Panfilovi soojalt elektrooniline kraut on leidnud omale Shawn Lee kujul võrratult võrdväärse kaaslase, kellega koos on ette võetud üks parajalt välja mõõdetud rännak kosmosegruuvide kaalutusse.

★★★★★

Enam ei jõua imestada, kuidas ei jõua ära imestada, et Panfilov ikka jõuab ja jõuab. Kodumaised muusikasõbrad jääksid aastaga 2020 rahule ilmselt juba tänu Centre El Muusa albumile. Aga „Paradise Cove” toob ühe meeleliselt podiseva-muliseva vikerkaarevärvi vihmavarju alla ka kõik need, kelle jaoks Centre El Muusa ratsutamine jäi pisut liiga robustseks. Panfilovi ja Lee retrolikud liftisõidud vahetavad korruseid just paraja intervalliga, et jõuaks igat kuuldevälja täpselt välja mõõdetud koguses mekkida. Ja kui esimene käik lõpeb, saab südamerahu ja -rõõmuga uuele ringile minna.

Pähe hüppas valem stiilis (Khruangbin + Skinshape) × (Quiet Village / Orions Belte). Või ma ei teagi, kuidas neid osakaale täpselt määrata. Sünte peaks ka kuidagi enam rõhutama. Mõte on selles, et see kõik kõlab kuidagi väga tuttavalt, aga on sealjuures oivaliselt originaalne. Mõte on selles, et kui Vennaskond laulis, et „maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik”, siis ma tõepoolest kujutan ette, kuidas üheksakümnendatel mängis seal kohvikus Vennaskond. Aastal 2020 kuulen ma seal „Paradise Cove’i”. Ja kõigil on suhteliselt mõnus olla. Isegi kui see on maailma lõpp.