Vabakutseline näitleja ja lavastaja Jarmo Reha toob Sveta baaris lavale oma performatiivse sööstu identiteedi mutiauku. Mille najal see sööst toimub?

Jarmo Reha on vabakutseline lavastaja, näitleja ja etenduskunstnik, kes kuulus ka Teater NO99 truppi. Reha esimene lavastajatöö oli „Oomen” (2018), mis pälvis koostöös dramaturgide Aare Pilve ja Laur Kaunissaarega Eesti Teatri Aasta Auhinna „uue dramaturgia” eest. „WhiteWash” on tema teine töö lavastajana, milles ta astub üles ka etendajana.

Kuidas su üleminekuprotsess vabakutselise prekaarsesse maailma on viimastel aastatel läinud?

Minu üleminek vabakutseliseks on kindlasti olnud valuline, kuid samas jõuline. Olen pidanud end ise kätte võtma ja hakanud ise asju tegema. Olen selle kolme aastaga jõudnud kindlasti väga kaugele. Enamuses ootavad mind tööd välismaal. Olen sinna oodatud ja kohati isegi asendamatu. Eestis ootab mind kahjuks alati mõningane võitlus. Ühelt poolt pean leidma mingi idee, mida adresseerida või kõnetada, teisalt pean leidma aja ja võimaluse see teoks teha. Minu vabakutselise karjäär seisneb selles, et teen mis tahan, kuid maksan ise kõik kinni. Seega teen lihtsalt rohkem tööd. Kindlasti tuleb sellega kaasa mingisugune „hirm” minu suhtes, mida olen omajagu kuulnud. Põhimõte on mul lihtne: ma teen mida vaja.

Olen rahul.

Sinu soolo „WhiteWash” tegeleb identiteediküsimusega. Identiteet on üks võtmemõisteid, mida arutatakse ülikoolides, saunas, peavoolumeedias, poe taga, kunstis ja filmides. Milline on sinu otsing uue lavastusega?

Arvan, et see identiteedi teema on väga jõuliselt üles tõmmatud just meie noorima põlvkonna poolt. Sest eks ole ka aeg.

Tegu ole siiski kõige isiklikuma küsimusega üldse. Kui siin maailmas eksisteerida, siis mis viisil ja mida see tähendab? Kõige rohkem saame lähtuda vaid iseenda tunnetest ja tunnetusest.

Seega… olen „õnneks” enda loomingus saanud väga jõuliselt tegeleda (mitte alati enda soovil või kellegi teise tajust lähtudes) enda mõtestamisega siin maailmas. Mul on õnne olnud, et mind on tabanud kogemused, mis eestlase jaoks ilmselt üpris harvaesinevad on ja olengi jõudnud ning leidnud selle küsimuse, et olgu… ma olen samuti valge, kuid on selge, et sellel on mingi teine maik.

Ma hetkel tegelengi ainiti enda mõtestamisega läbi selle pigmenteeritud küsimuse, sest tunne on selline, et meie ümber olevad inimesed sõidavad selle küsimuse keerukusest naiivselt üle ja krutivad oma saamatuse vihaks. Kuid minu otsingud seisnevad alati „lahenduste” leidmises, et oleks iseenda tähendus taaskord klaarim.

Värving selles „ID” küsimuses pole meie poolt loodud ja see on teema, millest siin ei ole varem räägitud. Sest eks pole ka olnud veel aega selle jaoks. Kuid idablokk on lõpuks suureks kasvamas ja ka meil siin tekivad need küsimused, mis Läänes on oma loomuliku ja valusa tee mingil viisil leidnud. Olla valge tähendab maailmas midagi väga konkreetset ja lõplikku, isegi kui meie kohalike eestlastena seda ei taju.

Ma sõidan selle uue diskussiooni laineharjal. Nii enda kui ka teiste nimel. Ma loodan. Sest on aeg.

Kuhu su lavastus paigutub ohvri või kannataja rolli võtmisel? Mis on see teisesus – see „sitt”, mida uurid?

Ma ei usu hetkekski, et selle teemaga tegeledes oleks lahendus haarata endale „ohvri” positsioon ja kõigilt haletsust nõuda. Ma arvan, et me võiksime ja isegi peaksime ajalugu võtma külmalt ja analüüsivalt. Sellise nurga on ka „WhiteWash” võtnud. Lavale paisatakse erinevaid kihte ja võimalusi, mida me kõik saame ka endale külge pookida. Midagi kellelegi kurku ei suruta. Küll on paljastunud minu jaoks selle kõigega tegeledes üks tõsiasi – kui sinu aju töötab eesti keele peal, siis on sinu puhul tegu ühe hübriidiga, kes oma ajaloolises kujunemisloos on tegelenud enamuse ajast ellujäämisega.

