„Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu.

Martin Algus „Tagamaa”
Toimetanud Marika Mikli
Varrak, 2020
198 lk

Need on päris sünged jutud. Mõnes loos on õige vähe kibedat huumorit. Seda võiks isegi veel vähem olla. Mitte et ma ilge masohhist oleks, aga Martin Algus oskab kirjutada Nordic noir’i dramaatilise külanovelli kujul ja ka kriminaalset tuleb siin raamatus ette. Kontrastiks inimeste armetusele ja valedele otsustele troonib neis novelles looduse ilu. Me oleme Eestis, täpsemalt Tagamaal, autori ajakirjanduses antud kommentaaride põhjal[1] Vooremaal, kust ta ise pärit on.

Meile ju meeldib see mure

Alguse debüütjutukogu lugude tegevus kulgeb läbi Eesti ajaloo viimase saja aasta ja nüüd, mil EV100 juubeldused on napilt möödas, võib rahulikult jälle murelikuma pilguga tagasi vaadata. Meile ju meeldib see mure. Martin Algus muretses oma raamatusse inimesed, kelle jaoks ei leidu soodsaid lahendusi, nad on viidud piirini, kus on juhtumas midagi traagilist kas ühiskondlikus plaanis või üksikisiku jaoks. Muide, Anna Žīgure raamatut „Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost”, mis äsja Loomingu Raamatukogus ilmus, sobib siia otsa samuti lugeda, sest ka see teos vaatleb oma maa sadat aastat tavaliste inimeste kaudu. Siin aga sarnasused lõpevad, sest läti kirjaniku teos koosneb dokumentalistlikest kildudest inimeste suu läbi, Algus läheneb laadilt kohati maagilisele realismile, luues reaalsusse kummastavaid hetki. Gabriel García Márquezi „Sada aastat üksildust” meenus „Tagamaad” lugedes esmalt pelgalt sajandi seose tõttu, sai siis aga üksilduse-raamatut üle hulga aja jälle lapatud ja võib täheldada, et sugulus on olemas. Alguse realismil on kogu aeg taustale küsimärk püsti seatud, miski ei pruugi siin olla nii, nagu näib, ja igavikutunnetus on kumamas „Tagamaas” jõuliselt läbi saja aasta kildude, samas kui inimene on vaid putukas, osa avaramast kõiksusest, kes oma taju õigsuses pidevalt kahtlema peab. „Siis imestab noormees, kui petlik on mõistus ja kõik need pinnapealsed rituaalid, mille all elu ülim lihtsus meid kogu looduga ühendab, see niriseb seal hääletu põhjaveena, kasvatab kannatlikult meie küüsi ja juukseid […] meie uimi, erapooletu ja nähtamatu nagu vaikus, mis omasoodu kusagil olemise taga hõljub,” (lk 25) tunnetab Hans loos „Kõik on korraga”, ja kuigi ilusasse ellu sekkuvad peagi koputajad ja NKVD, jääb Hansus püsima tunne, et „kõik voogas ja sirises, kõik lihtsalt oli. Nii ka Hans” (lk 37). „Saja aasta üksilduse” Macondo rahvas oli kaotanud tegelikkuse piirid, sest jumal oli pannud proovile inimeste imestusvõime[2], tegelikkuses kahtlevad ka Alguse jutu „Gandhi” tegelased, jahmudes lõvi ilmumise peale.

Kui alles paari aasta eest otsisid kriitikud üksteise võidu suurt eesti romaani, siis nüüd on moes novellid ja muud lühivormid. Jutukogu on uus romaan.

Üks mõjuvaimaid, ja kindlasti kõige jõhkram, on jutt „Tagamaal”, kus inimesed on seatud silmitsi peaaegu üleloomuliku kurjuse jõududega, olgugi et neid kehastavad kõigest vangist välja pääsenud mõrtsukas ja traktoriga toimunud õnnetusjuhtum. Halastamatu naturalism ja pessimism külaelu kujutamisel toob silme ette hiina kirjaniku Mo Yani romaani „Punane sorgo”, mis on samuti nii rets, et seda on võimatu köidet aeg-ajalt käest loopimata lugeda.

