Tartu Autovabaduse puiesteest sai selle suve hitt, mis täitis hapukurgihooaega ergastades nii uudis- ja arvamusveerge kui ka tänava enda.

Lapsepõlves oli suvine Tartu otsekui karistus: tuule ja inimesteta kõrb, kus võis hea fantaasia korral näha vaimusilmas preeriapõõsaste veeremist nagu troostitus vesternikülas muiste. Linnalegendina elab see aga oma elu edasi, eelkõige nende inimeste keelel, kes satuvad Tartusse harva, kui üldse. Eks hirm maalib kolli seda suuremaks, mida vähem teda näha on. Hea näide on samasugune tüütu luululik käibefraas getostunud Lasnamäest. Mindagu, oldagu ja pärast räägime uuesti. See, kes on viimastel aastatel Tartus käinud, teab juba omast käest, et linn kihab aasta ringi, suvist aja seismajäämist enam pole ja üliõpilasedki ei hülga vaheaegadel Emajõe kaldaid.

Just jõgi on see, mille äärde on elu tulnud järjest suurema hooga. Tulnud, sest selleks on nähtud vaeva – laiendatud Kaarsilda, uuendatud kaldapromenaadi käsipuid ja valgustust, ehitatud trepistikke ja platvorme, lisatud (tänava)kunsti ning paigaldatud hooajalised putkad, kust saab osta head ja paremat suhupistmiseks. Viimased valiti viieaastaseks perioodiks konkursiga, mille puhul hinnati nii paviljonide kujundamise võimekust kui ka menüü atraktiivsust ehk tegu polnud klassikaliselt „lihtsa” rahanumbrilise enampakkumisega. Kui vaadata, millised rahvahulgad jõeäärt kasutavad, kui erineva tausta ja vanusega inimesed, siis võib öelda, et tartlasi ja linna külalisi on õpetatud juba päris hästi avalikku ruumi kasutama.

Häh, mida siin õpetada, puhiseks pragmaatik – igaüks ju teab, kuidas kõndida ja istuda, rääkida ja kauba eest tasuda. Aga kui see on tõesti nii lihtne, siis miks ometi tekitab mis tahes liikluskorralduslik muudatus või harjumuspärase parkimiskoha nihutamine rahvalikku minestust? Selle asemel et sajatada ja ähvardada, et kogu elu jääb seisma, saaks ju rooli elegantselt teisele poole keerata ja avalikus ruumis edasi liikuda. Kuna see tundub aga jätkuvalt liiga keeruline, siis on ka väikesed õppetunnid kasulikud. Näiteks ruumieksperimendid, mis annavad avalikule ruumile ajutiselt teistsuguse näo ja kuju, sunnivad nihutama tegutsemise ja tajumise piire ning avastama igapäevast ruumi värskema pilguga. Uute olukordadega harjutamine käib treeningu juurde. Selle suve hitiks sai vaieldamatult Autovabaduse puiestee Tartus, mis täitis hapukurgihooaega ergastades nii uudis- ja arvamusveerge kui ka tänava enda. Aga mida siis õieti õpetati ja kas ka õpiti midagi?

Auto ja inimene

Üks levinuimaid mustvalgeid vastandusi, mis kõigil nüüdisaegse linnaplaneerimise näidetega vähegi kursis olijatel kõrvad valutama paneb, on auto versus inimene. Ikka kolistatakse eelmise sajandi keskpaigas kokku klopsitud vanas ämbris: sõiduautodele suurima mugavuse loomine tagavat nii isikliku kui ka ühiskondliku heaolu ja kiirus ehk tänavate-ristmike läbilaskevõime majandusliku arengu ning selleks on vaja ehitada üha laiemaid teid. Autoinimesed tunnevad ennast nüüd ahistatuna, sest jalakäijainimesed tahavad tagasi ruumi, mis raiskab liiga laialt asfaldi alla rullituna ja monofunktsionaalsena linna piiratud ressurssi ehk maad.

Masin versus inimene on kena luuleline kujund, kuid siin kipub ununema, et masinat roolib veel vähemalt mõnda aega inimene, kes muutub autoukse kinni langedes jalakäijaks ning tahaks samuti sihtpunktini kvaliteetselt edasi liikuda või vahel ka niisama aega veeta. Inimestele olemiseks ja liikumiseks avarama ning mugavama keskkonna loomine ei välista autosid, vaid need vajalikud sõiduriistad peaksid lihtsalt alluma võrdsema ruumijagamise põhimõttele. Vastandamise asemel tuleb tänavaruumi proportsioonid üle vaadata, nutika planeerimisega mahuvad ära kõik kasutajad ja nende vajadused, ilma et tugevam pool ehk mootori jõul liikuv, kiirem ja kliima eest kaitstum liialt domineeriks.

Kuu aega kestnud Autovabaduse puiestee eksperimendi käigus oli Vabaduse puiestee turuhoone ja kaubamaja parklast kuni kaarsilla ja linnaraamatukogu taga oleva parklani 3. juulist 2. augustini auto- ja bussiliiklusele suletud. Autovabaduse sümboolseteks väravateks olid parkimisplatsid, mis on omal moel isegi irooniline, kuid ei madaldanud pröökajate tooni, kelle sõnul tehti südalinn nüüd täiesti ligipääsmatuks, sest ligipääsetavus – see on kiire autosõit. Kui liiklusskeemi lähemalt vaadata viitsiti, saadi aru, et tegelikult ei muutu autokasutajale suurt midagi – parkida saab, juurde sõita saab, aga tavapärane teekond mööda Emajõe paremat kallast tuleb veidi ümber mõelda. Paide keskväljaku kolmesuvise ruumieksperimendi meeskonnana nentisime seekord sõnasõja kõrvaltvaatajatena, et kõik need „argumendid” on jätkuvalt tüütult tuttavad ja kõmisevad tühjalt emotsioonidest.

Aju ja vabadus

Mõnevõrra ootamatult kuulsin kiidusõnu nii mõneltki pigem autosõltlaselt, kes küsisid ebavajaliku vaidluse asemel hoopiski, et miks nii vähe. Seega võiks öelda, et õppetund mõjus osaliselt. Kaugemalt vaatajad, eriti kehmid (keskealine eesti heteromees või keskklassist endast huvitatud mees) raadiomaja ülemistelt korrustelt jäid lõpuni kindlaks, et tuiksoon pandi kinni ja hipilik žgutt nööris kinni kogu linna vereringe. Need, kes olid sunnitud päriselt projekti sisse vaatama või suisa sellesse astuma, said aru, et elu on võimalik sättida ka teistpidi – esikohal mõnus olemisruum ja teisel transiit.

Juba enne Autovabaduse puiestee avamist kaotas närvid Tartu Postimehe peatoimetaja Rannar Raba, kes tituleeris projekti oma arvamusartiklis ajuvabaduse puiesteeks, sest „peesitamiseks, poosetamiseks, passimiseks ja prassimiseks on küllaldaselt ruumi naabruseski”. Avaliku ruumi kasutuse iseloomustamiseks valitud sõnad on tugeva laenguga, kuid kannavad kõik tegelikult positiivset tähendust – hea elu jaoks niivõrd vajaliku molutamise kiituseks on kirjutatud viimasel ajal palju ja tehtud filmgi. Lõpunuuksatuses palub Raba igapäevastele autokasutajatele sallivat linnaruumi. See võtab väga hästi kokku kogu Autovabaduse projekti idee: meie igapäevane (avalik) ruum peaks tõesti olema salliv, aga kõigi suhtes. Nii sai lugupeetud peatoimetaja asjast täiesti õigesti aru, aga kirja pani selle millegipärast vales kõneviisis.

Karin Bachmanni elegantne vastus teeb (veel kord) puust ja punaseks, mida mõeldakse inimliku või inimsõbraliku linna all. Esiletõstmist väärib solvanguna mõeldud ajuvabaduse ümbermõtestamine: „Ajuvabaduse puiestee on omamoodi täitsa õige kirjeldus. Sest seal saab välja lülitada aju selle osa, mis tegeleb liikluse pideva monitoorimise, ristmikuületuse prognoosimise ja ülekäigurajal jalakäijaga samal ajal pööret sooritava auto eest ärahüppamisega. Võib hoopis keskenduda sotsiaalsetele episoodidele, mängule, jõele – linna läbielamisele, tunnetamisele. Sest mille järgi linnu tuntakse, mille järgi nad meelde jäävad? Mitte selle järgi, kui suur oli ristmike läbilaskvus, kui kiiresti sai jõest mööda uhada või kui lähedale parkida, vaid ikka linnamelu, kohtumiste, uudsete momentide järgi.”

