Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.

Kertu Moppeli uue lavastuse „Mefisto” peategelane on Hendrik Höfgen, kes hakkab – koos natside võimuletulekuga kahe ilmasõja vahel – teatrimaailma karjääriredelil tõusma. Piinatud narri kuju, kelle nartsissistlik iseloom leiab pidevale mugandumisele üha uusi õigustusi. Flirtides esialgu töölisteatriga, lõpetab ta rollidega varem kirglikult vihatud rahvalikes tükkides, kahmates endale peaosana ka kuradi vahemehe ehk salakavala Mefisto rolli. Sisult küll ajaloolises, ent oma põhiküsimuses igiaktuaalses lavastuses segab Kertu Moppel inimese piiripealselt head kavatsused lootusetult õnnetute tagajärgedega. Olles sündinud viimaste aastate populismi- ja teatud kultuurisõdade foonil, hakkab „Mefisto” vägagi teadlikult resoneerima mitmete nüüdisaegsete küsimustega. Kohtusime Kertuga vahetult enne esietendust, et käsitleda teemasid, mis on nii uues kui ka eelmistes töödes esile trüginud.

Sinu eelviimane töö Eesti Draamateatris, nimelt Ibseni „Rahvavaenlane”, liikus võimu ja keskkonna vahealadel. Enne seda lavastasid sa ka Maksim Gorki „Väikekodanlased”. Sind näivad huvitavat ühiskondlikud pinged, inimeste kalduvus muganduda ja ka korrumpeeruda.

Väga huvitavad! See on üks huvitavaimaid teemasid üldse, mind hullult paeluvad situatsioonid, kus me kõik tahame parimat või kõik arvavad, et nad tahavad parimat, aga kus see soov läheb valesti. Miks on tulemused vahepeal sellised, mis tunduvad halvimad võimalikest?

Tahavad parimat vaid iseendale või ka teistele?

Seal tekib küsimus, kuidas ise aru saada, kas praegune parim, mida tahetakse, on eelkõige egoism või ka teistele vajalik. Minu arvates inimesed tihtipeale ei erista neid kaht. Millal hakkavad inimesed tegema midagi puhtalt sapist või selleks, et oma ego tõttu midagi kellelegi tõestada ja siis teistele käru keerata? See on väga huvitav psühholoogiline küsimus – pigem panen selle maja põlema, kui tunnistan, et mina eksisin. Meil oli „Mefisto” proovides kaheksa-aastastest koosnev poistekoor. Neid jälgides märkasin, et nad tahtsid, et kõik oleks kõige paremini. Kui vahepeal juhtus olukord, kus keegi võis olla väsinud või ei laulnud mingit nooti ära, siis ta saadeti korraks kõrvale puhkama. Oli näha, et nad küll võtsid seda isiklikult, kuid ei muutunud olukorra tõttu sapiseks. Täiskasvanud hakkavad justkui meelega üksteisele käru keerama, üksteist saboteerima, isegi kui see neile endale haiget teeb.

See on väga huvitav psühholoogiline küsimus – pigem panen selle maja põlema, kui tunnistan, et mina eksisin. 

Mis sind paelub, kui sa lähened mingile tekstile või otsid materjali tulevasteks lavastusteks? Mis see käivitaja on?

Ma ei oska seda nii suures plaanis mõtestada. Kui loen midagi ja see lihtsalt hakkab huvitama, siis nii ongi. See huvi ei ole ainult intellektuaalne, pigem isegi emotsionaalne. Tihtipeale ma ei teagi, miks mingi lugu puudutab või korda läheb. Proovide käigus üritan sõnastada ja koos näitlejatega otsida, mis see siis täpselt on. Miski jääb teatud lugudes kriipima või häirima, et miks asjad lähevad sedasi, kuigi võiks palju paremini minna.  

Sinu lavastus „Mefisto” tugineb Klaus Manni samanimelisele romaanile, mis jutustab peategelase vahendusel lugu kolmekümnendate Saksamaast ning teatri ja natsionaalsotsialismi suhetest. Millest tuli mõte seda lugu praegu lavastada?

Ma lugesin „Mefistot” aastaid tagasi ja see tundus hea materjal, mida laval esitada. Selles on väga lahedaid karaktereid. Tollal ma ei osanud aga sellega midagi peale hakata, kuna kogu see natsimaailm tundus kauge. Pärast Trumpi ja hiljem EKRE võimuletulekut hakkas aga järsku tunduma, et see, mida me oleme pidanud normaalseks maailmaks – kus näiteks peetakse lugu inimõigustest ja vähemusi ei tohi kiusata –, ei pruugi olla nii püsiv. Kõik hakkas tunduma kuidagi habras ja paistis, et aeg on „Mefisto” lavastamiseks küps. Nende asjade eest, mida pead iseenesestmõistetavaks, tuleb pidevalt seista. 

Nende asjade eest, mida pead iseenesestmõistetavaks, tuleb pidevalt seista. 

Natsid ja fašistid on olnud aastakümneid teatri- ja filmimaailma jaoks ammendamatu materjal, mida üha uuesti ja uuesti käsitleda.

Ma mõtlesin kunagi, miks kõik Hollywoodi filmid räägivad natsidest, see tundus nii äraleierdatud teema. Tegelikult oli selles ajaperioodis ja kultuurisituatsioonis nii puhtalt välja joonistatud, kuidas inimesed kaotavad järsku oma inimsuse. Nõukogude Liidus toimusid ju sarnased protsessid, kus totalitaarne võim kehtestas end ühiskonnas, kus kõik on paigast ära. See pole natsispetsiifiline, vaid universaalne. Näeme praegugi sarnaseid tendentse. Natsid on tegelastena head, sest inimesed tunnevad nad ära. Kui me hakkaksime rääkima Armeenia genotsiidist ja türklastest, siis see jääks võib-olla pisut kaugeks. 

Ühtpidi maailm muutub, aga teatud olukorrad inimese tasandil ei muutu.

Jah. Kui lavastajad annavad intervjuusid ja küsitakse, et miks sa teed „Romeot ja Juliat” või midagi sarnast, siis nad hakkavad rääkima, et see on üldinimlik ja puudutab kõiki. Kuigi ma haaran iga kord kahe käega peast kinni, kui ma seda juttu kuulen, siis nüüd olen sunnitud sama ütlema (naerab). Hea kirjandus tabab ära midagi, mis on põhiline, olemuslik ja äratuntav. Üle oma varju ei hüppa ehk inimolemus pole vist viimase paari tuhande aastaga väga muutunud. Kõik stsenaristika õppejõud ütlevad, et kui sa ei oska stsenaariumit kirjutada, siis võta mingi piiblilugu ja too see tänapäeva – toimib väga hästi. 

Kuidas sa ennast lavastajana kalibreerid neid teemasid lavale tuues? Draamateatris käib publikut seinast seina. 

See on alateadlik või õigemini ma proovin sellele otseselt mitte mõelda. Ma arvan, et juba loojutustus kui selline on nüüdisaegses teatris väga suur kompromiss – kui sa ei tee täiesti abstraktset asja, kus on monoloogid, mida inimesed ei suuda siduda, vaid paned lavale karakteri ja räägid lugu. See on lihtsamini arusaadav, sest seal on, mida jälgida. Loo kaudu saab igasuguseid asju teha ning sa ei pea liialt mõtlema, kas see läheb äkki üle piiri. Mind huvitab väga, kuidas teha asju, mis võiksid olla laiemalt mõistetavad, tegemata samas ise oma kunstilistes valikutes liialt kompromisse. Seda protsessi ei suuna kõige rohkem mitte publik, vaid ikkagi trupp ja see, kuidas nemad mõtlevad. Kui trupis on inimesed, kes on väga konservatiivse teatripildiga, siis sa võid küll pakkuda neile radikaalsemaid lahendusi, aga kui nad seda sisemiselt läbi ei tunneta, siis nad tõenäoliselt ei soorita seda eriti ägedalt. Sellises olukorras peab minema tagasi traditsioonilisema lähenemise juurde. Kui vaadata Draamateatrit, siis nad on tegelikult väga riskialtid, ja kui vaadata repertuaariteatreid, siis mulle pole keegi öelnud, et kuule, ära seda materjali tee, või et see on liiga arusaamatu. Seni on ikka öeldud, et tee, mis sa tahad, ja kui on vähe etendusi, siis on lihtsalt vähe etendusi.

„Mefisto” selgrooks on peategelase mugandumine uue võimuga. Meil Eestis on ju võtta näiteks Nõukogude okupatsioon, mille kontekstis on olnud kombeks ka rõhutada, et too isik tegi või ei teinud võimudega koostööd. Kas sa oled sellistest kohalikest lugudest ka varem huvitunud? 

Mind tõesti huvitab, millal lähevad inimesed kaasa olukordadega, mille puhul nad saavad ise väga hästi aru, et see on tegelikult kahjulik. Teine küsimus on massi jõud või see, kui terve grupp inimesi hakkab järsku ühtmoodi tegutsema. Kuidas saab olla sellises olukorras teisitimõtleja ja üldse ellu jääda? „Mefistot” lugedes mõtled, et issand jumal, see Hendrik Höfgen on õudne inimene. Kuidas ta sihukest asja saab teha, ta on vastik ja kahepalgeline. Kui oled aga ise sarnases olukorras, kus sul ei ole tegelikult valikuid peale selle, et sa kas töötad kaasa või sind tapetakse ära, siis ma ei saa inimest hukka mõista selle eest, et ta otsustab ellujäämise kasuks. 

Mind tõesti huvitab, millal lähevad inimesed kaasa olukordadega, mille puhul nad saavad ise väga hästi aru, et see on tegelikult kahjulik.

Üks asi, mille üle sa lavastuses ka nalja teed, on vasakpoolsete intellektuaalide või kunstnike huvi töölisklassi vastu. Kuidas nad üritavad töölisi võimestada, et nood saaksid oma „päris” lugusid jutustada. Loomulikult selgub lähemal kokkupuutel töölistega, et need lood ei ole üldse sellised, nagu intellektuaalid on neid ette kujutanud. Milline on sinu suhe n-ö päris lugude jutustamisega? Kas otsid seda autentset südamikku või pole see üldse mingi küsimus?

See on selles mõttes huvitav teema, et kunstiteos on ju alati mingisugune vorm. Elu ei ole. Eluloofilmid on ju ka alati kellegi kirjutatud, dokfilmid on tegijate tõlgendus nähtust, need on dramaturgiliselt läbi komponeeritud, paljud neist on kohati korralikult läbi lavastatud. Isegi sellistes „autentsetes” žanrites ei ole täielik autentsus võimalik. Kellegi lugu saab olla ainult aluseks, aga see, mis vorm selle ümber hiljem tekib, on tegijate enda loominguline väljendus. Selliste žanrite puhul tekib alati küsimus, et kumb on olulisem, kas tegijate kunstiline eneseväljendus või subjekt, kellest räägitakse. Ma ise pole dokumentalistikat puudutanud, sest ma ei suuda endale ette kujutada, kuidas seda tasakaalu paika saada, nii et ma ise kellestki üle ei sõida. Eks see kipub küll mitmete intellektuaalide probleem olema, et nad on eluvõõrad ega taju, et subjekt, kellest nad kunsti loovad, ei ole nende tööriist, vaid samuti inimene.

Kas oled proovinud mõttemängu, et kui Eestis toimuks radikaalne võimupööre ja sina lavastajana tahaksid edasi töötada, siis mida sa teeksid?