Paraku on nii, et mida enam Algus kruvi ihus keerab, seda meisterlikum ta sulg on. Kui peaaegu-nimijutustus „Tagamaal” on eelkõige füüsiliselt julm, siis psühholoogiliselt kõige karmim on lugu „Põgenikud”, milles loomult kena inimene, tore kalur, ei suuda end tagasi hoida sooritamast jälkust, mis võib hukutada ühe terve võõra pere, aga päästa tolle kaluri mootorpaadi. Siia nii kirja panduna võib see tunduda kunstlik teemapüstitus (ei hakka lugu ümber jutustama ka), ent autor esitab moraalse dilemma arengu aeglaselt, veenvalt, raskelt, kuni jõuab hooga kulminatsioonini, kus peategelane sõidab üle Peipsi tagasi koju, „hing nagu jääkuul südame all” (lk 92). Mul oli loo lapstegelasest nii kahju, et palusin oma noorimal lapsel mulle ühe armsa pildi joonistada.

Algus läheb vooluga kaasa

Põgus põige aega ja konteksti, kuhu Alguse raamat on sattunud. Kui alles paari aasta eest otsisid kriitikud üksteise võidu suurt eesti romaani, siis nüüd on moes novellid ja muud lühivormid. Jutukogu on uus romaan. Aasta 2020 tõestas seda mitmel moel. Kuuest kulka kirjanduse aastapreemiate proosavaldkonna nominendist (sh Martin Alguse „Tagamaa”) viis olid eri mõõdus lühivormide kogud. Varjatud romaaniihalus vaatab neist aga vastu ikka. Mitmed mullused proosakogumikud on seotud kunstilisteks tervikuteks, olgu nimetatud teisedki nominendid: Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast”, Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa”, Piret Raua „Kaotatud sõrmed”, Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu”. Mainimist vääriksid ka paljud nomineerimata kogud, mille hulgast väljapaistvaim on Ülar Ploomi „Armukadeduse lopergune nägu ja teisi jutte”.

Kui Alguse novellid oleksid dokfilmid sarjast „Eesti lood”, siis need pandaks ilmselt ETV asemel ETV2 kavva.

„Tagamaa” lood on ka eraldi loetavad, aga järjest lugedes haakuvad need omavahel esiteks ajalises järgnevuses, teiseks tunnetuslikult ja paiguti ka otseselt, näiteks loo „Kõik on korraga” tegelane Hans tuleb tagasi jutus „Olympia”, pea kõigis palades (välja arvatud ehk „Gandhi”, kus loodus sekkub teisiti – triksterist lõvi kujul) on läbiv tegelane loodus, mis on küll ka lihtsalt kaunis ja võimas („Avar kõnnumaa ulatus kuni silmapiirini, kus metsade taga aimus üksik lauge voor”, lk 55, lugu „Kodutee”), aga ka inimesest üle: „Seal tagapool seisid võsatihnikus hüljatud majad, mõnel aknad planguga kaetud, teistel seintes klaasita augud nagu tühjad silmakoopad.” (lk 145, „Tagamaal”) Samas loos tunneb Anto, et „kõik mõtted ja tunded kaovad sellesse hoovusse, hirm ja valu, kõik on korraga kadunud. Keha on veel ainult näiliselt püsti, ainult seetõttu, et siin ruumis pole enam gravitatsiooni ja mitte millelgi pole enam kaalu ega tähtsust” (lk 177). Üpriski Camus’ vaimus eksistentsialistlikku õõnsust oskab tekitada Algus.