Me kõik omame lugematuid kihte, kuid tegelikkuses oleme me kõik seest õõnsad. Me kumiseme – ja see ongi see sitt, mida tegelikkus endast kujutab. Me pole sittagi väärt, kui me ei suuda olla avatud ja tundlikud kõige meie ümber toimuva suhtes.

See see meie Teisesus ongi – hübriid, kes teisenemata jättes muutub sitaks.

„WhiteWash” asetub intensiivsesse post-Georg Floyd maailma. Tunned, et Idast ja sellega seonduvast identiteedist rääkimine on veel võimalik, ilma poleemikata?

Kindlasti prevaleerivad veel Lääne poolt seatud jõujooned. 2019/2020 aastavahetusel viibisin Londonis. Väisasin ühte teatrilavastust, mille lõpus seisis laval mustanahaline neiu, kes pöördus Londoni publiku poole (kes siiski on ju endiselt enamuses valge) ning ta palus kõik „valged” lavale, et saali jääksid vaid „värvilised”, kellele ta pidas pika monoloogi, et lõpuks nemad saavad „vaadata”. Sel hetkel, kui paluti valgeid europiide lavale, ei suutnud ma end absoluutselt liigutada. Mis mõttes? Olgu, jah… ma olen valge. Aga ma ei jaga absoluutselt seda sama tundmust „minu ajaloo” tõttu. Me oleme ju „valged”, keda represseerisid „valged”. Etenduse lõppedes jooksin õue, kükitasin oma slaavi kükki ja tegin pool pakki tobi.

Poleemika on kindlasti. Kuid minu jaoks on probleem see, et ei lubata kõneleda neil, kel tegelikult midagi öelda on. Kui „WhiteWash” Berliini festivalile läks, siis palusid 30ndates valged naisterahvad vahetada ära tüki nime, pildi ja tutvustava teksti, sest nad tajusid, et see kõik on probleem. Saan aru, et peab olema tundlik ja ettevaatlik. Samal ajal sõbrad Indiast, Senegalist, Belgiast mõistsid, et tegu on tükiga, mis üritab seda paradoksi lahata.

Sest ma olen „valge”. Mind häirib tohutult, et mind tembeldatakse „valgeks”. Sest mina ei ela seda reaalsust, kus minu nahk määrab minu võimu või kuuletumise positsiooni. See, et see pole reaalsus paljudele, pole isegi küsitav. See on kindel.

Siiski muutus on tulemas. Tajun seda. Sest On Aeg. Milleks täpsemalt, ei tea…, aga värvid hakkavad tuhmuma. Nii palju kui olen kõnelenud kõigi meist erinevatega, siis on tõusmas arusaam, et spekter on laiem. Meid kõiki ei saa võõbata sama pintsliga. Lääs tuhmub. Maailm avaneb.

Kas inimese dressides Louvre’i laskmine on nagu ahvid loomaaiast vabastada? Kus Ida ja Lääs sinu jaoks kokku sulavad, mis on nende n-ö keemistemperatuur?

Damn, good question. Kui rääkida „ahvidest dressides Louvre’i ees”, siis paraku mõtlen Adi dressides vene kodanikest paari peale, kes pohmakas karjuvad. Sest olen seda ise näinud. Tegu on stereotüüpidega, mis meid kõiki siin maailmas kummitavad. Loomaaed on puur. Louvre on puur.

Küsimus võiks ju olla, et kuis me saaks olla trellideta ja tegelikult üksteist näha. Hetkel tundub, et see päris lihtsalt ei toimu. Kõigil on vaja oma eelistest ja puudustest kinni hoida. Nagu see oleks „inimese” definitsioon.

Arvan, et sulamispott keeb ammu. Pohhui vanad, pohhui noored. Öelge tere ja tundke huvi. Päriselt. Nimetused nagu Lääs ja Ida ongi probleem iseeneses. Need nimetused on mingi igand, mille pärast meie vanemad kaklesid või seisid. Ja seisavad siiani.

Ma pigem seisan inimeste eest. Kui keegi tahab inimeste vastu seista, siis see on see punkt, kus mina üle keen.

Ja see punkt, kus meie kõik kokku keeme, on alati nahalt nahale.

Lisainfot lavastuse kohta leiad siit.