Mõtlen kogu aeg selle peale ja ma ei loo endale illusioone, et mina oleksin inimene, kes laseb ennast maha lasta selle eest, et „õiget” kunsti teha. Ma ei usu. Ma arvan, et mingil hetkel tekib alalhoiuinstinkt. Nii lihtne on ajaloos tagasi vaadata ja mõista inimesi hukka, öeldes, et oh, kõik oleks pidanud kangelased olema, kõik oleks pidanud ennast kokku võtma ja võimule vastu astuma. Kui kõik kommunikatsioonikanalid on ära lõigatud ja omavahel ei ole võimalik suhelda, kui teisitimõtlejad eraldatakse üksteisest ja kriitilist massi ei saa taha, siis tegelikult ei saa süüdistada inimesi selles, et nad ei tahtnud saada kahurilihaks või ei läinud üheskoos rõõmsalt vangilaagrisse. Seetõttu ongi igasugune äärmuslik võimuvahetus ohtlik – kui me seda pöördehetke õigel ajal ära ei taba ja aegsasti vastu ei astu, siis ongi kõik. Kui esimesed signaalid tulevad, siis võiks hakata vaikselt mõtlema ja liigutama, ennast vaikselt mobiliseerima. Kui pauk käib ära, aga sul ei ole infrastruktuuri, ei ole mingit strateegiat ega plaani, siis sa lihtsalt ootad ja ootad aastakümneid, kuni see valitsus või režiim kokku kukub.

Igasugune äärmuslik võimuvahetus on ohtlik – kui me seda pöördehetke õigel ajal ära ei taba ja aegsasti vastu ei astu, siis ongi kõik.

Ma küsin nüüd ka ühe suure küsimuse.

Sest need eelmised olid ju nii väikesed (naerab).

Kas Eestis on poliitilist teatrit liiga vähe, parajalt või liiga palju ning mis võiks olla kohaliku teatri tee uuel kümnendil?

Poliitilist teatrit võiks alati rohkem olla, sest mulle tundub, et teater on üks väheseid kohti, kus saab midagi poliitilist teha. Väga raske on teha poliitilist muusikat või kirjutada poliitilisi sümfooniaid. Maalikunstis on seda samuti keeruline teha, sest mulle tundub, et maal ei ole meediumina kuidagi ajalik. Film on kohutavalt aeglane, aga foto on kiiresti reageeriv. Teater on üks kõige kiiremini reageerivaid meediume ja seda peaks tihedamini ära kasutama. Võid teha mingeid aktsioone, nagu tegi NO99. Kui on tõesti mingi oluline teema, siis võid võtta ühe õhtu ja teha näiteks stand-up’i, kus saab poliitilist sõnumit edastada. Mina tunnen küll, et mingi ventiil on puudu – meil ei ole poliitilist satiiri, meil ei ole ka telesaateid, mis teeksid mõnusa litakaga poliitilist asja. Ma jumala hea meelega vaataks, kui keegi teeks. Meil ei ole vist seda traditsiooni tegelikult kunagi olnud. Oleme nõukogude ajast harjunud ridade vahel asju tegema, à la ütleme kuidagi Hamleti sees välja, mida me sellest võimust arvame. Oleme harjunud peitma, aga sellist otseütlemise kultuuri meil tegelikult pole. 

Kas tunnetad tugevat puudujääki?

Jah, väga. NO99 asjad, kui nad ikka otse tegid, meeldisid mulle väga. Lähed õhtul kohale, vaatad, saad ennast kuidagi välja elada ja pärast nendel teemadel sõpradega rääkida. Mõnus! On oluline, et keegi ütleks välja, et meil on siin üks probleem, meil on probleem korruptsiooniga, meil on Eesti suurim erakond, millel on kaelas kriminaalasjad jne. Sellest kuidagi ei räägita. Meedias on koroona-koroona-koroona, ahah, mingid kriminaalasjad ka.

Oleme nõukogude ajast harjunud ridade vahel asju tegema, à la ütleme kuidagi Hamleti sees välja, mida me sellest võimust arvame.

Ehk ei taheta hammustada kätt, mis toidab?

