Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.

ja sa saad
olla nii et ei puuduta
mitte kedagi
ja sa saad
olla nii et ei näe
mitte kedagi
ja sa saad
olla nii et ei räägi
mitte kellegagi
kuigi tundub
et räägid
ja näed
ja puudutad

mitte midagi
ei ole muutunud

**

päike sina ikka
natuke aitad
ja raadio mängib
nagu oleks keegi kodus
ja loomad
oleks justkui seltsiks
ja facebook
mis ma küll sinuta
teeksin kallis
kui sa igal õhtul
ei räägiks mulle
oma päevast
ja iga päev
ei näitaks mulle
maailma ööd

**

ma pean kodus olema
kui näsiniin õitseb
sinililled ülased
kõik see värk
siis toomingad
kirsside korallid
ja õunapuud
nende roosakad õied
ehivad kusagil
kellegi juukseid
aga mina
pean kodus olema
tahan või ei taha
parem siis juba
tahta

Mart Kangur on kirjanik ja tõlkija, kes on avaldanud (koos Jaak Ranna ja Eik Hermanniga) jutukogu „Jaak Rand ja teisi jutte”, mis pälvis Betti Alveri debüüdipreemia, ja kolm luulekogu. Ta on tõlkinud inglise ja prantsuse keelest ilukirjandust ja filosoofiat, muu hulgas Carl Sagani, Jacques Derrida ning Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatuid.