Kas sina oled juba virgunud? Ei, seda küsides ei pea me silmas ärkamist, vaid kontseptsiooni, mis on jäänud paljude jaoks ilmselt häguseks. Niisiis, kes või mis on „woke”?

Hiljuti sattusin lugema raamatut „So you want to talk about race”. Mustanahalise inimese pilgu läbi selgitati mitmeid Ameerika ühiskonnale iseloomulikke nähtusi, millest on hakatud ka siinmail järjest rohkem kõnelema: politseivägivald, positiivne diskrimineerimine, n-sõna kasutamine, kultuuriline omastamine. Sellist tüüpi raamatuid on viimastel aastatel arvukalt poelettidele ilmunud. Michelle Alexander, Ibram Kendi, Roxane Gay, kui nimetada ainult mõne menuki autoreid. Need on mustanahalised kirjanikud, kelle lugejaskonnast moodustavad järjest suurema osa valge nahaga liberaalid, kes soovivad viia ennast kurssi aastasadu kestnud ebaõiglusega. Laias laastus võiks kõigi nende teoste kohta kasutada terminit „woke-kirjandus”.

Eesti keeles on „woke” tõlgitud seni kui „virgumine”. See on mõneti eksitav tõlkevaste, kui lähtuda mõiste algupärast. Esialgu oli tegemist mustanahaliste slängisõnaga, mida kasutades soovitas folklaulja Lead Belly juba 1938. aastal hoida silmad lahti korrakaitsjate suhtes. Tegemist oli ennekõike üleskutsega ettevaatusele. Toona oli sellise hoiatuse taustaks üheksa teismelise süüdistamine kahe valgenahalise õe vägistamises. Juhtum, mis küttis Ku Klux Klani tegutsemisajal paratamatult üles rassiviha.

Rassismi ei pruugi esineda mitte faktiliselt rohkem kui varasematel kümnenditel, pigem isegi vastupidi, vaid seda avastatakse praktikates ja käitumismustrites, mis on seni tundunud igati normaalsed.

Masside (loe: valgenahaliste) teadvusesse jõudis mõiste liikumise Black Lives Matter kaudu eelmise kümnendi keskpaigas. Sellest sai Twitteris kiiresti leviv teemaviide, mis oli liitnud oma varasemale tähendusele arusaama, et rassismi avaldumisvorme tuleb märgata, neile osutada ja seeläbi nende vastu ka võidelda. Siit ka tekkinud nõudlus woke-kirjanduse järele – need raamatud õpetavad rassismi ära tundma. Selle uue tähendusega on eestikeelne vaste juba paremini kooskõlas, sest virgutakse teadmatusest. Nii hakatakse jõudumööda nägema maailma kellegi teise perspektiivist, kelle kokkupuuted politsei või haridussüsteemiga erinevad märgatavalt valgenahalise lugeja kogemustest.

Järjest liberaalsemad liberaalid

Woke-kirjanduse menu taga on möödunud kümnendil Ameerika valgete liberaalide seas toimunud radikaalne väärtusnihe, mille käigus võeti arusaam rassismist kui struktuursest probleemist üllatavalt kiiresti omaks, kuigi veel üheksakümnendatel kirjutati mustade majanduslik ebavõrdsus sageli nende „loomuomase” laiskuse arvele. Praeguseks on valge nahavärviga liberaalid ainus grupp Ameerikas, keda iseloomustab positiivne eelarvamus välisgrupi (antud juhul mittevalgete) suhtes. Eri ühiskonnagruppide võrdluses suhtuvad nemad kõige soosivamalt ka rassilisse mitmekesisusse. Säärane väärtusnihe selgitab, miks rassismist ühtäkki nii palju räägitakse. Seda ei pruugi esineda mitte faktiliselt rohkem kui varasematel kümnenditel, pigem isegi vastupidi, vaid rassismi avastatakse praktikates ja käitumismustrites, mis on seni tundunud igati normaalsed (blackface, rassiline profileerimine töökohale kandideerides, kunagiste orjapidajate ülistamine).

Kuigi virgumist võiks positiivses mõttes nimetada empaatiaharjutuseks, kasutatakse seda tänapäeval pigem iroonilise pilkefraasina. Selleks on mitu põhjust. Virgumise peamiseks avaldumisvormiks on kujunenud ühismeedias rassismi ilmingutele osutamine: selles telesarjas on kujutatud mõnda vähemusgruppi stereotüüpselt, see ettevõte tegeleb oma reklaamikampaanias kultuurilise omastamisega, selle suunamudija postitus oli rassistlik. Selliste osutuste tegemisel võivad virgunud olla väga kategoorilised, hakates muu hulgas nõudma kellelegi eetrikeeldu või survestades näiteks sponsoreid lõpetama koostööd rassistliku sõnavõtuga esinenud kuulsusega. Kui arvestada seda, et näiteks Kanada peaminister Justin Trudeau, maailma üks virgunuimaid poliitikuid, on jäänud vahele nooruses blackface’i tegemisega, tundub säärane reaktsioon ülepaisutatud. Ka virgunud ise võisid olla veel kümme aastat tagasi rahuliku südamega arvamusel, mida peetakse nüüd rassistlikuks, sest ühiskonna väärtushinnangud on vahepeal niivõrd palju muutunud.