Ma ei usu. Eesti poliitika ei ole üldse nii õudne, et hakataks mingit rahakraani kinni keerama. Kultuur vist ei taju, kui suur võim tal tegelikult on. Me näime ise arvavat, et meil on kuidagi vähem sõnaõigust, ja hoiame suu kinni. Me saaksime lubada endale palju rohkem ja see tekitaks ka võimuga huvitavat dialoogi. Kui poliitiliselt oma nõudmisi kuidagi kõvemini välja öelda, siis see paradoksaalsel kombel pigem seob ühiskonda, sest siis sul ei ole enam tabuteemasid.

Sa ütlesid, et meil on ka vähe poliitilist huumorit. Sa ise oled ka stand-up’iga töötanud. Kas sa ei kasutanud seda teatava platvormina?

Ma olen koomikutele materjali kirjutanud küll, aga pigem ghostwriter’ina. Minu töö on artisti aidata, sest ta läheb lavale enda seisukohti esitama, mina lihtsalt aitan vormistada. Aitan võib-olla nalja teravamaks sättida. Show ise on tegelikult ikkagi selle inimese nägu. Muidugi on neid, kellega ma olen koos töötanud ja kellega oleks võimalik minna kõvasti teravamaks.

Priit Pius tegemas Savisaart tüüpi paroodiat meil on, aga kas tarvis oleks teravamat satiirisutsakat?

Paroodia on väga pehme vorm, mis on hea, sest võid tabada ennast kuulamas päris hullu teksti ja samal ajal see tekitab hea tunde. Teravama poliitilise huumori puhul eksisteerib aga risk, kuna see on pretensioonikas ja seda saaks teha ainult nende inimestega, kes on oma asjas juba meisterlikud. Kui keegi tuleb esimest korda katsetama ja hakkab väga poliitilist asja tegema, siis see võib mõjuda pisut odavalt. 

Sa kirjutasid hiljuti arvamusloo sitapeadest, mis levis paraja kulutulena. Sa ei võta üldiselt meedias tihti sõna. 

Lugesin kunagi ammu Aaron Jamesi „Sitapeade” raamatut, mida ma seal refereerin. Seejärel ma ootasin, võtsin aastakese, mul lihtsalt ei olnud aega. Sel põhjusel ma kirjutangi harva. Kui mul on mingi teema, siis see tükk aega ketrab peas ning lõpuks leian vajaliku õhtupooliku ja kirjutan asja valmis. Ma viitsin kirjutada, kui on mingi asi, mis on tükk aega hingel olnud – mingi pool aastat käid ringi ja mõtled, et kurat, sellest peaks ikka rääkima. Ma imetlen väga inimesi, kes suudavad käsu peale arvamust avaldada ja kirjutada.

Kui iga päev meediat lugeda, siis saab pigem arvamuste üledoosi.

Saab küll, jah, aga ühiskonnas, kus on sõnavabadus, käib see asja juurde. Ma ise muidugi ei viitsi neid kõiki lugeda.

Kui sul on stuudios teadlane, kes räägib planeetidevahelisest liikumisest, siis sa ei pea kutsuma kõrvale inimest, kes ütleb, et Maa on lapik.

Arvamuse formaat on muutunud sageli ka akommunikatiivseks, kus vasakul veerul on tihti jah või ei ning kõrval vastupidine arvamus, aga tegelikult need omavahel ei suhestu.

Meil on justkui kohustus pakkuda ka teistsugust arvamust. Kui klassis on kaks last, kes lähevad kaklema, siis sa küsid mõlema käest, mis juhtus, aga vahel on nii, et üks laps peksab teisi süstemaatiliselt. Kas me peame andma talle sõna, et ennast kaitsta? Kui sul on stuudios teadlane, kes räägib planeetidevahelisest liikumisest, siis sa ei pea kutsuma kõrvale inimest, kes ütleb, et Maa on lapik. See ei ole tasakaalustatud arvamus, aga meie meedia leiab, et polariseerumine on tasakaalustatus, mida see tegelikult absoluutselt ei ole. Eksisteerivad ikkagi mingid orientiirid, et mis on eetiline või mitte. Võid küll debateerida detailide üle, aga sa ei saa kutsuda rääkima eksperte, kes ütlevad, et alaealised peavad saama psühhiaatri juurde, ja siis kõrvale mingit tonti, kes leiab, et ei pea, kuigi tal ei ole argumente. Ma arvan, et seda ei peaks tegema.

