Müürileht annab Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva puhul sõna noortele ja avaldab käesoleva aasta vältel nägemusi ja mõtteid kaasaegsest Eestist. Kus tahavad laulva revolutsiooni lapsed oma vabaduse laulu laulda või mida peavad reivikultuurist võrsunud noored iseenesestmõistetavaks tehnoloogiliseks uuenduseks? Mida arvavad praegused elluastujad eestlusest ja mida mõtlevad kodumaast need, kes on seitsme maa ja mere taga? Kas valitsus vajaks reset’i ja laulupidu refresh’i? Või vajame hoopis kerget värskendust ja pisut uuendusi? Värskeid arvamusi ja uusi mõtteid ootame käesoleva rubriigi raames ka meiliaadressile arvamus@muurileht.ee.

1.

(Aeg: mitte-olevik, mõõtmatu silmapilk. Ekraanil on näha karjatava hikikomori süljepritsmed ja tema rahutute silmade peegeldus. Ta on loginud ennast äsja välja võrgumängust nimega „Kriitiline teooria” ja blogi-plahvatab ärevil sõrmil järgmist.)

Ainult nihilismi kõnetamisest saab tänasel ajal alata osalev mõtlemine. Selleks tuleb alustada absoluutsest „lahutavast” liialdusest: „Kõik on läbi, pole mingit mõtet.” Seda ei tuleks mõista nii, et kuna kõik on juba etteruttavalt läbi, siis on seetõttu ainsaks loogiliseks vaba tahte teostamisvormiks jäänud kas enesetapp või tahtetuna närbumine. Samuti mitte nii, et kuna lõpp on vääramatult saabumas, kuna „lõpp on ligi” (või osatavamalt: kuna „Ligi ongi lõpp”), siis muudab selle punkti alatine ligidus minu iga tegutsemispüüde nii või teisiti mittetegutsemiseks. Pigem võiks seda mõista põhjusetu „mis tahes tahtelisuse” tingimustes: kõik on läbi, „aga ta liigub ikkagi”, eesmärgitult, tähendusetult, mõttetu tombuna, kantud ainult juhuslikest afektidest. Lühidalt tuleb suuta asetada ennast teatavasse „iga hinna eest tšilliva / rahatu või rõhutuna vireleva” elava surnu positsiooni, alalisse liminaalsesse ekslemisse, millest puudub igasugune sihipärastatav väljapääs. Kui haritlase targutamine ei julgusta, siis maksab võtta kuulda kõrgemalseisjaid. Möödunud rahutuste aastal nõudsid protestijatelt just sellist samastumist ka paljude valitsusliikmete väljaütlemised. „Sa ei võta meie tähendusi omaks, aga me oleme asendamatud. Kõik on läbi, aga sa liigud ikkagi edasi – kui meie viis ei kõlba, siis pole vahet, kuhu, kuidas või miks.” Connection lost.

Aga milleks öelda, et me peaksime sellise liialdusliku nihilistirolliga nimme sõna-sõnalt samastuma? Kuidas saab niisugusest häirivast mõttetusest alata „osalev” või „tõeline” mõtlemine? Liiati on seda perspektiivi võrratult palju kergem lausuda, kui omal nahal kogeda, rääkimata selle teadlikust talumisest. Põhjus, miks oleks tarvis püüda tungida „iseenda põhjani” ja avastada sealt ainult ajuvaba pinnavirvendus, seisneb häältes, mis seda püüdlust takistavad, vastupanus, mida teel kohatakse – sekkumises, mis „loeb”, lugemises, mis „läheb korda”. Toon näite: praegune kirjutis pidi algama tükk maad hüsteerilisemalt, sest tahtsin väljendada „südametäiega” tundmusi, mida tekitavad minus möödunud aastal meedias toimunud vaidlused rahvusluse üle (ja neid vaidlusi on olnud erakordselt palju). See „vale algus” näeb välja niisugune:

Eestlusega on game over. Rahvuskultuuri toimimiseks vajalik elav ja elavana muutlik sõna on väheste entusiastlike hõimlaste tegevusalaks, siinset elanikku on see lakanud mõjutamast. Eestlane on võõrandanud oma keele, tema sisu vohab alati mingis teises, eelkõige numbrite ja ihade keeles. Eksisteerib ainult tehno-eestlus, ülevaate-eestlus. Nagu masin, mis on ära minnes tühjalt käima unustatud. Uhke ja hää, check it, uhke ja hää, check it…

Miks ma selle mõttekäigu tsitaadina läbikukkunuks või ebatäpse fiktsioonina pagendatuks muudan? Reastagem mõned vastuhääled: „Kui sa ei suuda olla kasulik, siis jää vait või pane ennast põlema.” – „Muidusööja piriseb.” – „See sinu nihilism on nagu teismelise tütarlapse teeseldud enesetapukatse. Sul on tähelepanuvajadus.” – „Aeg oleks oma fafa-landist edasi liikuda.” – „Kallis inimene, sa lihtsalt ei tohi niimoodi ütelda. Ega mõtelda. See on vaenu õhutamine.” – „Kullakene, aga vaata kui palju head ja loomingulist meil on. Kui palju tegijaid.” Connection lost.

