Järjest rohkem Eesti elanikke on avastamas enda jaoks annetamist. Kasvavate numbrite puhul tuleks aga pidada silmas nende ebaühtlast jagunemist valdkondade ja vabaühenduste vahel, suhteliselt väikseid annetussummasid ning filantroopia laialdasemat arengut pärssivaid seadusandlikke barjääre.

Nende umbes 25 aasta jooksul, mil kodanikuühiskond ja selle sees organiseerunud kodanikualgatust tähistavad mõisted – varem pigem mittetulundus- või kolmas sektor, viimasel kümnendil vabakond – on meie aruteluruumis juurdunud, näib nende teemade juures korduvat kaks hinnangut: esiteks on kodanikuühiskond Eestis veel nõrguke, samas annavad arengumärgid lootust.

Seda, et need lootustandvad märgid pole arvajate silmis ikkagi tugeva kodanikuühiskonnani viinud, võib vast seletada asjaoluga, et arengu käigus nihkuvad edasi ka ootused. Teekonna metafoori kasutades poleks tugev kodanikuühiskond sel juhul mitte mäetipp, vaid silmapiir. Teisalt pole muidugi kuigi selge, kuidas kodanikuühiskonna tugevust hinnata. Kas seda peaksid näitama tulemused, näiteks vabaühenduste tööga lahendatud probleemid? Või on olulisem protsess – inimeste osalemine, kodanikualgatuste läbipaistvus, demokraatlikkus, eetilisus jms?

Eesti vabaühendustele tehtud annetuste summa on kasvanud viie aastaga 31 miljonilt eurolt 47 miljonile.

Heategevus, eriti just selle osana rahalised annetused, on mõõdetavuselt muu kodanikuaktiivsusega võrreldes paremas seisus. Tõsi, ka siin tuleb arvestada mööndustega. Ülevaadet ei ole üksikisikutevahelisest heategevusest, näiteks kui annetusi kogutakse otse abivajaja pangakontole. Muude tulude kõrval eraldi ka annetuste deklareerimise kohustus on MTÜdel ja sihtasutustel, kes kuuluvad valitsuse kinnitatud tulumaksusoodustusega ühingute nimekirja. Selliseid on Eestis praegu veidi üle 2500. Kuigi see on vaid kümnendik kõigist meil registreeritud ühingutest, võib öelda, et kõik vähegi tõsisemalt annetuste kogumisega tegelevad organisatsioonid kuuluvad ka sellesse nimekirja. Praegu kehtivad aruandlusvormid on kasutusel 2015. aastast, mistõttu keskendumegi esmajoones aastatele 2015–2019.

Annetamine numbrites

Eesti vabaühendustele tehtud annetuste summa on kasvanud viie aastaga 31 miljonilt eurolt 47 miljonile. Viimasel kolmel aastal on kasv olnud seejuures kiirem palgatõusust, viimati näiteks 17%. Ligi 40% annetustest tehakse anonüümselt – näiteks heategevusnumbritele helistamise, korjanduskastide, taaraautomaatide jms kaudu – või need pärinevad välismaalt. Ülejäänud summast 38% tuleb ettevõtete ja 62% üksikisikute annetustest. Kasvu veavad siinkohal just viimased. Kui ettevõtete annetused on püsinud viimased viis aastat 9–11 miljoni euro vahel ning annetajate hulk on tõusnud 3500-lt 4500-le, siis üksikisikutest annetajate arv on kasvanud sama ajaga 80% ja annetuste summa on kahekordistunud.

Seda, et annetajaid tuleb juurde, näitab ka elanikkonna küsitlusel põhinev rahvusvaheline uuring „World Giving Index”. Eestis vastanutest oli annetanud 2018. aastal küsitlusele eelnenud kuu jooksul heategevuseks raha 27% (eelmisel kolmel aastal püsis Eesti tulemus 20–22% vahel; värskemad andmed tulevad veebruaris). Selle tulemusega oleme maailma riikidest esimese poole lõpus, lähinaabritest tagapool Rootsist (57%) ja Soomest (39%), ees aga Lätist ja Venemaast (kumbki 21%).

60% heategevusrahast jaotub 6% edukaimate vabaühenduste vahel, samas kui 60% organisatsioonidest jagab omavahel 6% kogu annetatud rahast.

Neist kasvavatest näitajatest ei tõuse Eesti vabaühendustele aga sugugi võrdselt kasu. Annetusi saavate organisatsioonide hulk on kasvanud viie aastaga tasapisi umbes 1300-lt 1450-le. Neist kolmandik kogub aastas annetustena alla 2000 euro. Veidi ümardades võib öelda, et 60% heategevusrahast jaotub 6% edukaimate vabaühenduste vahel, samas kui 60% organisatsioonidest jagab omavahel 6% kogu annetatud rahast. Need proportsioonid ei ole aastatega eriti muutunud.

Ka üldiselt heategevuses edukal 2019. aastal oli laias laastus sama palju nii ühinguid, kelle annetustena saadud summa kasvas, kui ka neid, kel see vähenes. Kolmandiku puhul oli muutus seejuures võrreldes aasta varasemaga enam kui 70%, mis teeb annetustega arvestamise ühingute eelarves keeruliseks. Kuigi annetuste kogujatest umbes kolmandiku puhul moodustab heategevusest laekuv rohkem kui 75% kõigist tuludest, on enam ehk 40% neid ühinguid, kellele tehtud annetused moodustavad kõigist tuludest vähem kui veerandi. Kõigi annetuste kogujate peale kokku on heategevusest laekuv summa vaid 19% nende sissetulekutest, samas suurusjärgus majandustegevusest teenitava tuluga ning tunduvalt maas avaliku sektori ja fondide toetustest (55%, ülejäänu moodustavad liikmemaksud ja muud tulud).

Valdkonnana domineerib religioon

Aeg-ajalt on annetuste kogujate tipus või selle lähistel mõni „sähvataja”, kas siis ühekordse suure annetuse või parajasti korraldatud eduka kampaania tulemusel. Ka 2019. aasta annetussumma 6,7-miljonilisest kasvust kolmandiku andis üksainus kampaania: väikese Annabeli haruldase geenihaiguse ravi toetamiseks Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile annetatud 2,2 miljonit eurot, mis tegi fondist mullu ka siinse suurima annetuste koguja.

Üldjoontes on edukaimate annetuste kogujate tipp aga üsna muutumatu. Viimane uus püsiv tulija oli seal vähiravifond Kingitud Elu, kes tõusis 2014. aastal alustanuna aastaga esikümnesse ning on viimasel kolmel aastal SOS Lasteküla ja TÜ Kliinikumi Lastefondiga omavahel esikohta vahetanud. Lisaks neile on esikümnes või selle piiril stabiilselt Tallinna Lastehaigla Toetusfond, SEB Heategevusfond, MTÜ Spordiselts ning mitmed kogudused.

Annetajate lemmikvaldkondade väljatoomine on keeruline, sest puudub ühtne klassifikatsioon, näiteks kas tantsukooli tuleks lugeda kultuuri-, spordi- või haridusühinguks; kiriku juures probleemsete alaealistega tegelevat keskust usu-, laste- või hoolekandeühinguks jne. Kahtlust ei ole siiski selles, et nagu mujalgi maailmas, domineerib ka meil heategevusskeenel religioon – eri kogudused ja usuühingud saavad umbes 40% kõigist annetustest. Saja suurima annetuste koguja seas järgnevad usuühingutele tervise, laste ja noorte, spordi, hariduse ja teaduse, loomade ning kultuuriga tegelevad organisatsioonid.

