Surma kujutamine kesk- ja varauusaegses kunstis käib kaasas keeruliste aegadega, nagu sõjad ja epideemiad, ning kannab endas ühtaegu nii mälestust meie hulgast lahkunuist kui ka meeldetuletust meie enda surelikkusest.

Kunstiteosed nagu ka erilised ajajärgud või kriisid võivad aega aeglustada, panna selle hetkeks peatuma. Sajanditetagused märgilised memento mori („pea meeles, et sa sured”) ideed kandvad teosed tuletavad meile meelde surma möödapääsmatust. Nii köidavad Tallinna „Surmatants” 15. sajandi lõpust ja 1520. aastal katku surnud linnaarsti Johannes Ballivi hauakivi meid esmalt kunstilise kõrgetasemelisuse ja meisterlikkusega, kuid veelgi enam jäävad need meid saatma neil kujutatu tõttu, millega on osutatud surma otsesele kohalolule. Ühelt poolt meenutavad need meie endi surelikkust ja lahkumistega seotud valu, teisalt sunnivad mõtteliselt peatuma ja vaatama otsa eksistentsialistlikele küsimustele, olemise tähendusele. Surm on vältimatu, kartust ja ebakindlust tekitav, kuid samas olemise lahutamatu osa. Surma- ja mälestamiskultuur on suuresti mälukultuur. Kõige otsesemalt väljendub see sakraalpärandis – pühakodades ja kirikukunstis. Suuremat osa meie kesk- ja varauusaegsest kirikukunstist saab vaadelda kui midagi, mis on lahkunutest ja mõeldud lahkunutele.

Piltide järelelu

Arusaam surmast, teispoolsusest ja selle tähendusest on sajandite vältel muutunud, mõjutades sellega ka kunsti ja arhitektuuri. Pühakodadele kunstiteoste kinkimine osutas keskajal soovile kindlustada endale teispoolsuses parem teekond. Luterlikke mälestuspilte püstitati Jumala auks, kiriku kaunistamiseks ja inimestele mälestuseks, kuid need olid ka lohutuseks siia jäänutele. Mälestamiskunst väljendus varauusajal eeskätt hauamonumentides, epitaafides ja vappepitaafides. Kandes memento mori tähendust, olid need avaldused, mis esitlesid visuaalselt ja ka tekstiliselt lahkunu(te) usutunnistust, lootust Jumala armule. Samal ajal näitasid need ka kadunukeste sotsiaalset positsiooni, kinnistades sellega nende ühiskondlikku rolli. Iga sellist kunstiteost võib vaadelda kui mäluvahendit, mis kätkeb endas nii kultuurimälu traditsioone kui ka kogukonna ja üksikisiku mälu ning mälestamise tasandeid.

Memento mori idee on saatnud inimesi teadlikult ja alateadlikult läbi aegade, kerkides esiplaanile lainetena. Suur katk ehk must surm, mis 14. sajandil maailma laastas, oli tõukeks surmatantsuteemaliste piltide tekkele. Surmatants on erandlik ja universaalne teema, mis esitleb korraga kõiki ja igaüht, osutades otseselt ja ilustamata surma kõikehaaravusele. Surmatantsu kujutavad pildid ei viita üksikisiku, konkreetse perekonna või kogukonna mälestusele, vaid meie kõigi surelikkusele olenemata seisusest ja vanusest. See on hiliskeskaegne fenomen, mis tekkis 14. sajandi teisel poolel ja hääbus 16. sajandil.

Surmakäsitlust mõjutasid ka sõjad ja epideemiad ning surma üle mõtisklemine, selleks valmistumine ja lahkumiste keskel lohutuse leidmine sai otsese väljenduse ka hilisemas kirikukunstis. Mälestuste ja mäletamisega seotud sakraalpärandi kõrgperiood Eesti- ja Liivimaal kattub keeruliste aegadega. 16.–17. sajandi sõjad ja pandeemiad püsivad siiani vaikselt ja visuaalselt meie kõrval tollal loodud kunstiteoste vahendusel, meenutades nii lahkunuid kui ka kriisiaegu endid.

Pildid ja neil kujutatu on täidetud mäletava funktsiooniga, neil on teatav ajaülene emotsionaalne laetus, millele iga ajastu annab oma tähenduse.

