Pea igast akordionistiga tehtud intervjuust või persooniloost Eesti ajakirjanduses leiab äramärkimist pilli ebapopulaarne maine või arvamus, et akordion kuulub pigem lõkkeõhtule „umpa-umpa” tantsulugusid mängima. Kui palju need arusaamad aga tegelikult paika peavad? On need ehk juba ise ajast ja arust?

… I was sitting with my accordion

So I didn’t think I was cool enough …

Tenfold Rabbit „Oblivion”

Seda, milline akordion välja näeb või kuidas mängija pilli hoiab, peab üks akordionimängija ilmselt haruharva seletama. Pilli repertuaari osas on lood sootuks teised. Kui akordionimuusikast juttu tuleb, heliseb ilmselt igaühel vähemalt midagigi kõrvus. Kuid selles ongi küsimus, mis see on, mida inimesed kõrvus kuulevad ja akordionimuusikana ette kujutavad? Otseselt pole selles ju midagi halba, kui silme ette kerkib pillimees valla jaanitulelt või suguvõsa kokkutulekult – pean perekeskis musitseerimisest ja simmanite melust lugu ja naudin seda kui meie kultuuri olulist osa. Professionaalse muusika maailmas peavad aga akordionistid jätkuvalt vaeva nägema, et tõestada oma pilli võrdväärsust teistega ning näidata akordioni avaraid võimalusi kõikides muusikažanrites, võideldes pilli simmanihõngulise maiguga. Teadmatust ja tõrjuvat hoiakut tuleb ette ka muusikute seas ning olgugi, et tihtipeale visatakse akordioni kolmeduurikate üle nalja ilma halvustavate kavatsusteta, pole selle võrdlemisi lühikese ajalooga pilli tolmunud maine veel kuhugi kadunud.

Tungides popmuusika maailma

Tenfold Rabbiti laulusõnad on sündinud elust enesest. Kunagise menubändi solist Andres Kõpper õppis lapsena muusikakoolis klaverit ja akordionit ning on öelnud intervjuus Õhtulehele, et tuli ette kordi, mil ta tundis end akordioniga esinedes tobedalt. Paradoksaalsel kombel sai just akordionist ühel hetkel bändi peamine tõmbenumber, mis klaveri välja vahetas, ning akordioni-mosh’ist esinemiste efektne osa.

Muidugi pidid ka tolle hetke edetabelite vallutajad kuulma stereotüüpseid väljendeid akordioni maine kohta. 2012. aasta Raadio 2 intervjuu ning saatejuhtide provotseeriv jutt süldilaua ääres akordionit venitavatest vanematest härrasmeestest ja vaestest lastest, kes peavad vanemate valiku pärast kannatama ja seda pilli õppima, on klassikaline näide sellest, mida akordioni kohta rääkida mõistetakse. Selles punktis saabki määravaks akordionisti enda veendunud armastus ja kirg pilli vastu. Isegi, kui vanemad ja õpetaja on sütitavalt akordioniusku, siis ümbritsev meedia ja ühiskonna arvamus pillist võib siiski varjamisi määravaks saada. Muusikamaailmas edasi liikudes jäetakse kunagine „kõikide võimaluste pill” seina äärde tolmuma või loobutakse muusikast sootuks.

Näiteid akordioni toomisest popmuusikasse leiab veelgi ja need on kahtlemata tänuväärsed, tutvustamaks pilli nooremale kuulajaskonnale. Eeskuju ja mõjutusi leiab Soome lokkavast ja värviküllasest akordionimaailmast. Siinkohal on pea kohustuslik mainida Eestiski korduvalt esinenud eksperimentaalset ja mässulist Kimmo Pohjoneni, kes on akordionimuusikat raputanud juba kümneid aastaid. Sügava mulje publiku südamesse jättis möödunud suvel Viljandi folgil üles astunud biidimeister Antti Paalanen ning mööda ei tohi vaadata ka suunanäitajatest klassikalises muusikas.

Võitlus teadlikkuse nimel

Eestis saab akordionialast kõrgharidust omandada alates 2002. aastast ning mitmed praegused õpetajad on õppinud Soome või Taani kõrgkoolides. Kõige enam vajabki ehk akordion tutvustamist just klassikalises muusikas, sest inimesed pole tihtipeale lihtsalt kuulnud ega kujuta ette, millest võiks koosneda akordioni klassikaline repertuaar. Kuigi akordion on võrreldes näiteks klaveri või viiuliga päris uus pill, mille sünniaeg jääb 19. sajandisse, on sellele loodud palju originaalmuusikat erinevates žanrites. Ka Eestis on akordionimuusikat kirjutatud võrdlemisi palju ja seda on teinud nii akordionistid kui ka kutselised heliloojad. Mitmeid noodiraamatuid on avaldanud tunnustatud akordionistid Henn Rebane ja Tiit Kalluste, kutseliste heliloojate loodud muusikast võib näitena tuua Erkki-Sven Tüüri akordionikontserdi „Prophecy”.