Tõesti, Eesti ühiskonnas tundub olevat puudus kohtadest, kus saaks olla pingevabalt ja lustlikult, põhjendamata oma tegevuse kasumlikkust, või kus ei peaks jälgima „õigetele” tegutsemisnormidele vastamist. Mängimisruumi Autovabaduse puiestee võimaldas ja seda kõigile vanuserühmadele. Kiigelabürindi paelamets tekitas mõnusa siil-udus-tunde, kui sai korraks suunataju kaotada, keset kõverikku asfalti lebav bassein oli kena nii tüüne veepeegli kui ka pritsimiskaost pakkunud pallimerena, nn umbrohutaimede juurde pandud pidulikud nimesildid kutsusid uudistama ja tänavakunstirada võimaldas kunstnike loomeprotsessi lähedalt kaeda ja võrrelda. Programm oli silmipimestavalt tihe, kampa võeti lähimad naabridki ning nii said end tutvustada mitmesugused asutused ja esinejad ning rahuldatud kõikvõimalikud maitse-eelistused. Ja mis kõige olulisem: jõge ja kesktänavat siduvasse ruumi oli jäetud piisavalt ruumi omaloomingule.

Haige ja terve

See aasta on eriline kahes mõttes. Esiteks on kliimamuutused hakanud avalduma viisil, mis paneb ka paljusid skeptikuid oma seisukohti revideerima, ja teiseks on tõusnud tähtsale kohale tervis, enda ja teiste kaitsmine uue viiruse eest. Koroonaviirus on sundinud nii suuremaid kui ka väiksemaid linnu muutma tänavaid kiiresti ja odavalt keskkonnaks, kus saab rakendada ohutut vahemaad ning vähendada vajalike liikumiste ja füüsiliste tegevuste riske, kuna WHO hinnangul on jalutamine ja rattasõit pandeemia ajal kõige turvalisemad liikumisviisid. Tähtsaim soovitus muutuse esilekutsumiseks, olgu see pikema- või lühemaajaline, alt üles või ülevalt alla algatatud, on lõpetada ülemõtlemine – ärategemine on olulisem kui viimistletud esteetika. Selle õppetunni läbis Tartu linnavalitsus eeskujulikult, tegutsedes vähemalt väliselt hämmastavalt ühtse ja tugeva meeskonnana.

Tervislikuma keskkonna loomise ja inimeste aktiivsuse suurendamise kõrval vähendab avaram jalakäiguruum märgatavalt linna ökoloogilist jalajälge, lisaks saavad baarid-kohvikud-restoranid oma tegevust laiendada ja kiiremini majanduskriisist väljuda. Ateenas keelati alates juuni keskpaigast kuueks kuuks autode sissesõit linnakeskusesse, sarnaselt on käitunud ka München, Helsingi, Milano, Brüssel, Pariis, Budapest jt. Tervist esikohale seadva kohaloomega saab muuta seda, kuidas inimesed liiguvad, mida hingavad ja tunnevad ning kuidas suhtlevad. Bogotás tõestas uuring, et iga tänava sulgemiseks kulutatud dollar säästab rahvatervise vallas kolm dollarit, lisaks on uued rattateed näidanud kaubanduse ja töökohtade kasvu, rääkimata sellest, et järsku on õhk puhtam, ummikud kadunud ja liiklusõnnetuste arv drastiliselt vähenenud.[4] Tartugi kogemus osutas, et toitlustusettevõtjatele tuli kliente tavapärasest rohkem.

Kliimakriisi tagajärjed on juba näha. Nii on Viinis tõusnud rohkem kui 30-kraadise temperatuuriga päevade arv kolmekümne aastaga pea kahekordseks (üheksalt viieteistkümnele), mõjutades enim vanemaealisi ja lapsi. Sel suvel, mil ärasõitmise võimalusi oli vähem, sai see eriti oluliseks. Paljud Viini tänavad muudeti 22. juunist 20. septembrini cool’ideks tänavateks (Coole Straßen), mis pakuvad leevendust suvisele kuumalainele. Autovabasse vabaõhu-elutuppa toodi lisaks istumiskohad, joogiveekraanid, veeauruseinad, üritused ja tegevused. Kõige lollikindlam valem kliimamuutusi leevendava linnaruumi loomiseks on vähem asfalti ja rohkem haljastust. Ka siin sai Autovabaduse puiestee oma ajutisel moel linnukese kirja, kuigi rõhku pandi pigem elurikkuse teadvustamisele.

Rahvusvahelise linna- ja regionaalplaneerijate ühingu (ISOCARP) novembris toimuv 56. maailmaplaneerimise kongress on võtnud sihikule just tervisekriisist tõusnud küsimused: kas pärast koroonaviiruse pandeemiat säilib avalik elu, kui nõutakse ohutu vahemaa hoidmist ja isolatsiooni; kuidas lahendada vastuolu efektiivsema tiheda ja looduslähedasema hajusa elukeskkonna vahel; kas tarbimisühiskond kaob, asjade omandamise ja reisimise vajadus väheneb ja tekib uus ruumikorraldus; kas ühiskond muutub vähem või rohkem solidaarseks? Linnakultuuris oodatavad muutused ja nende planeerimine saab kõikjal hea elukeskkonna kujundamise võtmetähtsusega punktiks.