Suurannetajaid napib 

Kuna tavaliselt alustatakse annetamist väiksemate summadega, tähendab uute annetajate lisandumine, et keskmine (mediaan)annetus ühele vabaühendusele on püsinud meil viimastel aastatel 30 euro kandis. Mitteanonüümsetest annetajatest toetas 2018. aastal üht organisatsiooni 77%, kaht 16% ning kolme või enamat 7%. Kes leiab Eestis heategevuse jaoks 10 eurot kuus ehk 120 eurot aastas, võib lugeda end 20% suurimate annetajate hulka. Veidi üle 100 euro kuus ehk aastas 1275 euro annetamine tähendab aga juba, et oled 1% siinsete suurimate filantroopide seas. Seega jõuame ka heategevusest rääkides samale järeldusele kui kodanikuühiskonna puhul üldiselt. Kuigi pea kõik, mida saab mõõta, on läinud viimastel aastatel paremaks, on õitsvast annetamiskultuurist Eestis vara rääkida.

Annetajate abiga on meil päästetud elusid, leevendatud või ennetatud probleeme üksikisikute jaoks ja ühiskonnas tervikuna, püstitatud eri rajatisi ning korraldatud vahvaid üritusi. Kui aga mõelda, et iga annetaja kohta on meil keskmiselt kolm inimest, kes ei anneta, ning et keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju, kui maksab tass kohvi Tallinna söögikohas, siis on selge, et kõike seda võiks meil olla kergesti tunduvalt rohkem.

Annetamisalases kirjanduses eristatakse tavaliselt väikeannetajaid ja filantroope. Viimased on oma pirakamate summade ja sageli ka juhtimisteadmistega vabaühenduste veetavate suuremate ühiskondlike muutuste taga. Suured väikeannetajate hulgad tagavad aga heategevuse demokraatlikkuse. Parimatel juhtudel toimib see ka kodanikuhariduse ja võimustajana, mille käigus saavad osalejad teadlikumaks probleemidest ning enda võimalustest neid lahendada.

Iga annetaja kohta on meil keskmiselt kolm inimest, kes ei anneta, ning keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju, kui maksab tass kohvi Tallinna söögikohas.

Eestis räägitakse suurannetajatest tavaliselt erakondade rahastamise puhul (mida heategevusstatistikasse ei arvestata), kus annetajate nimede avaldamist nõuab ka seadus. Vabaühenduste toetamisel eelistatakse sageli varjujäämist – osalt vast ühiskonnas levinud arvamuse tõttu, justkui oma annetustest kõnelemine oleks sobimatu, osalt soovist vältida uute küsijate pöördumisi. Siiski on viimastest aastatest mitmeid näiteid ka vabakonna toetamisest. Bolti ja TransferWise’i asutajate eestvedamisel loodi miljoni euro suurune Haridusfond Heateo Sihtasutuse juures, kus investeeritakse potentsiaalselt suure mõjuga haridusuuendustesse. 2017. aastal annetas Rain Lõhmus miljoni euro jagu LHV aktsiaid Eesti Rahvuskultuuri Fondile, mullu kinkis Kristjan Rahu samuti miljoni euro väärtuses kaitsemaske ja -ülikondi haiglatele ja hooldekodudele; toetatakse ülikoole, muuseume jne.

Praktika ei jõua hoiakutele järele

Riigi sammud annetamise soodustamiseks on piirdunud viimastel aastatel Kodanikuühiskonna Sihtkapitali toetustega ühingutele nende annetuste kogumise võimekuse tõstmiseks. Samuti sai mullu võimalikuks anda tuludeklaratsioonis märku soovist annetada tulumaksutagastus – esimese aastaga tõi see heategevusse juurde ligi 140 000 eurot. 