Virgunud ei pruugi privilegeerituid kuigi hellalt kohelda, ent privileegi käestlibisemise tunne võib põhjustada sisemise trauma, millega paljud ei ole suutelised niisama lihtsalt toime tulema.

Teiseks, kui nimetada rassistlikuks asju, mis on pikka aega tundunud normaalsed, lülitub paljudes sisse kaitserefleks: ma tegelikult ei ole ju rassist, ma mõtlesin midagi muud, ärge hakake mulle rääkima mingitest privileegidest. Virgunud ei pruugi privilegeerituid kuigi hellalt kohelda, ent privileegi käestlibisemise tunne võib põhjustada sisemise trauma, millega paljud ei ole suutelised niisama lihtsalt toime tulema. Aga kuna valged on niikuinii nautinud aastasadu oma privileege, siis suck it up! Selline suhtumine on loomulik kasvupinnas virgumisvastasusele.

Kolmas põhjus seisneb didaktilises toonis, millega üritatakse antirassistlikke käitumispraktikaid tutvustada. Ka artikli alguses mainitud raamatust on märkimisväärne osa pühendatud soovitustele, kuidas mitte olla rassist. Ei, see ei tähenda lihtsalt seda, et sa teadlikult kedagi ei halvusta. Ebateadlikud eelarvamused on hoopis ebamugavam pähkel, mida pureda. Paljude inimeste jaoks on täiesti vastunäidustatud see, kui keegi hakkab neile ette kirjutama, mida ja kuidas tohib öelda. Tihti on woke-sarjadesse/-filmidesse kirjutatud sisse positiivne programm, kuid seda viisil, mis meenutab liialt mõnda sotsialistliku realismi tähtteost. Ikka nii, et marginaliseeritud gruppide kujutamisel lisatakse moraliseeriv kommentaar. Teisalt on säärased kultuuritekstid tänuväärsed uute perspektiivide ja elukogemuste tutvustamise poolest, mida filmitööstus on seni teadlikult eiranud. Just sääraseid püüdlusi peavad virgunud kultuuritekstide väärtuse hindamisel oluliseks kriteeriumiks, mis omakorda annab hagu juttudele kultuuri ideologiseerumisest.

Mõiste kaaperdamine

Iroonilise tähendusvarjundi tekkimisele on aidanud kaasa ka virgumise kaubastumine. Ettevõtted on aru saanud, et noorem generatsioon teeb tarbimisotsuseid brändi väärtustest lähtuvalt. Nii võtavadki ettevõtted seisukohti ühiskondlikes ja poliitilistes küsimustes, et oma kliendibaasi suurendada. See võib lõppeda olukorraga, kus reklaamplakatitel ilutseb mustanahaliste modellide kõrval kiri „mustad elud loevad”, kuid ettevõtte juhatus koosneb ikkagi valgetest keskealistest meestest ning töökeskkonnas on rassism normaliseeritud. Nii on hakatud rohepesu eeskujul kasutama terminit „woke-washing”, mis iseloomustab ebasiirast võitlust sotsiaalse õigluse nimel.

Rohepesu eeskujul on hakatud kasutama terminit „woke-washing”, mis iseloomustab ebasiirast võitlust sotsiaalse õigluse nimel.

Siit jõuame selleni, miks virgumisest on saanud viimasel ajal just parempoolsete kommentaatorite meelistermin. Virgumise kaudu viitavad konservatiivid sarkastiliselt liberaalide võltsprogressiivsusele. Kui ettevõtted loodavad woke-washing’u kaudu teenida majanduslikku kasumit, siis liberaalid olevat valinud virgumise tee kultuurilise kapitali kogumiseks. Õigete väärtushinnangute jagamist kirjeldavad konservatiivid vahendina Ameerika eliiti pääsemiseks. 

Seejuures keskenduvad parempoolsed oma kriitikas wokeness’i signaliseerimise välistele tunnustele – Instagrami pildid rusikasse surutud käest või T-särgid, mis kuulutavad, et ollakse antirassist –, andes nõnda justkui mõista, et oma põhiolemuselt on tegemist butafooriaga, millega demonstreerida teistele oma valgustatust. Sellise kriitika puhul tuuakse tihti välja, et süsteemse ebaõiglusega ei viitsi virgunud tegeleda, sest selline töö on pikk, raske ega taga kohe sotsiaalmeedias tuntust – erinevalt näiteks mõne rassistliku väljaütlemisega esinenud raadiodiktori tühistamise nõudmisest (sel puhul unustatakse sageli, et tühistamisaktsioonid võivad omakorda tuua kaasa kohtukutse ja ebameeldiva meediarünnaku).

Seega, kas sina oled juba virgunud?

Kiirem kui EKI, ammendavam kui Vikipeedia – Müürilehe veerg „Puust ja punaseks” selgitab sõnu, mõisteid ja olukordi, millest räägitakse palju, aga mille päritolu ja tähendust suudavad vähesed lõpuni aduda.