Loorberid ja eksperimendid

Autovabaduse puiestee on vaieldamatult tervislikum ja ka tervemõistuslikum ruum kui tavaline sõidutee, kuid keskkonnasõbralikumaks muutmine nõuab kulukamat ja püsivamat lahendust kas või materjalide vallas (asfaldipinna vähendamine ja konteinerite asemel päris puude istutamine) ning rohkem läbi mõeldud jäätmekorraldust. Seega ei tasuks Tartul loorberitele puhkama jääda ja loodetavasti kasvanud nõudlus parema avaliku ruumi järele seda ei võimaldagi.

Mõneti on Autovabaduse puiestee projekti kiitmine kummaline, sest tegelikult on tegu ju normaalsusega – inimestele luuakse võimalus avaliku ruumi mitmekesiselt kasutamiseks. Igal juhul ei ole suvine Tartu enam ammu karistus ja sel aastal oli see hoopis vabadus. Vabadus olla vabalt, vabadus kasutada avalikku ruumi inimlikult, õppides seeläbi paremini tundma nii teisi kui ka iseennast. Ajutine ebamugavus käib igasuguste uute harjumuste juurutamisega käsikäes ja kindlasti ei peaks pagema tagasi tuttavliku ja harjumuspärase juurde, vaid Autovabaduse puiesteelt saadud kogemust ja avastamisrõõmu võiks proovida jaotada ka teistesse igapäevaruumidesse. Saagu ruumieksperimendid linnaplaneerimise uueks normaalsuseks ja õuesõppest kooliväline argipraktika.

Elo Kiivet on arhitekt ja urbanist, kes ehitas meeskonnaga kolm eelmist suve Paide keskväljakul Eesti suurimat ja pikemaajalist alt üles loodud ruumieksperimenti. Kohaloome entusiastina usub ta, et võrdsem avalik ruum muudab maailma paremaks.

* * *

KOMMENTAARID

Marleen Vidul, Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja

Kõige suuremaks kordaminekuks võib pidada seda, et plaan siduda Emajõgi ja südalinn erilise ning omanäolise avaliku ruumiga, mis köidaks nii linlasi kui ka külalisi, õnnestus täielikult. Rõõmustav oli, et paljud tartlased käisid Autovabaduse puiesteel regulaarselt ja ala pakkus tegevust nii noortele, lastega peredele kui ka eakatele.

Järgmisel korral alustaksime ettevalmistustega kindlasti tunduvalt varem. Idee Vabaduse puiestee juulikuuks sulgeda oli laual varakult, aga siis pigem mitmete suurürituste vahelise aja täitmise eesmärgiga. Eriolukorra ajal mõtlesime esialgu projekti ära jätta. Otsus, et Autovabaduse puiestee siiski tuleb, sündis üsna viimasel hetkel ja siis tõusis fookusesse hoopis vajadus luua ala, kus olukorras, kus ei saa reisida ja paljud sündmused jäävad ära, saaks mõnusalt ja samas hajutatuse nõuet järgides vaba aega veeta.

Tõnis Arjus, Tartu linnaarhitekt

Projekti eeldus oli, et alast saab hea disainiga ja piisavalt mitmekesine avalik ruum. See, kuivõrd populaarseks sihtkohaks sai ala üle riigi ja kui suur hulk eri partnereid soovis seal oma tegevusi korraldada, tuli aga täieliku üllatusena. See näitab, et heal avalikul ruumil on tohutu jõud muuta inimeste harjumusi ja rikastada linnakeskkonda.

Kui võtta arvesse, et partnerite hulk suureneb tuleval aastal tõenäoliselt veelgi, eeldab see järgmine kord ka suuremat eeltööd. Samas tuleb silmas pidada, et tänavune pilootprojekt sai käima tõmmatud veel koroonakriisi ajal, sisaldas palju riske ja sai läbi mõeldud uskumatult lühikesel perioodil. Seega on loogiline, et alal on palju tehnilisi ja esteetilisi detaile, millega tuleb järgmisel aastal edasi töötada. Teema, mis vajab tulevikus kindlasti veel arutamist, on topsiringluse rakendamine, sel aastal jäi see terviseriski tõttu Terviseameti soovitusel kasutusele võtmata.

Loodame, et tegemist on Tartus uue traditsiooniga ja edaspidi oodatakse meil lisaks talvisele jõulukülale ka suvist Autovabaduse puiesteed.