Kas Eesti vajab tuumajaama ning sellega paratamatult kaasnevat mitmekülgset tuuma-jama? Kas selles diskussioonis saab usaldada ühe poolena väikest eraettevõtet, kelle peamiseks kommunikatsioonitaktikaks on olnud seni pooltõed?

On aasta 2021 ja kõik on läinud nii, nagu Fermi Energia OÜ loodab. Eesti esimese imaginaarse tuumajaama PR-masinad surisevad, töötajad lobistavad ning tuumareaktori võimalikkusesse ja vajalikkusesse on suudetud uskuma panna paljud kodanikud. Käivad intensiivsed kõnelused selle üle, mis kujuga reaktorihoonet Eesti põhjarannikule esimesel võimalusel püstitama hakatakse. Kas Eestist üldse peaks saama tuumariik – seda arutelu ei ole avalikult isegi veel peetud. See on fundamentaalne küsimus, millele vastamine ei nõua samas takerdumist praegu veel täiesti ebaolulistesse ülitehnilistesse detailidesse. 

Tuumaenergia arvukate promoõhtute ettekanded algavad tihti sissejuhatusega kliimamuutuste probleemi. Põhjalik ja igati tänuväärne üldhariv teavitustöö. Globaalse kuumenemise põhisüüdlaseks tuuakse fossiilkütuste kasutamisel õhku paisatav süsihappegaas. Lahendusena „peame põletamise lõpetama”, kui tsiteerida Fermi Energia tegevjuhti Kalev Kallemetsa. Küll aga jääb neil üritustel mainimata tõsiasi, et kuigi tuumaenergeetika süsinikuheitmeid on tõesti vähe, ei seostu see aga suuremate kliimaeesmärkide saavutamisega. Riigid, kes lähevad tuumaenergeetika teed, kipuvad jääma sõltuvusse ka fossiilkütuste jätkuvast kasutamisest – seda näitavad viimase 25 aasta lõikes 123 eri riiki analüüsinud teadustöö tulemused. Analüüs leidis, et taastuvenergia laiema kasutusega kaasneb ka suurem positiivne kliimamõju. Tuumaenergeetika kliimaga seotud argument langeb seega ära.

Kuid kas lambid jäävad tulevikus põlema ja tuba soojaks ehk kuidas on energia varustuskindlusega? Fermi Energia ettekannetes tuuakse välja suuri numbreid naaberriikide elektritootmisvõimsuste järkjärgulise vähenemise kohta, mis vastab tõele. See omakorda viivat Eesti peagi energiadefitsiiti, mis on vaieldav. Ühel kohalikul rahvakoosolekul küsiti publikust tabavalt (parafraseerin): „Miks mingi väike erafirma meile seda juttu räägib? Kas see ei peaks olema riiklik küsimus?” Muidugi on tegu olulise riikliku küsimusega, millele elektrivõrgu operaator Elering on ka lähikümnendi perspektiivis oma analüüsidega ammendavalt jaatavalt vastanud. Tootmisvõimsuste vähenemist selgitab asjaolu, et ajalooliselt on elektrisüsteemis elektritootmisesse üle investeeritud. Fermi Energia esindajad on pidanud seda põhjalikku analüüsi tugevalt küsitavaks, kaheldes nii Eesti kui ka kõigi(!!!) naaberriikide „Eleringide” aastatepikkuses kompetentsis. See eeldaks ühelt noorelt ja väikeselt iduettevõttelt ka tugevaid argumente, mis praegu puuduvad. Seniks võib öelda, et ka see väide lekib.

Tuumaenergia vajab avalikku raha

Kui teised riigid kasutavad tuumaenergeetikat, miks siis mitte ka meie? Tõesti, põhjamaades on töös mitmed suured ja vanad tuumajaamad. Mõned Kunda volikogu liikmed viidi isegi Fermi rahade eest ekskursioonile Soome. Tuumaenergia on riikideülese elektrivõrgu kaudu juba praegu ka Eesti tarbijate seadmetes. Meeles tuleb aga pidada, et nii mitmedki naabrid on meist jõukamad – tuumaenergeetika vajab avalikku raha nii käivitamiseks (riikliku järelevalve loomine), käigushoidmiseks (fikseeritud, tüüpiliselt kordades kallima hinnaga elektri ostmise lepingud) kui ka hilisemaks sulgemiseks (lõppladestuse rajamine ja opereerimine). Need summad võivad ulatuda välismaa kogemuste põhjal kümnetesse miljarditesse. Lisaks ei ole ükski tuumariik veel selgusele jõudnud, kuidas lahendada üliohtlike tuumajäätmete probleem.

