Neoliberaalse tervisekäsitluse kohaselt kandub vastutus oma terviseseisundi eest osaliselt inimesele endale, kuid individuaalsete arusaamadega sellest, mida oma tervise eest vastutamine tähendab, on kaasnenud vastuolulised tegevused ja reageeringud, sh vaktsiinivastasus ja alternatiivmeditsiini levik.

Kui ameerika sotsioloog Talcott Parsons 1950ndatel oma „haige rolli” kontseptsiooni esitles, oli sellel juba siis palju kriitikuid. Nimetatud roll seab haigele kohustused (aidata kaasa iseenda tervenemisele ning otsida abi ja teha arstiga koostööd), aga annab talle ka õigused (olla eemal enda normaalsetest sotsiaalsetest rollidest ja mitte vastutada oma terviseseisundi eest). Nii nagu kontseptsiooni loomise ajal, on tänapäevalgi selge, et need õigused ja kohustused ei ole mitmesugustel põhjustel pädevad. Need ei võta näiteks arvesse kroonilisi haigusi, millest paljude puhul on inimene seisundi sageli ise põhjustanud (n-ö elustiilihaigused) ning mille kontekstis ei oodata ju tegelikult, et inimene aitab enda tervenemisele kaasa ja on seni oma sotsiaalsetest rollidest eemal, sest kroonilisest haigusest ei terveneta.

Need erisused näitavad, et on keeruline – kui mitte võimatu – luua ühtset ja universaalset „haige rolli” mudelit. Seetõttu on patsiendikäsitluse ja tervishoiukorralduse puhul valitud neoliberaalne suund, mille kohaselt on „iga mees oma saatuse sepp” – patsient kaasatakse interdistsiplinaarsesse (ravi)meeskonda kui „oma elu ekspert” ja sellega kandub (osaline) vastutus tervishoiusüsteemilt inimesele endale. Paraku (või õnneks?) kaasneb jagatud vastutusega ka arusaamade mitmekesistumine, mistõttu esineb sama teema käsitlemisel erinevaid tähendusvälju.

Meditsiinisotsioloogias on sellist jagatud otsustuste vaatepunkti kritiseeritud, väites, et jagatud vastutus ja otsustamine ei ole eri taustsüsteemide tõttu võimalik. Seetõttu on peetud pikki aastaid struktuuri (praegusel juhul tervishoiusüsteem) ja agentsuse (patsient) teemalist debatti. Kui kohandada seda käsitlust artikli kontekstiga, siis võib öelda, et terviseteemadel mõjutavad tervishoiusüsteem ja -töötajad ning patsiendid üksteist vastastikku. See mõju väljendub nii indiviidi kui ka süsteemi esindajate tegutsemises ja (tervise)valikutes, sh selles, kuidas süsteem kohandub vastavalt inimeste ootustele, vajadustele ja vahel ka nõudmistele.

See toob aga välja terava vastuolu eespool kirjeldatud neoliberaalse käsitlusega, mis rõhub indiviidi otsustusvabadusele ja -vajadusele – kui meid kui patsiente mõjutavad struktuuri etteantavad valikud, siis mis tähenduse saavad „iseseisvus” ja „vastutuse võtmine” tervisevalikute kontekstis? Sisuliselt selle, mida võime näha terviseteemadel oma igapäevaelus – indiviidi otsustus- ja vastutusvõime on soositud, aga ainult etteantud piirides. Selle loogika rikkumine (s.t iseseisvate, aga struktuuri arusaamadest väljapoole jäävate otsuste tegemine) võib aga viia teravate konfliktideni. Selliste konfliktide ehedaimad näited on vaktsiinivastasus, alternatiivmeditsiini kasutamine ja/või „ebasoovitavate” valikute tegemine kliinilises tähenduses (nt ravist loobumine onkoloogias, madal ravisoostumus, s.t raviks vajalike ravimite ala- või väärkasutamine krooniliste haiguste korral jne).

Alternatiivmeditsiinini viib vastutussurve

Edasi peatun eeskätt alternatiivmeditsiinil ja selle kasutamisel krooniliste haiguste korral, mis aitab rõhutada eriti selgelt neoliberaalse ootuse vastuolu tegelike käitumisviisidega. Surve, mis võib suunata inimese alternatiivseid meetodeid proovima, väljendub mitmes asjaolus. Esmajoones tuleneb see haiguse enda olemusest – kroonilise haiguse puhul on tegemist pikaajalise ja elu lõpuni kestva seisundiga, mille progresseerumist suudetakse õige käitumisega küll edasi lükata, kuid mitte vältida või haigust välja ravida. Seetõttu on krooniliselt haiged inimesed pikka aega tervisesüsteemiga seotud ning võimaliku koormuse (sh mitte ainult tervishoiusüsteemile langeva rahalise, vaid ka inimese enda ajalise koormuse) vähendamiseks oodatakse, et inimene kohaneks oma haigusega piisavalt, et saada hakkama enesehooldusega.

Eksiarvamus, mida tervishoiusüsteem toodab, on see, et mida kauem inimene on oma haigusega elanud, seda teadlikum ta on ja seda paremini ta saab sellega hakkama. Seda on näidanud ka Eesti Parkinsoni tõve patsientidega tehtud uuring – pikk haiguskogemus ei tähenda subjektiivselt tajutavat infopiisavust. Kui aga uutele küsimustele ei saada tervishoiusüsteemi kaudu vastuseid ning (nii ühiskondlik kui ka tervishoiusüsteemist tulenev) surve iseseisvaks hakkamasaamiseks püsib, on inimesed valmis proovima mis tahes meetodeid, et neile seatud ootust täita. Alternatiivsete meetodite kasutamist sellise surve tingimustes soodustavad mitmed tegurid. Nii võib olla määrav praktiline põhjus, et arsti juurde on keeruline aega saada või kahe visiidi vahele jääb liiga pikk paus (aga küsimused vajavad ikka vastamist). Alternatiivmeditsiini poole pöördumisel võib olla sama tähtis see, et tajutakse, et kehale lähenetakse kui tervikule, mida tõenduspõhise meditsiini puhul sageli ei tunnetata (eriti kui on liigutud esmatasandilt eriarstiabi sfääri).

Kui uutele küsimustele tervishoiusüsteemi kaudu vastuseid ei saada, kuid surve iseseisvaks hakkamasaamiseks püsib, on inimesed valmis proovima mis tahes meetodeid, et neile seatud ootust täita.

Teiseks lähtub surve neoliberaalsest individuaalse vastutuse ootusest endast – haige inimene peab võtma ise vastutuse oma terviseseisundi eest. See, et individuaalne vastutus peab olema kooskõlas tõenduspõhise meditsiini põhimõtetega, on struktuuri seisukohalt elementaarne. Arvestada tuleb aga juba eespool mainitud arusaamade paljusust – isiklik vastutus valdkonnas, mida tegelikult ei vallata, tähendab tegutsemist oma pädevuse ja arusaamade piirides. Kui puudub oskus meditsiinilist-kliinilist infot töödelda, aga püsib vajadus olla vastutustundlik ja iseseisev tervisekäituja, liigutakse otsuste tegemisega väljale, kus saadaolev teave on arusaadavam või kõnetab muul põhjusel paremini. Nii täidetaksegi neoliberaalset ootust teha enda heaks midagi(gi).

Vältige naeruvääristamist

Paradoksaalne on muidugi see, et iseseisev tegutsemine alternatiivmeditsiini väljal ei too mitte tunnustust oma otsuste eest, vaid tekitab hoopis lisapingeid ja probleeme struktuuri esindajate ehk tervishoiutöötajatega. Eriti probleemseks võib olukord muutuda siis, kui on proovitud arstiga teemat arutada, kuid vastusena on inimest ja tema küsimust alternatiivmeditsiini kohta naeruvääristatud, inimene läbi hurjutatud või teemapüstitust ignoreeritud. Seetõttu võiksid tervishoiutöötajad mõelda enda jaoks läbi, kuidas taolistes situatsioonides käituda ja mida öelda, et mitte soodustada tahtmatult alternatiivmeditsiini poole pöördumist või juhuslike katsetuste varjamist, kartes suhteid arstiga kahjustada.

Oluline nüanss neoliberaalse tervise- ja haiguskäsitluse juures on muidugi see, et kui rääkida terviseseisundi kontekstis lõplikust vastutusest, siis see langeb ikkagi tervishoiusüsteemile. Inimest tuleb aidata isegi juhul, kui individuaalsete otsuste tulemusel tekib senisest suurem probleem, ja kui kuni probleemi tekkimiseni on inimesed varmad rõhutama oma õigust kasutada erinevaid variante, siis probleemide ilmnemisel ennast sageli vastutajana enam ei nähta, vaid vastutus soovitakse anda üle tervishoiusüsteemile. Teisalt ollakse aga teadlikud eespool kirjeldatud reaktsioonidest ja tagajärgedest „mittesoovitavale” käitumisele ning neid peljatakse. Tervise seisukohast on see muidugi problemaatiline, sest ilma olulise taustinfota on raske edasist ravi korraldada. Samal ajal on see kõik inimlikult mõistetav. Kuna kroonilise haiguse tõttu säilib vajadus struktuurse toe järele, ei soovi patsient oma suhteid arstiga rikkuda ja seetõttu hoitakse neid tegevusi puudutav info endale.
Nii olemegi jätkuvalt olukorras, kus isikliku vastutuse võtmist nõudes võidakse (tahtmatult) tegelikult soodustada „vastutustundetuid” tervist mõjutavaid otsuseid.

Kadi Lubi on Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli tervishariduse keskuse dotsent. Kadi teadustöö puudutab nii meditsiinisotsioloogia kui ka tervisekommunikatsiooni valdkondi, eriti seda, mis ja kuidas mõjutab inimeste terviseotsuste kujunemist ja tegemist.

Ander Avila on lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli meedia- ja reklaamikunsti osakonna. Ta on töötanud disaineri, kunstilise juhi ja loovjuhina. Nüüd tegutseb ta enda disainistuudios Sulev, kus ta jätkab graafilise disaini, 3D-graafika ja illustratsioonide loomisega.