Samas seisab valitsuses juba aastaid ootel heategevuse edendamisele tunduvalt suurema mõjuga ettepanek siduda annetused kui avalikes huvides tehtud kulu tulumaksutagastustes lahti teistest mahaarvamistest, nagu kodulaenuintressid ja koolituskulud, ning kaotada neile praegu kehtiv 1200-eurone ülempiir. Kui väikeannetuste puhul on maksutagastus pigem meeldiv üllatus, siis see muudatus soodustaks just püsivaid ja suuremaid annetusi. Vaevalt kalkuleerib keegi, et 25 euro annetamisel on tal võimalik aasta pärast sellest 5 eurot tagasi saada, kuid 1000 eurot ees või taga 5000 euro annetamisel on oluline argument nii andja kui ka saaja seisukohalt. Riigi vaatenurgast tähendab üks tulumaksust laekumata jääv euro aga viie euro minemist toetust vajavasse valdkonda.

Kantar Emori 2017. aastal korraldatud uuringu kohaselt on meil valmis heategevuseks raha annetama üheksa inimest kümnest. Sellest saab järeldada, et heategevust nähakse Eestis positiivsena, kuid praktika ei jõua veel samal määral hoiakutele järele. USA kogemus, kus heategevus läks massidesse I maailmasõja järel 10–15 aastaga (kuigi nagu arenenud riikides üldiselt, tuleb ka seal suurim osa vabakonna sissetulekutest avaliku sektori kaudu maksurahast), näitab, et annetamiskultuuri juurdumisel mängivad võrdselt olulist rolli inimeste jõukuse kasv, riigipoolne annetamist soosiv süsteem ning vabaühenduste töö „põllul”.

Märkimisväärsete riigipoolsete toetavate muudatuste puudumisel on Eestis elatustaseme tõusu kõrval vedanud heategevuskultuuri edendamist vabaühendused. Edukamate ühingute kogemus toimib lumepalliefektina, eelkõige teadvustamisel, et annetuste kogumine, uute annetajate leidmine ja olemasolevate hoidmine on eraldi suur ja pühendumist vajav töö. Vabaühenduste Liidu juures käib koos annetuste kogujate võrgustik, olles leppinud kokku annetuste kogumise heas tavas ning jagades üksteisega kogemusi. Teist aastat toimusid detsembri algul annetamistalgud, mille osalised kogusid seekord üle 180 000 euro.

Annetuste kogujad seisavad silmitsi ühiskonna sageli vastakate ootustega. Õigustatult eeldatakse ühingutelt laitmatut tööd ja säravaid tulemusi, teisalt peljatakse annetuse kasutamist selle tööga seotud kulude tarvis. Levinud on arusaam heategevusühingutest kui pelgalt vahendajatest konkreetsete üksikjuhtumite lahendamisel, nagu see toimib näiteks kellegi ravikulude katmisel või haiglaaparatuuri ostmisel. See paneb keerulisemasse olukorda ühingud, kes töötavad vahetult abivajajatega, tegelevad probleemide ennetamisega või seisavad süsteemsete muudatuste eest riigi tasandil. Ent ka abi vahendajate töö on tulemuslikum, kui nad ei pea alustama iga uue juhtumiga nullist, vaid saavad toetuda püsiannetajatele.

2020. aasta tulemused heategevuses selguvad järgmise aasta suveks, kui ühingud on esitanud seekordsed aruanded ja deklaratsioonid. Novembris umbes 50 tuntuima heategevusühingu seas korraldatud küsitlusest jääb kõlama hinnang, et kriisiaasta on muutnud annetuste kogumise raskemaks, kuid drastilist annetuste vähenemist kaasa ei toonud. Seega, kui annetamiskultuur Eestis veel ei õitse, on juured siiski tugevalt maas.

* Andmete töötlemisega aitas artikli valmimisele kaasa Risto Uuk. Kui pole viidatud teisiti, tuginevad andmed EMTAle esitatavatele INF4 ja INF9 deklaratsioonidele.

Urmo Kübar on president Kaljulaidi vabakonnanõunik ja endine Vabaühenduste Liidu juht. Viimastel aastatel on ta keskendunud eelkõige heategevuse uurimisele ja sellele, kuidas Eesti inimesed osalevad annetajatena ühiskondlikes muutustes.