma salved padrunitest tühjaks lasknud ning sõna „COVID-19” või „koroonaviirus” enam leheveergudele ei jõua.
Pandeemia mõjusfäär laieneb iga päevaga, olgu see kas silmnähtav kahju majandusele või kaudne, kuid positiivne, mõju keskkonnale.

Üllataval kombel on sellest omamoodi soodsat kasu saanud kultuurivaldkond. Kunstnikud leiavad üha rohkem viise, kuidas publikuni jõuda. Mõnel piisab sellest, et seostab luuletuse koroonaviirusega ja kultuurilehed serveerivad tolle rahvale hõbekandikul küsimusi esitamata. Teised aga korraldavad tasuta kontserte otse magamistoast ning pakuvad argiinimesele võimaluse end lõdvaks lasta.

Üldjoontes on see imelihtne, kui tegemist on artistiga, kes on end juba kehtestanud, aga kuidas on lood noorte kirjanike ja muusikutega, kes pole veel orbiidile kerkinud? Ei ole üllatus, et kuigi Eesti kultuuriruum on rikas, ent kitsas võrgustik, on antud võrgustikus esile kerkimine kaunis keeruline.

Tunnustus on elementaarne, ent defitsiit

Kasvava artistina on iseseisvus väga oluline, sest mitte keegi ei hakka su kätt hoidma, kuni õpid sõitma abiratasteta. „Mina versus maailm” on loomulik hoiak noore kunstniku esimestel sammudel ja seda põlevat anarhistlikku leeki, mis toidab sisemist loomelooma, saab kanaldada oma kunsti oivaliselt. Aga ükskõik kui tugev on leek, siis areneda, lähtudes vaid enda perspektiivist on keeruline – täpselt nagu enda varjuga poksimist ei anna võrrelda päris vastasega.

Siin tuleb mängu tagasiside – elementaarne vajadus, milleta võib ühel hetkel väga raskeks minna. Tagasiside on laenatud silmapaar ehk teine perspektiiv, sest kunstnikuna ei näe sa oma loomingule liiga lähedal seistes alati selle murekohti. Tagasiside üks olulisi vorme on tunnustus, mida kahjuks noored kunstnikud saavad vahel liiga vähe. Mõni ütleks, et see, kes igatseb julgustamist või toetust, on liiga nõrga tahtega või ei ole temast üldse asja.

Tõsiasi on, et absoluutselt kõik vajavad tunnustust, olgu see kas pats õlale, diplom seinale või suusõnaline kiitus, aga tunnustus on kindel tõendus sellest, et sa ei kõnni päris pimesi. See on oluline osake enesekindluse kasvatamiseks, ent siin tuleb tõmmata konkreetne piir enesekindluse ja oma võimete ülehindamise vahele. Üks on adekvaatne hinnang oma oskustest, mille suurus on kooskõlas võime ja tahtega oma mõtteid realiseerida, teine aga kalduvus mõõta oma võimekust ebaadekvaatselt.

Noore luuletajana tunnen, et ei ole saanud väga palju tunnustust, kuigi töötan igapäevaselt oma arengu nimel. Põhjus on väga lihtne: enamasti ei avaldata minu loomingut, mis tähendab, et ei ole palju, mida hinnata. Kuid probleem ei seisne selles, et tunnen puudust massilisest heakskiidust, vaid mulle pole antud võimalust end tõestada. Naljakal kombel ei tunnistanud ma väga kaua, et ma üldse vajan tunnustust. Idée fixe, et seda pole vaja, tulenes pidevast võitlusest oma loomingu eest, mis võrsus esimesest tagasilükkamisest kuni peatselt ilmuva debüütluulekoguni „Exitus”.

Ükskõik kui tugev on leek, siis areneda, lähtudes vaid enda perspektiivist on keeruline – täpselt nagu enda varjuga poksimist ei anna võrrelda päris vastasega.

Tunnustuse nimel võitlemine

Võitlema pidin ma toimetajate, luuletajate ja kultuurilehtedega. Kohati naerdi mind välja, kuid vahel võeti mind ka tõsiselt, mitte nii tõsiselt, et julgustada, aga piisavalt, et jagada konstruktiivset kriitikat. Selle üle olen ma igavesti tänulik, sest vastus on alati parem kui vaikimine, kuid mis peamine, kriitika on alatihti suurem abimees kui kiitus.

Peamine kriitika minu luuletuste kohta oli „liiga paatoslik”, „liiga kujundlik”, „arhailine”, „iga sõna taga võiks mõte olla”, „tase on ebaühtlane” jne. Kõige rohkem ärritas mind „iga sõna taga võiks mõte olla”, mis ei häirinud mind sellepärast, et alahinnati minu luuleridu, vaid seetõttu, et minu meelest ei peagi luulet alati mõistma. Üldjoontes saab kunsti väärtustada ka siis, kui me seda täielikult ei adu. See ei tähenda, et peaksime kunsti looma suvaliselt mõtlemata. See tähendab, et kunsti võib hinnata sellisena, nagu ta on.

Retrospektiivis mõistan, mida mulle öelda taheti, aga see väike kommentaar peegeldab probleemi, mis on vanem kui luulekunst ise. Tegemist on vanema põlvkonna kriitika ja etteheitega nooremale põlvkonnale. Veel enam on see õige ja vale dikteerimine, millega ma loomulikult sümpatiseerin, aga teisalt on lausa vägivaldne lahterdada, mis on kunst ja mis ei ole.

„Kunsti peab mõistma” kõlab minu jaoks nagu akademismi lipukiri. Ütleme ausalt, inimestele meeldib kunsti mõista, sest meil on vajadus pidevalt tõestada oma tsiviliseeritud intelligentsi. Ma ei ütleks, et see on halb omadus. Arvan, et enda tõestamine on areneva inimese proovikivi. Kuid see toob endaga kaasa väikseid valesid (mis on iga tsivilisatsioon tipp), mida me puistame, et sobituda kindlasse kultuurikihti. Lihtne on nõustuda massiga ja tunnustada üldtuntud virtuoosi, aga raske on tunnustada vähetuntud ja iseäralikku meistrit.

Samuti on keeruline vastu vaielda, et kui sa võtad aja midagi lahti mõtestada, olgu see maal, romaan või muusikapala, siis ei ole mitte midagi tasuvamat kui selle mõistmine. See on nagu auhind või kingitus, mis kasvatab ego ja viib vaatleja nii loomingule kui ka loojale lähemale. Tõstab kunsti väärtust. Kuid kas see tähendab, et kunst on väärtuslik ainult siis, kui me sellest aru saame? Kui inimene vaatab tähti, hoomamata kosmose sügavust ja tähtede pärimust, kas see tähendab, et öine taevas on vähem ilusam.

Lihtne on nõustuda massiga ja tunnustada üldtuntud virtuoosi, aga raske on tunnustada vähetuntud ja iseäralikku meistrit.

Kas tunnustus, lootusetus või tõde?

Võitlus oma loomingu eest tundus vahel lootusetu. Kui olin veel tegus esineja, astusin üles mitmel kultuurisündmusel, nägin alatasa mõnd vanemat luuletajat, kes on pidanud rebima oma positsiooni nimel ja kelle pilgus oleks justkui kirjas: „Ma olen siin, et jääda! Kes sa enda arust oled, kummarda minu ees või ära suud üldse lahti tee!” Oli ka tegelinskeid, kes mind toetasid, aga iga heakskiitva poeedi kohta oli neli-viis, kes ei sallinud mind silmaotsaski. Mäletan, et pärast üht esinemist peatasid mind kaks kogenud värsisepitsejat ning ütlesid, et ma ei peaks enam kunagi luuletama. Vahel jäi mulje nagu mõningad luuletajad elatuvadki teiste alandamisest (ent seda ei tasu tähele panna). Omakorda kasvatas see minus vaenu ning tekitas tunde, et meie kultuuriruum koosneb vaid endassetõmbunud ja üleolevatest raisakotkastest. Tegelikult on mul hea meel, et mul oli nõnda varakult võimalus näha tervikpilti, mitte ilustatud pooltõde. Nagu kõiksugu sfäärid, nõuab ka loomevaldkond paksu nahka ning meelekindlust.

Kuhu jääb tunnustus?

Täna arvan ma, et kõik saavad tunnustuse, mida nad väärivad, aga see nõuab kannatlikkust.
Kuna unustatakse kiiresti, on meelde jääda raske ehk pikas plaanis usaldatakse järjepidevust rohkem kui ajutist põnevust. Ka minu luulet ei olnud nelja aasta jooksul avaldanud mitte ükski kultuurileht nagu Värske Rõhk või Vikerkaar (ERR on avaldanud üksikud luuletused, lisaks on avaldatud ka mitmeid arvustusi).