2.

(Koduaia värvikirev embus. Äsja pressitud õunamahla rüübates kirjutab keegi punaste kummikutega naine kahel sõrmel ja külma rahuga valmis sellise jutu.)

[Osaleja nr 9] Kui põletatakse maha kvartalit, milles ise elatakse, või kui seisatakse kooli, milles ise käiakse, kas siis öeldakse sellega: „See ei ole minu kvartal, see ei ole minu kool, õigupoolest see solvab mind, ma panen selle kinni.” Või öeldakse hoopis: „See on minu kvartal, pange tähele, ma põletan selle maha.” [Galloway] Tegelikult mõlemat.

[Osaleja nr 9] Või öeldakse: „See pole enam mitte kellegi kvartal, mitte kellegi kool.”

[Galloway] Või, tulles tagasi tumeda sündmuse ideeni, see võib olla hoopis vajadus katsuda midagi, mis oleks fucking reaalne, vajadus olla kohal ja lasta leekidel silmadest tagasi peegelduda. Selles võib olla omaette kogemuslik tõde.[2]

Üsna rahumeelselt kulgeval valimisteaegsel sügisel mõjub selline arutlus nagu kohatu ulme. Õieti on viimastel aastatel maailma raputanud rahutuste lained meie jaoks üldse üks paras vaatemäng, midagi, millega nemad seal, taevas tänatud, tegelema peavad, isegi kui põleng on ukse taga (ka seda on nüüd näidatud, tihendatud ka). Meie vaigistame oma rahutust lauldes, juues, vaieldes ja töötades. Selge see, et ma ei olegi irooniline – kas peaksin siis tahtma vandaale oma tänavatele? Lausa suurepärane, kui meie vahva rahvas, taskud pappi täis, ja meie saare moodi maa, rikkustest lookas, esivanemate tarkusest kütet saades kosmilises üksmeeles üles taevani tõuseks – tagasi sinna, kust Kaali meteoriit meid kunagi kohale lennutas. Olgu, nüüd olin küll irooniline, aga ainult seepärast, et panna lugejat märkama fiktsioonide hirmuäratavat reaalsust seal, kus me enam ei mängi ega teeskle, nimelt reaalsuse enese fiktsioonis. „Mask võib olla tõelisem kui tobe tõelus maski taga,” ütleb filosoof Slavoj Žižek. „Selleks et reaalsus oleks mõttele kättesaadav, tuleb see fiktsionaliseerida,” möönab ka teine filosoof Jacques Rancière. Aga millise tõe leiame me eest, kui püüame samastuda inimlikult sellega, kes on pannud teispool ekraani põlema omaenda auto, maja, tänava? Meeleheide? Raev? Isiksusetuse-tunne? Selle üle mõteldes peaks ühtlasi küsima, miks pakub Eesti märatsejate eest justkui õndsat pelgupaika?

Pelk vaatemäng ja spektaakel, mis minus räägib – vaatan uudiseid nagu igaüks. Kaasaegne kriitiline teooria on teinud ebatavalistest ja ilma adekvaatse alternatiivse programmita rahutustest käesoleva aja mõtestamise probleemikeskme. Psühhoanalüütilised marksistid räägivad digitaalsesse jõkke kastetud generatsiooni „kirest Reaalse järele”, st sõna otseses mõttes vajadusest katsuda seda, mida tegelikult katsuda ei saa (van Goghi maalid muudetakse kolmemõõtmeliseks, getodes süüdatakse „leegi tõe” nimel omaenese vara). „Ootused on kruvitud ebarealistlikult kõrgele,” ütlevad ühed. „Me elame postkinematograafilise afekti ajastul,” ütlevad teised. Põlvkonnad puuduvad, sest põlvkondadeks pole kellelgi piisavalt aega, isegi viis aastat tulevikku kõlab absurdselt kauge kujutlusena. Rahvusriigid peavad ajama globaalse neoliberaalse hegemoonia tingimustes konkurentsis püsimise nimel rahvale iba, mida rahvas ei usu. Eriti täbar on sellega Eestis, sest meil domineerivale ideoloogiale on antud lausa erinimetus – liberalismi ja konservatiivse maailmavaate mõistusabielust sündinud rahvusliberalism. Täbar seepärast, et majandusedu nimel on tarvis legitimeerida „rahvuslike voorustena” oskust tuua üha uusi sotsiaalseid ohverdusi. Teised nimetavad rahvusliberalismi toimeloogikat võimuvõitluse strateegiaks, mis kasutab võimu säilitamise nimel ära olulisi inimese käitumist mõjutavaid hirmumehhanisme[3] (näiteks ajaloolise traumaga raiumine, hullemad on muidugi populistlikud ksenofoobiaga ärgitajad). Samal ajal kui tavapärasele liitmistehetega opereerivale identiteedipoliitikale („sa oled [sugu][klass][rahvus]”) on kõrvale kerkimas üha suurem mass n-ö lahutustehtest sündivaid „kogukondi” („sa oled [mis tahes], meil pole mitte midagi ühist, aga see mitteühisus ühendab meid puhtas esituses ja elususes, mida me nimetame Inimsuseks”), ähvardab Eestit enneolematu ebavõrdsus, ääremaastumine, valglinnastumine, väljaränne. 9. septembril avas president Riigikogu uue hooaja kõnega, milles ta kutsus üles tegema konkreetseid ettepanekuid, kuidas ühiskonda inimeste muutunud nõudmistega kohandada. Ta tõdes alternatiivide leidmise raskust, sest elame ajal, mil „[-–||] ühed ülistavad teoreetilist marksismi, teised usuvad pimesi turgudesse, kolmandad kiruvad kunagiste vapside moel erakondi ja ootavad kõva käe karmi kehtestamist”. Ma kardan, et siia tuleb lisada, et „neljandad ei usu enam millessegi”. Giorgio Agamben spekuleerib, et tuleviku-poliitika koondubki üha enam riikliku organisatsiooni ja mitteriikliku „mis tahes” hulga (absurdseks) vastasseisuks.

Niisiis, miks alustada nihilismi kõnetamisest? Sest kui me eksternaliseerime selle, kes asub meie endi seas (eks näita mustale ust, kui must on seesama valge tšilliv nihilist), tegeleme poliitika vastandamisega barbaarsusele, „unikaalse poliitikaga”, mis tunnistab igasuguse alternatiivi radikalismiks või lauskommunistlikuks vahutamiseks. Poliitika on mõistagi lakkamatult antagonistlik väli, nimetamine ja väljaarvamine kuuluvad olemuslikult selle juurde. Kuidas aga kaasata inimest poliitikasse sellises tähenduses, et tema hääl oleks sellel antagonistlikul suhteväljal midagi enamat kui lihtsalt number, mis aeg-ajalt valimiskasti kukub (kui kukub)? On mõistlik eeldada, et selle jaoks tuleb tunda see hääl esmalt ära millegi muu kui suvalise mürana – või, mis veelgi jämedam, uue partei vastse võsuna. Möödunud rahutuste aastal nägime seda, kuidas väljaastumistest tekkinud intensiivsusi püüti kiiresti kanaliseerida, nõnda et leidub neid, kes arvavad, et selle tulemusel ei juhtunud mitte midagi, et rahutused läksid luhta. Aga seda öeldes tuleks möönda võimalust, et midagi siiski juhtus, ainult et see midagi on n-ö „positiivne eimiski”: vahelduseks juhtus tõeline poliitika, sest rahvas otsustas võtta sõna ja selle sõna kadumine mittetõsiseltvõetavatesse hädalahendustesse jaotas reaalselt ümber seda, mis on nähtav, kuuldav ja öeldav. See ei pruugi olla mõne jaoks midagi enamat kui sõnamäng ja fiktsioon, kuid sellisel juhul on just nimelt ajalukku kadunud näivus see, mis on andnud mulle minu praeguse hääle, praeguse häälestuse. Selge, et otsustamatu ja äraootav, lausa imesid lootev ja ebarealistlik, aga ometi tuletis nihilistlikust mõtteeksperimendist. „Ma olen suvaline tomp suvaliste ihadega.” Seda öeldes tuleks kuulatada, mida öeldakse (peasiseselt või -väliselt) vastuhäälena: „Ei, see ei vasta tõele, sest [põhjused].” Ja mõelda, kas vastandhäältel leidub ratsionaalne, võrdväärsusel põhinev ühisosa või mitte (või kas selle nimel maksab heidelda). Ainult sellisel moel saab tõsiseltvõetav poliitika olla võimalik. On enesestmõistetav, et mõtlemine ja tegutsemine ei asu sellises pildis opositsioonis: meil on tõesti suur vajadus osaleva mõtlemise ja kaasava sõna järele.

[1] Tõlkimatu sõnamäng [2] Alexander R. Galloway, French Theory Today. An Introduction to Possible Futures. 2010. Pamfletid on saadaval aadressil cultureandcommunication.org/galloway/FTT. [3] Nende kahe vastandliku käsitluse tõdemisega lõpeb kogumik „Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011”.