Kui puudutada korra praegu aktuaalset vabakutseliste küsimust, siis mida sa tahaksid vabakutselise näitleja ja lavastajana kritiseerida või kiita Eesti süsteemi puhul?

Kuna mina mängin sarjas „Padjaklubi” ning lavastan ja kirjutan, siis mul on hästi, aga kui mul oleks ainult üks tegevus neist kolmest, siis ma ei kujutaks ette. Nüüd on hakanud tõesti tekkima olukord, kus näitlejad peavad oma mullist välja tulema. Kui varem lõpetasid lavaka, läksid teatrisse tööle ja sul oli palgaline töökoht, siis oli kõik hästi, aga nüüd on juba pea pooled vabakutselised. Kui etendused koroona tõttu ära jäid, siis need, kes olid teatrites palgal, said oma täispalga kätte, aga nendel, kes olid vabakutselised, jäid etendused ja sissetulekud ära.

Mis selle vabakutseliste kasvava arvu põhjus on?

Meil on väga palju näitlejaid, mistõttu lavaka lõpetamine ei garanteeri enam, et saad kindlasti tööle. Kui ka saad, siis võid mingil hetkel otsustada, et tahad veel midagi õppida. Maailm muutub ja see, et inimene lõpetab ülikooli, läheb kuhugi palgatööle ja jääbki sinna elu lõpuni, on aegunud mudel. Palgatöö tegemine ei ole enam kõige tähtsam asi maailmas, ei kultuuris ega ka teistes valdkondades. Riiklikult peaks mõtlema strateegiaid, kuidas asja ühtlustada.

Kas sul on mingi plaan B, mida näeksid ennast tegemast?

Ma mõtlen kogu aeg selle peale, mida võiks teha. Mingit üht konkreetset asja ei ole, aga ma ei arva, et ma olen elu lõpuni tingimata lavastaja. Äkki tuleb midagi huvitavat veel pähe.

Võib-olla on rahvus üldse ebavajalik ja täielikult iganenud konstruktsioon.

Sinu järgmine töö on Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia” Linnateatris, mis kõneleb baltisakslaste elust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses ning mis lõpeb tinglikult seal, kus algab „Mefisto”. Sa adapteerisid koos Karl Laumetsaga lavastuse tarvis enam kui 600-leheküljelise raamatu. Mis sind baltisakslaste identiteedist ja saatusest pajatavas „Balti tragöödias” enim intrigeeris?

Minu jaoks oli üllatus, et see kultuur on siin nii pikalt eksisteerinud ja et esimese maailmasõjaga hävitati terve see „maailm” siin ära. Nad kas tapeti või nad põgenesid. Selle teose puhul huvitas mind kõige rohkem küsimus, et mis see „rahvus” siis on. Baltisakslaste emakeel oli saksa keel, elukeskkond Eesti või Põhja-Läti, aga sõjas oli neil kohustus võidelda venelaste eest. Samas sakslased ei pidanud neid päris sakslasteks. Tekib küsimus, et kes sa siis oled, kui su keel ja kultuur on üks, maa, millega sa seotud oled, teine ning poliitilised õigused ja kohustused midagi hoopis kolmandat. Mis see rahvus üldse on? Mis on see, millega sa oma identiteeti siis püsti hoiad? Kas rahvus peaks üldse olema miski, mis annab sulle olemuse? Võib-olla see on üldse ebavajalik ja täielikult iganenud konstruktsioon. Eriti oluline on muidugi küsimus, kas selle nimel on mõtet pidada sõdu ja inimesi tappa. Mulle pakkus „Balti tragöödiaga” töötamine selget arusaama sellest, et inimkond tegeleb ikka väga paljude ebavajalike asjadega. Paljusid mõttetuid kannatusi annaks vältida.