Kuid hiljuti see muutus, sest Loomingu luuletoimetaja Doris Kareva leidis, et mõned minu tekstid võiksid Loomingus siiski ilmuda. See küll kõlab banaalsena, aga ütlen ausalt, et see tõi mulle pisarad silma, sest tundsin, et lõpuks mu tööd ja vaeva märgatakse. Ma ei ole kunagi kirjutanud teiste pärast (poeet kirjutab ikka endast endale), aga kena on, kui keegi paneb käe õlale ja ütleb: „Ma näen sind.”

Kuid miks see varem ei juhtunud? Sellepärast, et mul polnud võimalust tõestada, kui palju ma olen nõus oma loomingu nimel vaeva nägema. Lõviosa noortest ja vanadest on kord arvanud, et muusika, kirjutamine või mõni muu kunst on nende tulevik. Raske on eristada, kes ütleb seda hobikorras või kes paneb oma sõna maksma. Ma arvan, et Kareva, kellega olen nüüd suhelnud peaaegu sama kaua, kui olen luulekogu kirjutanud, nägi seda tööd ja vaeva, mida oma kunsti panustan. Ma arvan, et minu potentsiaali on alati märgatud, aga vahest ei oska keegi öelda, kas see potentsiaal on vaid lagi, kuhu ma kunagi ei jõua. Nagu ütles mulle kord Jürgen Rooste: „Sul on annet ning sinust võib saada oma põlvkonna üks parimaid luuletajaid, aga selleks pead endaga tööd tegema.” Tol hetkel võtsin ma seda komplimendina ning ei osanud täielikult mõista selle lause tegelikku iva ehk tee tööd ja näe vaeva. Eestlasena hindame töökust väga kõrgelt ning usaldame kõige vähem neid, kelle käed pole rakkus.

Parim nõu, mida saan anda teistele noortele artistile on leida idee, mis nõuab sinult kõike, ja see teostada. Noorukina on meil tohutult palju energiat ja massiliselt mõtteid ning kõige kasulikum on suunata see millegi suurema teostamiseks. Päev, mil otsustasin luulekogu kirjutada, ei olnud mu oskused kindlasti vastavad sellele, et raamat väljastada. Ent tänu sellele olen arenenud kaugemale, kui arvata oskasin ja nüüd võin enesekindlusega öelda, et luuleraamat on vaid homse päeva küsimus.

Eestlasena hindame töökust väga kõrgelt ning usaldame kõige vähem neid, kelle käed pole rakkus.

Pseudotunnustus

Siin aga seisneb selle põlvkonna probleem: keegi ei jaksa oodata. Tänu sellele, et meie igapäevaelu domineerib sotsiaalmeedia, on raske varuda kannatlikkust. Kui laed enda üllitise teistele vaatamiseks, olgu see heliteos või pildistus, siis sekunditega saab see kindla arvu vaatamisi, mille suurus võib ajapikku kasvada või jääda vaid ühekohaliseks numbriks. Kuid üks on kindel: tagasiside on hetkeline ning hetkeline tagasiside kaob kiiresti. See ei ole päris tunnustus – see on õhk ning õhku ei saa katsuda. Omakorda kasvab aga vajadus seda „õhku” rohkem ahmida, sest mõju kaob aina kiiremini. Tekib mingit sorti napoleonlik rahulolematus, sest kunagi ei ole piisavalt. Kuid sellega tuleb harjuda ja õppida toime tulema: arengut ei saa tagasi võtta. Kritiseerigem või mitte, aga siia oleme jõudnud.

Leia võimalus tunnustada

Lõppkokkuvõttes tahan öelda, et tagasiside on oluline, kuid seda tuleb osata nii otsida, anda kui ka vastu võtta. Hoiame kokku ja tunnustame teineteist, sest meie kultuuriruum on rikas, aga liiga väike, et endast väiksemale selg pöörata. Minu ainus soov on see, et kulutaksime vähem aega sildade põletamisele ja leiaksime rohkem võimalusi, et üksteist toetada.

Erik Juhandi loome ei ole kindlasti kõigile, aga äkki neile vähestele. Ta on Lasnamäe sugemetega Nipernaadi, kes märkab enda ümber ebaharilikke seoseid ja peegeldab neid kord luules, teinekord muusikas või muus sellises, ning on oma loomingus kartmatu/kompromissitu.