Kui HU? ridades on Hannaliisa Uusma laulnud meie teadvusesse nii mõnedki surematud popmuusika read, siis praegusel ajal võib teda muusikat tegemas kuulda indie sound’i ja elektrobiite sulandavas ning postromantilisi meeleolusid kandvas trios HUNT koos Brigitta Davidjantsi ja Kristin Pärnaga.

Kui tahate aga teada, mida eelistab Hannaliisa kuulata siis, kui ta parasjagu ise autori rollis pole, tasub Raadio 2-st peale panna tema saade „HU.mix”. Ja muusikata ei saa ta ka muul ajal – sotsioloogina on ta panustanud muusikateadusesse ja soolisesse võrdõiguslikkusesse soorollide uurimisega ning suviti veab ta Saaremaal koos Teele Varesega eksperimentaalset teatri- ja kontserdilava Triigi Filharmoonia.

Debüüt: See oli vist kümmekond aastat tagasi Tartuffi-aegses Tartus. Mängisime alates sellest esimesest augustiööst Jarek Kasari ja Ingomar Vihmariga Rüütliturniiri nime all neljal-viiel korral koos muusikat edasi. Rüütliturniirid on jäänud meelde kui eriliselt lõbusad, sh oli neisse väga tihti pikitud ka kõikvõimalikke tehnilisi apsakaid, vähemalt minu settide ajal. Samas see ei heidutanud üldse.

Muusikas oluline: Kui muusika on eriti vaba või hoopis väga kitsastes raamides eriti tabav, saab see sageli oluliseks. Aga jah, tihtipeale kruvib loo oluliseks ikka see sõnulseletamatu tunne. Vahel selge sõnum. Mõnikord tekivad tehnilises suutmatuses mingid eriti spetsid juhuslikud ja haaravad imed, siis jällegi köidavad just kellegi oskused ja erakordsed võtted, vahel piisab ainult meisterlikult keeratud bassidest. Tämber ja hääl, rütm, karakter võivad heas mõttes hulluks ajada, ka halvas mõttes muidugi.

Muusikas ebaoluline: Heh, ootamatult suur küsimus. Tavaliselt olen muusikas harjunud otsima just seda olulist. Seda on palju, samas on ebaolulise massiiv veelgi hoomamatum. Ebaolulises massis seiklemine, olulise ülesleidmine ja siis nakatumine ongi üks võluvaimaid protsesse minu muusika armastamise loos. 

Mida mängin: Eklektilist, tavaliselt jään kuhugi järgmistest žanritest: eksperimentaalne, techno, left field disco ja house, räpp, elektro jne. Iseendale mängin tihti ka klassikalist muusikat.

Eredaimad mängumälestused: Mängin nii harva, et põhimõtteliselt on iga kord minu jaoks ere ja tore. Kõige kallim on ehk mulle praegu hoopis saade „HU.mix”, mis on Raadio 2 õhtuses vööndis eetris kaks korda kuus neljapäeviti. 

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Kui üks minu kallimatest sõpradest abiellus, siis mängisin tema pulmas küll. Sellest hoolikalt valitud setist on jäänud kõige eredamalt meelde Led Zeppelini „I’m Gonna Crawl”. See lugu ilmus 1979. aastal nende albumil „In Through the Out Door” – igas mõttes tõeline armastuse ja külgetõmbavuse power-sümfoonia.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Juuli lõpus, mõnes soojas öös.

Guilty pleasure: Dua Lipa.

Alt üles vaatan: Oma elu muusikale pühendanutele. Ise ma täielikult pühenduda pole osanud, suutnud ega tahtnud.

Kuus klassikut: Kraftwerk, Beastie Boys, Claude Debussy, Frédéric Chopin, A Tribe Called Quest, Prince’i vokaal.

Viis hetkekummitajat: 

Crustation „Purple” (A Tribe Called Quest Remix)

Omma „Rabotala”

Delroy Edwards „Kickin Butts!!”

Lolina „A Path Of Weeds And Flowers”

Jüri Pootsmann „Magus melanhoolia”

Lõppsõna: Head kuulamist!