Klassikalise muusika vallas on eelkäijate tööd jätkamas ja uue akordionirevolutsiooni algatanud „Klassikatähtede” saate kangelased Henri Zibo ja Mikk Langeproon, kes jätkavad aktiivset kontserttegevust ja on nähtavasti võtnud missiooniks kinnistada akordion kontsertpillina jäädavalt publiku hinge ja mälupilti. Juba konkursiaegsetes intervjuudes mainis Zibo oma suuremat eesmärki tõestada publikule, et akordion pole pelgalt simmanipill, vaid pill nagu kameeleon, ning tõi välja pärast saadet saadud kommentaare stiilis „oh, ma ei teadnudki, et akordioniga üldse niimoodi mängida saab”. Jää on hakanud liikuma, kuid pikk tee on veel käia.

Simmanipill pärimusmuusikas

Nimetatagu akordionit pealegi simmanipilliks. Ei saa siiski väita, et kõikse menukam pill oleks ta ka praeguses eesti pärimusmuusikas. Populaarsus näib kasvavat, kuid ikkagi tundub, et see pole mitte akordion, vaid Teppo lõõts ja karmoška, mis lõõtsaliste ridades veel mõnda aega kindlalt võidutsevad. Teppo-tüüpi ehk eesti lõõts on ju meie oma pill ning seega igati mainekas ja noobel. Tahumatu ettekujutus akordionist ja laiem teadmatus pilli võimalustest ja kõlavärvidest on ilmselt ka siin üheks väljaütlemata põhjuseks ning akordioni juurde püsima jäävaid pärimusmuusika õpilasi on küllaltki vähe.

Folgilavade üks viimaste aastate olulisemaid akordioni „näitajaid” on Kulno Malva. Koos Kristjan Priksiga trummidel moodustatud värske kooslus Riffarrica mängib nende endi sõnu kasutades „musklis ja jõulist rififolki” ning elektrooniliste vidinate kaasabil täidetakse lava kahekesi veel metsikuma energiaga kui seda teeb nii mõnigi suurekoosseisuline rokkbänd.

Samas ei ole ka mõtlik ja romantilisemat laadi muusika akordionile pärimusmuusika maailmas võõras. See on justkui kokkulepitud kokkusattumus, et kõigil kolmel, peamiselt oma autoriloomingut esitavatel akordionistidel on juured Võrumaa mullas. Pean siinkohal silmas esimest eestlasest pärimusmuusika magistranti Tuulikki Bartosikit, kes hiljuti maineka muusikaajakirja Songlines aprillikuu Top 10 artistide hulka valiti, ning akordionihaldjat Maimu Jõgedat, kelle teine sooloalbum just 25. mail ilmus. Mõtlikel radadel rändab ka Mari Kalkun, kellel laulmise ja kandlemängu kõrval on akordion üks põhilisi instrumente.

Pillinaised

Paraku peavad naisakordionistid endiselt rinda pistma küsimustega, mis viitavad naisterahva jaoks ebatavalisele pillivalikule. Koos simmanimuusikaga kerkib kujutluspilti ju ikkagi pillimees ning kuidas ikka jalad harkis mänguasend ja niigi kolakas pill veel õrna kehaehituse ja naiselikkusega peaks kokku käima.

Eelarvamus akordionist kui ainult meeste pillist on viimastel aastakümnetel siiski tublisti nõrgenenud. Olgu siis mõjutajateks pilkupüüdvad naisakordionistid või akordionit mängivad vanaemad, muusikakoolides on pill võrdselt populaarne nii poiste kui ka tüdrukute seas. Tõeline nais-power peitub aga Eesti akordioniõpetajate ja -õppejõudude ridades – pigem peab meesõpetajaid tikutulega taga ajama. Kusjuures Eesti Akordioniliidu eesotsas on praegu naisjuhid. Tuulikki Bartosik ütleb 2017. aasta intervjuus Postimehele: „Lõõts on nagu ekstra kopsud ja hingan koos oma pilliga.” Akordion võimaldabki mõlemat – jõulist ja ekspressiivset eneseväljendust kui ka kandvamat häält ja sügavamat hingetõmmet – täpselt nii, kuis parajasti tunne on. Kumba meestel ja millist naistel rohkem vaja on, jäägu siinkohal lahterdamata.

Nüüd võiks soovida vaid akordionimängijatele lõppematut tahet ennast väljendada ja kirge oma pilli vastu ning publiku huvi ja lahtist meelt avada silmad ja süda akordionile nii klassikas, džässis, folgis kui ka popis. Ja miks mitte ei võiks toanurgas seisvad vanavanemate jaaniõhtute pillid olla jätkuvalt need, mis tõukavad tulevasi muusikuid akordionimaailma avastama. Sest avastamisväärset on ja palju.

Natali Ponetajev on muusikateaduse üliõpilane ja erinevate lõõtsaga pillide mängija, kes on korduvalt pidanud heitlusi akordioniga, kord seda põlates ja siis vaimustunult armastades.