Lähenevate valimiste eel haaras Müürileht kümne sõnaka noore nööbist kinni ja palus neilt ühte mõtet poliitika või valimiste teemal. Saadetud mõttekillud ilmuvad jooksvalt enne valimisi Müürilehe Facebooki lehel. Tekstide ja fotode koosmõjul avaneb portree kõige nooremast valijagrupist, kelle valimisaktiivsus on seni paraku olnud ka kõige madalam.

Alates tänasest saab eelvalida – Müürilehe toimetus kutsub kõiki noori üles valimistel osalema, olgu siis kas või nii, et järgneva pooleteise nädala jooksul mõeldakse senisest rohkem ühiskondlike teemade peale. Sellest, miks noorte poliitiline apaatsus on ohtlik, saab pikemalt lugeda uuel nädalal lugejateni jõudvast värskest sügisnumbrist.

Silvia Urgas (21, üliõpilane): „Ma oleksin poliitiliselt aktiivsem, kui ma ei tunneks, et poliitiliselt aktiivne olemine on häbiasi ja üks räpane afäär, millega mõistlik inimene end naljalt ei seo.”

Kurt Vonnegut on öelnud, et tõeline õudus on see, kui üles ärgates avastad, et su keskkooliklass juhib su riiki. Võib-olla on tegu äkilise mõistmisega, et poliitikud on samasugused lihtinimesed nagu kõik teisedki. Aga nende käes on tohutu võim, mida ühele koolimaja taga suitsu kimuvale veidra soenguga 16-aastasele eriti usaldada ei julgeks. Muidugi kasvavad vähemalt ideaalis teismelised aastatega küpseks, targaks ja vastutusvõimeliseks ning miks ei võiks mõni neist ka riigijuhiks pürgida? Paradoksaalselt tundub, et just poliitikud jäävad igavesti puberteetikuteks, kes koolimajast pärast lõunavahetundi ära kõnnivad ja oma näo vaid rahuldava käitumishinde saamiseks ette näitavad. Ma oleksin poliitiliselt aktiivsem, kui mulle ei tunduks, et poliitiline aktiivsus on üks kõige vähetõhusamaid võimalusi ühiskonnale kasulik olla ja selle asemel on märksa auväärsem näiteks ära õppida mõni amet. Vahel tundub, et poliitika on nagu hobi inimestele, kes muidu endale ühtegi muud huviala ega kirge ei leia ning mina tahaksin igal hommikul ärgates olla kindel oma tänases maailmavaates, mitte oodata järjekordset suunist partei peakontorist.

Anastassia Dratšova (25, kultuuritöötaja): „Ma ei huvitu poliitikast, sest parteide tegevus valimisperioodil sarnaneb liialt hiiglaslikele äriettevõtetele.”

Järjekordse propagandakampaania ajal muutub kodanik partei kliendiks: parteid viivad läbi pealiskaudseid uuringuid lubaduste turul, segmenteerivad iga poliitiku jaoks oma sihtrühma ja täidavad „turu” selliste lubadustega, mis lähevad hästi müügiks. Seejärel luuakse kaubale ilus pakend – lakitud pilt ja totter tunnuslause. Ühiskond ei saa täisväärtuslikult eksisteerida ja areneda selliste inimeste käe all, kes näevad kodanikke kui näotuid kliente ja nende probleeme kui võimaluste turgu. Ma ei taha isegi oma mõtetes kaasa aidata kellegi teise ego, amibitsioonide, raha ja võimuiha suurendamisele teiste inimeste arvelt.

Mikk Mägi (28, vegankokk): „Ma olen poliitikas pettunud, sest Eestis on tavaks nõndamoodi, et „poliitikud” sõidavad rahvast üle ja rahvas, kes peaks olema osa sellest samast poliitikast, laseb seda endaga teha.”

Rusikaga vastu kappi tagudes ja korrutades, et elu on persses, ei muutu midagi. Uus mantra on, et poliitikud on lollid ega tea rahva elust tuhkagi. Tegelikult on ju ette nähtud hoopis niipidi, et „nemad, poliitikud” on meie „tööriistad”, kes peaksid meid esindama ning teenima meie kui siinmail elavate inimeste huve. Poliitika ei ole ainult valimas käimine või valimata jätmine – just seda olekski meil aeg teadvustada. Meiega tehakse poliitikat kogu aeg, tahame me seda või mitte.