Kunstiteoste võimele aega katkestada osutas saksa kultuuriteoreetik Aby Warburg, kui ta rääkis kujutiste kohalolust ja suutlikkusest „olla elus”. Pildid ja neil kujutatu on täidetud mäletava funktsiooniga, neil on teatav ajaülene emotsionaalne laetus, millele iga ajastu annab oma tähenduse – ajas muutuv järelelu. Järelelu osutab sellele, et piltide elu jätkub ning praeguses „elus” on need nii sotsiaalse mälu kandjad kui ka vormijad. Piltide järelelu mõiste aitab näitlikustada ajaloolise aja komplekssust, seda, kuidas konkreetne ajalooline olevik on seotud kunagise minevikuga seda omastades, ringluses hoides ja interpreteerides. Kultuur tugineb visuaalsete sümbolite mälule, luues omakorda kollektiivset mälu. Mitmekihilist mälu ja mälestamise ladestust kannavad endas pea kõik sakraalruumid ja -teosed.

Mälupaik ja vaheruum

Kirikuhooned on ühised identiteedi sümbolid, osa kultuurimälust, ent samal ajal ka osa üksikisiku, perekonna ja kogukonna mälust. Kirikuruum on mälupaik, kus pildid ja esemed hoiavad koos olevikku ja minevikku ning toimivad mälestusmärkidena, viitavad kultuurilistele väärtushinnangutele, annavad tunnistust rituaalidest ja täidavad nii isiklikke kui ka kogukonna vajadusi, kaasa arvatud tarvidust mäletada.

Sakraalruum ei ole vaid püha koht või ilmalik paik, see ei ole ei üks ega teine, vaid ühekorraga mõlemat. Pühakoda on „üleminekute kogu(ne)miskoht”, kus kohtuvad väline ja sisemine, argipäev ja imed, ja see toimib omamoodi müütilise vaheruumina, kus puuduvad selged piirid transtsendentse ja immanentse vahel, luues ja hoides maise ja püha tasakaalu. Kirikuruum, kus toimuvad üleminekuriitused – ristimine, abielu, matus –, on koht, kus suundutakse ühest maailmast teise. Samuti on sümboolseteks väravateks teispoolsusesse ning elavate ja surnute kohtumispaikadeks kalmistud, kirikud ja kabelid. Lahkunud olid selles ühises ruumis füüsiliselt kohal oma matusekohtades ning vaimselt on nad tajutavad neid esitlevate ja mälestavate kunstiteoste kaudu.

Surelikkus väljendub memoriaalkunstis sajandite vältel väljakujunenud sümbolikeeles, mille juured on antiikkunstis. Unne suikunud lahkunu, uks ja värav teispoolsusesse on motiivid, mis on kandunud läbi aastatuhandete praegusesse hetke. Kristlik kultuur on loonud nende baasil oma visuaalse keele, mis toetub teoloogilistele tähendustele, viimse kohtupäeva ootusele ning lunastuse ja armu lootusele. Neid tähendusi kordavad visuaalse mantrana keskaegsetel altaripiltidel palvepoosides põlvitavad donaatorid ning luterlikel mälestuspiltidel ristilöödud või ülestõusnud Kristust saatvad lahkunud koos oma perekondadega. Surmakultuuri seob visuaalne järjepidevus ehk kõigile mõistetav visuaalsete motiivide kordus.

Sakraalkunst väljendab visuaalselt olemise tähendustele vastuseid otsivaid küsimusi, ühendades kristliku koodi abiga maise rännaku katkemise pained ning ebakindlad lootused seoses teekonnaga teispoolsuses(se). Memento mori ei ole ainult sakraalkunstis esinev eksistentsialistlike tähenduste otsimine ja teispoolsusse vaatamine kaugete sajandite kumas. Eesti kunstis, kirjanduses ja filmis on needsamad teemad eri aegadel ja eri loojate vahendusel taas ja taas üles kerkinud. Lähedasi paralleele leiame näiteks Mats Traadi 1976. aasta „Harala elulugudest” ning Jüri Üdi ja Jim Ollinovski luulest. Surmatants on kohal Ingmar Bergmani 1957. aasta filmis „Seitsmes pitser”, mille kauge kaja on äratuntav Elo Tusti vähetuntud lühifilmis „Külaline” (1979), kus Surma rolli esitles Juhan Viiding. Jaan Krossi monumentaalse Balthasar Russowist kõneleva tetraloogia „Kolme katku vahel” (1970–1980) tegevus toimub Liivimaa sõja ja katkulainete taustal. Visuaalselt esitleb selle aja paineid Virve Aruoja 1970. aasta sama pealkirja kandev mängufilm. Kas ja kuidas praegune ebakindel ja teadmatust tekitav kriisiaeg kultuuris väljendub, selgub hiljem.

Merike Kurisoo on kunstiteadlane ja ajaloodoktor, kes tegeleb kesk- ja varauusaegse kirikukunsti uurimisega. Surmakultuuri väljendumisele siinses vanemas sakraalpärandis oli pühendatud tema kureeritud näitus „Ars moriendi – suremise kunst” (2012/2013) Eesti Kunstimuuseumi Niguliste muuseumis, millega kaasnes ka raamat.