Laura Põllu ja Piret Karro näitus „Ajan nahka” Vaal galeriis kuni 10. oktoobrini 2020.

Kes peaksid minema ja näitust kogema? Kõik, kes loovad ja toidavad müüti eestlaste globaalsest eduloost ja kõik, kes ei mahu kogemuslikult nendesse raamidesse. Näitusega jutustatakse paljuski universaalset lugu õpi- ja töörände telgitagustest. Sama lugu jutustas tagasiteel Tallinnast Tartusse rongis kõrvalistmel üks jutu järgi Norrast naasnud mees võhivõõrale, kes viitsis teda kuulata. Neid lugusid jutustatakse pea kõigis meie peredes ja paljudel meist on nendega oma isiklik kogemus. Nende kahe noore naise loo teeb eriliseks kunstnike aus pihtimus elamisest tudengina inimväärikuse minetamise piiril, ja ma käsitlen seda kui taustsüsteemi, kuhu saame projitseerida omaenda lood ja hargnemised.

Laura ja Piret jagavad näitusel oma eneseloomise lugu. Kaht naist, kes tutvusid endi sõnul alles üsna hiljuti, ühendab humanitaarharidus Tartu Ülikoolist ning õppimis- ja elukogemus välismaal. Näitus on üles ehitatud kohaspetsiifilise tervikliku ja tasakaalus installatsioonina, kus Laura abstraheeritud ruumikogemuse varju on päeviku formaadis peidetud Pireti autobiograafilise ilukirjanduse katked. Soovitan nende ühisnäituse külastamiseks varuda aega, ja arvestada, et materjal on pealiskaudselt kergest ja õhulisest üldmuljest hoolimata tinaraske seedida.

„Võimatu minna, võimatu jääda.”

Näituskomplekti mahe hallides varjundites üldtonaalsus, põletamata savi pehmelt langev plastilisus ja tekstiilsed vooderdused loovad neutraalse ja prekaarse mudeli keskkonnast, mis toimib koondportreena ühiskorterist/-konnast, mida igaüks meist võib ajutiselt nimetada enda nii-öelda koduks, milles paikneb tühi ruum, mille ukse sa võid maailma eest varjudes alati ja isetult sulgeda. On tähelepanuväärne, kuidas märjalt metallkonstruktsioonidele kuivama riputatud savikangad kohanevad ja vormuvad struktuuri järgi, muutudes materjalina äratundmatuseni.

Uueks Euroopa prekariaadiks on tituleeritud sotsiaalne klass, kelle majanduslik seis muudab ta kõigist haavatavamaiks. Sinna klassi paigutatakse muuhulgas ka sotsiaalsed grupid, kes ei tule oma palgaga kuu lõpus ots otsaga kokku. Ehkki kohalikud n-ö kultuuritöötajad on küll valdavalt kõrgharidusega ja selle parameetri alusel sinna klassi justkui nagu ei kuulu, lubab nende püsiva sissetulekuta ja projektipõhine eluviis teisiti arvata. Nii Laura kui ka Piret on usutlustes või läbi loomingu tunnistanud, et kuigi Eesti või eestlastega lävimine on nende sotsiaalseks turvavõrguks, siis püsiva tööta on kodumaal märksa keerulisem kui kusagil mujal. Nii taanduvad kõik suuremad riiklikud või erakapitali rahasüstid (nimelised preemiad, muud autasud, kunstniku- ja kirjanikupalgad jne) indiviidi jaoks vaid plaastriteks. Enesestmõistetav on see, et kõigile plaastreid ei jagu. Pealegi ei ravi plaaster kedagi terveks, vaid ainult kaitseb ajutiselt millegi hullema eest kuni haav kinni kasvab. Autorid tunnistavad, et paksu naha kasvatamine on oluline. See näitus on peegel nii riigile kui ka (kunsti)tudengile.

„The discovery of the unconscious” [1]

Näitus avaneb külastaja jaoks iga märkmiku leheküljega, mille too läbi lugema vaevub. Pole vahet, kust alustada. Märkmikud on temaatilised. On vormielemente, mis mõlema autori loomingus korduvad: juuksed, eraldatus, kolimine ja pakkimine, territoriaalsus ja enesekehtestamise praktikad (või nendes äpardumine). Ja on elemente, mis on vormilt vastandlikud nagu Pireti teemamärkmikud „Keha” ja „Vastupanu”, mis kirjeldavad seksuaalvägivalla aspekte või hirmu selle ees ning Laura joonistused või installatsiooniosised, mis kujutavad kehaga seotud üksikuid tarbeesemeid (kindad, jalanõud, särk, patsikumm). Huvitaval kombel on ellujäämis- ja eneseväljenduspraktikate kestel fookus sõprus- ja seksuaalsuhetel, mitte näiteks töö otsimisel, töö tegemisel, töö mõtestamisel jne. Mis on meie õpirändurite sissetulekuallikad, jääb sel korral saladuseks. Pireti tekstidest on paaril korral mainitud hotelli koristamist (tööots, mille ta kohe väidetavalt ka kaotas), paari ettekande honorare konverentsidel ja tulumaksu tagastamist. Nagu öeldud, on rõhuasetus sõprus- ja seksuaalsuhetel, mis võivad osutuda (elu)päästerõngasteks, inspireerivaks koostööks või päädida hoopis kuriteoga. Kes meist ei pelgaks vägivalda ega tunneks selle pärast hirmu tänaval, kommuunis või lähisuhetes? Väidetavalt kogetakse seksuaalvägivalda Ameerikas pea iga minuti tagant, kusjuures iga kuues naine on kogenud vägistamiskatset või lõpuni viidud seksuaalrünnakut. Pireti autobiograafilised luuletused, mis käsitlevad traumaatilisi kogemusi ning nende peidetus märkmikesse, mida vähesed näitusesaalis lugema vaevuvad, on sobiv kujundlik paralleel olukorraga, mida kogevad nii ohver, teo toimepanija kui ka need, kes toimunust teavad. Kes meist oskab vägivallale adekvaatselt reageerida? Mis on adekvaatne? Kes saab ohvrit aidata, kui ta seda ise teha ei oska/suuda? Kas teo toimepanija mõistab tehtut ja selle võimalikke tagajärgi? Kuidas teo toimepanijat selles mõistmise protsessis aidata? Milline abi on vajalik, kättesaadav ja piisav? Armistatud noorte naiste näitus, mis jutustab nende armide tekkimise lugu, hirmu, ebakindluse ja ärevuse lugu, on samm, mida pole lihtne astuda. Loominguline eneseväljendus on mõistlik viis traumat sublimeerida, mõtteid korrastada, end taasluua, pakkudes tröösti neile, kes ise ei julge.

Tahan, et näeksite nende (ja nüüd ka minu) pisaraid. Me otsustasime neid mitte varjata.

[1] Laura Põld, käsikirjaline ääremärkus joonistusel teoses „Vaikses toas. (Mõnedest asjadest, mis elavad meiega)” 2020