Kui meile miski ei meeldi või ei sobi, tuleb see välja öelda. Mitte kodus kapi taga, vaid avalikult ja jõuliselt. Nii võib leida mõttekaaslasi. Alustagem oma trepikojast, tänavast, kodukandist, oma lapse lasteaiarühmast… Öelge välja, mis on valesti, olge ise aktiivsed ja nõudkem suuremat kaasatust meie ühises riigis ja poliitikas. Aga et rahvast oleks üldse põhjust kaasata, peab meil olema julgus oma arvamust välja öelda.

Vallo Kirs (25, näitleja ja lavastaja): „Minu jaoks on poliitika oluline, sest ma ei ela klaaskapis või koopas.”

Ma elan inimeste keskel, kes teevad igapäevaselt otsuseid, mis mõjutavad omakorda ümbritsevate inimeste otsuseid. Selles tervikus paiknen ka mina. Sõna „poliitika” ei pea olema ilmtingimata halva maiguga.

Marit Ilison (28, vabakutseline kunstnik ja disainer): „Ma ei usu poliitikat ega poliitikute lubadusi, sest ma ei usu, et ulmekirjandusel minu päriseluga midagi pistmist on.”

Ärge valesti aru saage – ma usun näiteks kvantfüüsikasse ja paralleeldimensioonidesse, kuid poliitika on mingi täiesti teine reaalsus.

Ma maksan töölepingute pealt makse, kuid haigekassat ei saa. Pensioni kogumiseks pean kriminaalkuriteo sooritama, sest vanglas istutud aeg läheb kirja tööstaažina, vabakutselise kunstniku töö aga mitte. Ma jään hämmeldunult ja sõnatult seisma, kui kuulen, kui hästi meil (kellel?) läheb. Mind teevad jõuetuks põhjendused stiilis „peame olema õnnelikud, sest kuigi Soome on meist seitse korda suurem riik, on meie palgad ainult neli korda väiksemad”. Mis see on?! Eriti halb käsikiri, mis kirjastusest kohe tagasi lükatakse? Peatükk novellist „Tsirkus Marsilt”? Te ju mäletate Mootorratturhiiri ja õõvastavat, vaid omakasu peal väljas olevat tegelast Limburgerit, kes aeg-ajalt kinniste uste taga maski peast võttis ja oma tõelise südametu limukapale paljastas? Ega kohalikke Limburgereid ei huvita, kas mina olen siin või mitte, ja ma vist ei lähe seekord valima, sest ma ei usu, et midagi muutuks. Ainult mask ehk vahetaks pead. Kuid mis vahet seal on – ma ju ei usu, et ulmelugudel minu päriseluga midagi pistmist on.

Kati Ilves (28, kaasaegse kunsti kuraator): „Mina ootan poliitikutelt lubadusi, mis oleksid läbimõeldud, realistlikud ja konstruktiivsed. Rahva esindajad võiksid keskenduda sellele, mis päriselt vajalik on.”

Populistlikud lahendused nagu tasuta ühistransport või tasuta kõrgharidus kõlavad küll hästi, aga ei tegele probleemidega sisuliselt. Mõnel juhul tekib probleeme ka juurde, näiteks rõhudes kõrghariduses kvantitatiivsele tulemusele kvalitatiivse asemel, toodab riik juurde masendavat keskpärasust. Seega kui poliitiliselt kallutatud valikute taha vaadata, kumab vastu odav trikitamine ja lakkav lollus. Lisaks valimislubaduste ja poliitiliste programmide lugemisele võiks valija ka enne KOV valimisi kinno minna. Väga õigesti ajastatult tuli välja Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo dokumentaalfilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?”, mis on valminud „Ühtse Eesti suurkogu” materjalide põhjal. Situatsioon kõverpeeglis, soovitatav.

Martti Poom (28, räppar): „Mina lähen valima, sest siis ma ei saa pärast öelda, et ma pole teinud midagi oma kodulinna parema elukvaliteedi nimel.”

Tihtipeale – eriti, kui külastan Tallinna, kuulen noorte virinat, kuidas pealinn on omadega jumalast põhjas. Sõimusõnad linnapea/linnavõimu suhtes on kui sidesõnad ning kiitus harvem kui kuuvarjutus – mis kõik ilmselt pole põhjuseta. Aga pea iga kord, kui ma olen küsinud nendelt inimestelt, kas nad valimas ka käisid, olen saanud järgmise vastuse: „Miks? See ei muudaks niikuinii midagi ju!” Naljakas on, kuidas arvatakse, et see sügav eestlaslik vaoshoitus – antud olukorras mittehääletamine – viib parematesse vetesse. See, et ma olen vait, garanteerib mulle parema elu? Kui ma ei küsi, siis ma saan? Vaikimine on kuld? Hääle mitteandmine näitab inimese pohhuismi toimuva suhtes. Kuid pohhuism paistab kaduvat siis, kui mittehääletamise tulemusena olukord veel hullemaks on muutunud. Võiks hetke peeglisse vaadata ning mõelda korraks oma pohhuismi üle. Eriti sellele, mis see paari aastaga endaga kaasa võib tuua.

Heiko Leesment (27, muusik): „Mina lähen valima, sest hoolimata arvamusest, nagu ei mõjutaks minu hääl midagi, on rumal uskuda, et kodus muutusi oodates mõni neist ka realiseeruks.”

Kuigi mu isiklik favoriit ei pruugi võita kohta kohalikus omavalitsuses, olen täitnud oma kohuse ja mitte nõustunud sellega, mida võimul olev seltskond teeb või ei tee. Esmapilgul Pärnu linna kandidaatide nimekirja avastades tekkis hirm, sest tõesti, demokraatia on ju jätkuvalt deemose ehk pööbli võim, nagu Vana-Kreekas sellest räägiti. Samas esindab ka fitnessi personaaltreener kellegi huve. Juba sellepärast tasub minna valima!

Vallo Toomla (30, filmi- ja nukuanimatsioonirežissöör): „Mina lähen valima, sest olen seda teinud alates 1992. aasta valimistest, kui olin 9-aastane ja ema lasi mul ise enda asemel valida.”

Esimesed presidendivalimised olid mulle kui lotosaade, kus minu valitud numbrid ei osutunud kahjuks võidunumbriteks (valisin Taagepera). Valimised on mulle tava ning mänguline orienteerumisharjutus poliitikamaastikul, mille taga peitub idealistlik soov toetada demokraatia ideed ning inimlikku vajadust avaldada vaba mõtet. Võib-olla on demokraatia vaid näivus, poliitikud eneste mängude lõksu jäänud armetud olevused, riigipiirid iganenud vaatenurk planeedile Maa, kuid mina lähen valima, sest alati on nimekirjas keegi, kes on piisavalt aus, puutumatu, julge, rikkumata, inimlik, selge silma- ning maailmavaatega (vahel on ta kahjuks teises ringkonnas). Selliseid inimesi tuleb toetada ja miks mitte valimistel. Loodan, et ta ei valeta ja et ta ei väsi. Seekord.

Kaur Riismaa (27, luuletaja): „Mina lähen valima, sest olen alati käinud.”

Tõsi, olen valinud iga kord sama inimest, jäägu ta nimi praegu nimetamata, aga tegemist on väärika ja targa naisterahvaga. Eestis ja maailmas ei muutu mõne aastaga midagi kardinaalselt – see ja teine riik kaob, raha kurss muutub, sõda tuleb ja läheb, aga baasväärtused jäävad samaks, nõnda nagu need on olnud samad sajandeid ja aastatuhandeid. Intelligentsus, headus, püüd vaadata rentslistki tähtede poole. Erakondade platvormid ei ütle mulle midagi, enamasti pole vahet, kas kirjutada alla selle või tolle erakonna nimi, nõnda ei pööragi ma teesidele tähelepanu, vaid annan oma hääle sümpaatsele ja end elus tõestanud kandidaadile, targale, mitte karismaatilisele. Inimesele, kes esindab minu jaoks ajaproovile vastu pidanud väärtusi. Muidugi võib vastu küsida, et mis üllaist ideist me kõneleme, kui sisuliselt on valimised sama olulised ja mõttetud nagu eelmise riigikorra ajal. Võidab ikka sama seltskond, samad Leonidid saavad 99 protsenti häältest, midagi ei muutu. Aga proovima peab. Noor inimene ei tohi muutuda apaatseks, mõtelda, et ah, sitta kah, kuna nõnda kujuneme ühtseks värvituks massiks, kellele võib tont teab mis kägu ajada. Nagu öeldakse ühes suurepärases lavastuses: „Kui sina ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga.”