Taandada vabariik mullakübemeks

Jood klaasi kaupa veini ja lõpuks on ikka terve pudeli mulje – raamjutustuse või juhtmotiivi olemasolu jutukogus pole tegelikult midagi erilist, kas või Mehis Heinsaare „Härra Pauli kroonikaid” võiks sel juhul romaaniks nimetada. Võtta ette Eesti Vabariik 1918. aastast meie ajani on siiski ambitsioonikas plaan. Lugema hakates tundus Alguse suurejooneline kavatsus õõneski, nagu hilinenud tellimusprojekt EV100-ks või postkaardisari.

Postkaardist on asi õnneks kaugel. „Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu. Kui Alguse novellid oleksid dokfilmid sarjast „Eesti lood”, siis need pandaks ilmselt ETV asemel ETV2 kavva. Ja filmilikud need jutud on, igapäevane stsenaristitöö tuleb kirjanik Algusele kasuks.

Nende inimeste Mount Everest on mets ja muda.

Teoses on tagaplaanil poliitilised viited ja riigikorda võib aimata vaid ajastule iseloomulike tegevuste ja veidi ka miljöö kaudu, esil on valdavalt selliste inimeste eluseigad, keda võib Untermensch’ideks nimetada, ent neil on siin täiesti teised probleemid kui Andrei Ivanovil, kes „poogib kirjutades endale haiguse külge”[3], sest paljusid Martin Alguse tegelasi võiks iseloomustada nime kaotanud Margi (teatud seigast alates on Mark lihtsalt „mees”) tegevuse kaudu: „Ta ärkab okste alt ja liigub poolkäpuli edasi, et libedast künkast üles saada.” (lk 197, „Mount Everest”)

Nende inimeste Mount Everest on mets ja muda. Mets on „Tagamaas” sageli kõhe nagu Oskar Lutsu „Nukitsamehes”, looduslikud tingimused – nagu muld „Kodutees” või muda „Mount Everestis” – sümboliseerivad ühtlasi inimhinge saastasemaid soppe, kust on vaja läbi murda, et üldse ellu jääda.

See ongi „Tagamaa” tugevaim mängukaart: inimene peab esmalt võitma monstrumi – või spliini – iseendas ja alles siis tulevad mängu ühiskond, riigikord ja muud abstraktsemad nähtused, millega rinda pista. Seetõttu on siinsed õnnestunuimad lood need kõige tumedamad, mille kõrval „Gandhi” jääb siiski kergeks humoorikaks vahepalaks ja „Olympia”, kus peategelaseks on edukas Läände põgenenud ja ajaloolisele kodumaale käima tulnud härrasmees, on hollywoodlik melodraama, millest saaks kindlasti ägeda telesarja, aga jutuna pole ta nii rabav ja näib siin isegi veidi võõrkehana. Kui teha tagamaanalja, siis võiks olla gaas rohkem põhjas, nagu Mait Vaigu „Jussis ja ta vendades”. Küll aga vajutab Algus pedaali põhja mustemates tekstides: „Mount Everestis”, „Tagamaal” ja ka jubedas miniatuuris „Kuivajõe eksinu”.

Metsatukataguse Ääre-Eesti elu kirjeldamine ei ole midagi uut ja Mats Traat on seda teinud veel rikkalikuma sõnavaraga, ning Traadi tegelastel on vahel oht surra juba lapsevoodisse[4]. Aga noh. Igal juhul jõuline ja ehe jutukogu see „Tagamaa” on.

[1] Mustjõgi, K. 2021. Stsenarist Martin Alguse uus aasta on alanud igati hästi. – Vooremaa, 29.01.

[2] García Márquez, G. 1975. Sada aastat üksildust, lk 185.

[3] Ivanov, A. 2021. Untermensch: minu lõhkikistud osa. – Loomingu Raamatukogu, nr 1–2.

[4] Traat, M. 2009. Muld lõhnab. – Minge üles mägedele, 2. köide.

Valner Valme on kultuurikriitik ja raadioonu. Melomaan ja endine mitteformaal. Töötab SA Kultuurilehes ja ajakirjas Edasi, teeb saateid Raadio 2-s ja Vikerraadios.