Kes maksab, tellib muusika. Fermi senine kommunikatsioon on olnud taotluslikult hägune, tekitades segadust tuumatehnoloogia eri põlvkondade vahel. Strateegilise kommunikatsioonitöö „kommirahaks” on firmasse investeeritud ligikaudu 400 000 eurot. Selle eest tutvustati näiteks järjekordsel rahvakoosolekul uut tehnilist lahendust – gaasijahutusega reaktorit, mis esitleja enda hinnangul Eestisse kindlasti ei sobi. Miks siis sellest üldse rääkida? Igal juhul oli üritus PRi mõttes edukas, kuna järgmise päeva Virumaa Teataja juhtkirjast võis lugeda: „Tuumajaam tuleb Eestisse nii või teisiti, see on paratamatu, kui just lähema viie aasta jooksul keegi mingit täiesti uut elektritootmise tehnoloogiat välja ei mõtle, mis on aga ülimalt ebatõenäoline.” Kui arvestada, et praegu on kõik Fermi välja valitud disainid vaid teoreetilised arvutimudelid, võib seda lauset lugeda ka nii: „Täiesti uus elektritootmise tehnoloogia tuleb Eestisse nii või teisiti, mis on aga ülimalt ebatõenäoline.” Loogikareegleid rikkudes on kõik võimalik.

Tasakaaluka debati pidamiseks ei saa ühiskond ammutada oma teadmisi ainult tuumajaama müügimeeste materjalidest. Sestap on päriselt keskkonna ja kliima, mitte kasumi pärast muretsevad kodanikud avaldanud ka arvukalt vastulauseid, arvamuslugusid, seisukohti ning faktilehti. Tuumaentusiastid väidavad tihti, et meil ei ole tuumaenergeetikale tõsiseltvõetavat alternatiivi. Siin tekib taas vastuolu erapooletute analüütikute ning riikliku seisukoha vahel, mis toob tuumaenergia alternatiividena selgelt välja näiteks tuulepargid ning mitmesugused energia salvestamise võimalused (nt ennast tõestanud pump-hüdroelektrijaamad, mida Eestisse ka juba rajatakse). Eesti keskkonnaühendused on samuti koostamas energeetikavisiooni, mis ei eelda varustuskindluse tagamiseks tõendamata tehnoloogilisi imesid, vaid rõhub eelkõige möödapääsmatule liigtarbimise vähendamisele ning kogukonnaenergeetikale.

Dirty Dangerous Distraction

Kliima, energiavarustuse ning raha taustal on tuuma-jama otsus tegelikult moraalne küsimus. Kas on siiras kasutada terminit „väike moodulreaktor” (VMR), mis üritab varjata kiivalt tõsiasja, et tegemist on Eesti territooriumile tuhandeteks aastateks ohtlikke tuumajäätmeid tootva tuumajaamaga? Ühel hiljutisel veebiseminaril toodi välja, et tabavam nimi sellele tehnoloogiale oleks DDD – Dirty Dangerous Distraction ehk räpane ohtlik segaja. Eesti Roheline Liikumine on võtnud kokku viis põhjust, miks see väljend ennast õigustab: jäätmetele pole lahendust; turvarisk jääb alati; seda tehnoloogiat ei eksisteeri; riigi ebaproportsionaalsed kulud; negatiivne mõju taastuvenergia arengutele.

Juba praegu on olemas (kindlasti mitte lihtsad) lahendused, mis aitaksid päriselt kliimakriisi leevendada, hoiaksid tulesid põlemas ning võimestaksid ka kohalikke kogukondi. Meil ei ole aega ega õnneks ka vajadust jääda lootma tühjade tuumalubaduste peale. Fermi Energia asutajad näevad aga maailma teisiti ning mitmed neist peavad end „ökomodernismi” järgijateks – see on lähenemine, mis pakub keerulistele probleemidele lahenduseks kummalist alternatiivreaalsust. Viidatud uuringu autorid tõdevad, et taoline mõtteviis võib tuua kaasa eri maailmavaadete sõja, mis pärsib meie keerukate ja vahel ennustamatute muutujatega probleemi tegelikku lahendamist. Mida kauem viivitada päris rohepöördega, seda möödapääsmatum võib paista valedega müüdav reaktor (VMR). Kuid Eesti ju ei vaja tuuma-jama.

Madis Vasser on Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert ning Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktor.