San Hani ja tema värske albumi produtseerinud Metabora sobivad omavahel kokku nagu trap ja 808 ning EPl on selge oma aja pitser.

★★★★☆

Ma ei tea, kus kivi all või mis maksumüüri taga ma elanud olen, et ma Metaborast midagi kuulnud polnud. Red Bull Music Academy vilistlase staatus kõlab imposantselt ja on kuhjaga teenitud. Nathan Tulvel on maitset rohkem kui nii mõnelgi teisel. Tema homsepäeva popelektroonika ei jää pelgalt biiti kruttima, vaid hõljub kõrgemates sfäärides.

Just nende omaduste, elegantse ja eeterliku elektroonikakäsitluse pärast sobivad Metabora ja San Hani omavahel nagu trap ja 808. Kõik viis lugu sellel EPl on Metabora produtseeritud ja nii nagu Metabora oma helimaailmas, nii pole ka San Hani mingi rearäppar. See persona ei laia ega ehi end eluga, mida ta tegelikult ei tunne. Iroonianooli kartmata libiseb ta sensuaalselt ja plastiliselt üle virtuaalse tantsupõranda. Argihetkede ülestähendused kohtuvad nõtkelt lõtvade mõtteseostega. Tekstis kannab lünk samamoodi nagu paus muusikas. San Hani ja Metabora teavad seda. Nad oskavad jätta piisavalt õhuauke, mille turbulents pingutab kuulaja kujutlusvõimet ja ajurakke.

Pole raske arvata, mis teemad siin valdavad. Aja märk on kõikjal, aga kõige sirgjoonelisemalt vast lõpuloos „Puudutus”. Õhuline isolatsiooniballaad, kus lukku pandud maailm võbeleb vaikses elektrivoos: „Me ühendume WiFis / sa vali koht ja aeg…” Romantika esimeses äpis, mis sõrme all avaneb.

Hitiotsijaile on siin aga „Siiditee”. Tume ja ähvardav bassikõmin vaheldub melanhoolse manamisega, mis on loodud kauaks kummitama jääma. Vähemalt seni, kuni tuleb pikk plaat.