Ööülikooli inimesed on tulnud raadiomajast välja, võtnud kaasa kaamerad ja asunud tegema telesarja. Õppejõud otsitakse nende maakodudest üles ja minnakse külla.

On septembri keskpaik, see hetk, kus suvi on juba möödas, aga päris sügis veel ka ei ole. Päike paistab, aga puudel on esimesed kollased lehed. Seekord on ööülikooli seltskond Mari ja Andres Tarandi juures Korkare talus. Jõuan kohale hetkel, kui ülejäänud on asunud parajasti talgutöid tegema ja veavad ennastunustavalt puid. Lõke pragiseb. Jaan Tootsen, sarja üliõpilane, jooksupoiss ja karjatalitaja, nagu ta end nimetab, ütleb, et ei tahaks moosiseks muutuda, aga no on ju idüll, kui jõuad imeilusale taluõuele ja pärnapuu all ootab vanaaegne kohvikann ja suur taldrikutäis Mari tehtud pannkooke. Pannkoogid on loomulikult moosiga. Ikkagi moosine värk.

Ööülikool oleks justkui igavesti olemas olnud, aga loomulikult on sellelgi konkreetne alguspunkt. Idee sai kunagi alguse sellest, kui Jaan Tootsen unistas salajasest vennaskonnast à la Surnud Poeetide Ühing, kes öösiti ülikooli raamatukokku koguneb ja üle maailma kokku kutsutud parimaid õppejõude kuulab. Nood tulnuks kord lennukiga, kord laevaga… Lennukitega saabumine jäi sinnapaika, ent 2000. aastal sai Raadio Ööülikool alguse ja nüüd, pärast mitut aastat kõhklemist, jõudis Jaan järeldusele, et asi tuleb ikkagi ka teles ära teha. „Mõtlesin, et seal peaks olema midagi enamat kui lihtsalt rääkivad pead stuudios. Oma arust leidsin lõpuks selle võtme, millest ise suures vaimustuses olen. Eestlased räägivad ju ikka uhkusega oma suvekodudest ja need on olemas ka paljudel õppejõududel. Mõtlesime, et otsiks need ööülikooli õppejõud maalt üles ja läheks neile üliõpilastega külla. Mul on mälestus, et kui vanasti tädile külla läksin, siis tädi tõstis kõigepealt vanad dressid välja ja ütles: „Jaan, mul on sulle üks töö.” Tekkis mõte, et ööülikooli kamp võiks päev otsa tööd teha ja õhtul võtaks õppejõu kuhugi aidatrepile ja siis tuleks loeng. Kõige olulisemad asjad räägitakse ikka öösel sõpradega köögilaua ääres või saunalaval, mitte telestuudio prožektorite all. Oleme püüdnud tabada elu n-ö omas mahlas ja mitte magada maha ka helisevat igapäevaabsurdi. Operaatorid on olnud kõik dokfilmi taustaga: Mihkel Soe, Ivar Taim, Kullar Viimne, Erik Norkroos. Sarja režissöör on Erle Veber. Kõik teevad kõike nagu Eestis kombeks.”

Korkare talu ja Tarandite pere

Tarandite kodus aianurgas on väike viljapõlluke. Nad on külvanud juba aastakümneid ühte aianurka rukist ning traditsioon on kestnud katkematult 36 aastat. Sellele pani kunagi aluse väike poiss nimega Kaarel Tarand. Ööülikooli seltskond sai selle vana rituaali juures nüüd tunnistajaks olla. Muide, see viljanurk on ka praktiliselt vajalik, sest sellega parandatakse Andres Tarandi sõnul korstnat ümbritsevat rookatust. Selle üle rõõmustab Jaan iseäranis: „Tore, et Andresel ja Maril, noortel inimestel, oli juba toona nii palju oidu, et katuseks ei löödud mingisugust eterniiti, vaid valgustunud kodanikena jätkasid nad talu nii, nagu ta oli. Ja kõik need lood, kuidas leida katusemeister, kuidas ta katuse otsa saada ja sealt pärast jälle alla saada, need kuuluvad vist iga majapidamise juurde.” Kui Tarandid 1971. aastal Korkare talu õuele saabusid, olid seal rinnuni putked, tormimurd. Andres deklareeris tol aastal suurejooneliselt, et vaba mees ei orjasta end potipõllundusega. Nüüd, aastal 2013, itsitab Mari tagantjärele, et labidas löödi juba järgmisel aastal mulda ja tehti esimesed peenrad. Nüüd on kogu potipõllundus olemas ja seda kõige ilusamas mõttes. Korkare talukohast rääkis Jaanile helirežissöör Külli Tüli. Mari ja Andres Tarand ühes talukohaga moodustasid TV Ööülikooli jaoks vastupandamatu koosluse. Jaan selgitab: „Mari ise on, nagu ta on, aastakümnete jooksul settinud, tarkust ja luulet täis. Ilmselt ei ole Eestimaa peal kedagi, kes teaks peast nii palju erinevaid tekste. Tema kõvaketas on ikka päris mitu terabaiti. Mari oma lapsepõlvega, Paul ja Linda Viidingu tütre ja Juhan Viidingu õena… Juba sellele keskkonnale mõeldes, kust ta on tulnud, saab aru, et ta on luules elanud ja kasvanud. Ta on ühtpidi hästi väike ja habras ja samas tugev nagu männijuurikas.” Ööülikoolis osalemisega nõusse saadi ta alles suure pusimise peale. „Need, kes on ülearu edevad, leiavad ise tee püüne peale, aga tihti on huvitavamad just need, kes on tagasihoidlikud. Tahaks just neile ligi pääseda.”

Loeng

Kui Riina Roose Mari kampsunit sirgemaks sätib, pahandab Mari naljatades: „Ei ole siin mingit sättimist. Tahan olla kole, nagu olen.” Loengu alguseni on Mari pisut kõhklev ja kohati närvilinegi, aga see kaob kohe, kui loeng algab. „Armsad sõbrad. Ma ei tea, kas selles üle saja aasta vanas madalas kalurimajas sada aastat tagasi küll keegi luulest rääkis või mõtles…” Tal on iseloomulik mahe hääl ja sisu, mida sellega edasi anda. Ülimalt enesekriitilisena on tal endal raske rahule jääda ja nii arutleb Mari pärast loengut, kas ei pea ehk algust ümber tegema. Arvab, et oli kuidagi krampis. Võttemeeskond kinnitab vastupidist – loengu algus läks hinge, oli ilus ja täpne. Mari selgitab, et nüüd, mil ta lugeda ei näe, ei saanud ta ju loengut niimoodi ette valmistada, nagu oleks tahtnud. „Mina aga just imetlesin, et on võimalik kõnelda nii selgelt ja täpselt, kui inimene kõneleb peast. Ja südamest,” on üliõpilane Jaan loenguga rahul. Loengu järel areneb õhtu omasoodu. Akna all on proportsioonidest väljas laud. Jalad on lühemaks saetud, et see võrdlemisi madalal asuvat akent poolenisti ära ei varjaks. Siin majas ei ole lood ainult inimestel, vaid ka mööblil. Inimesed istuvad aga hoopis ümber ühe teise laua ja räägivad juttu. Tuletatakse meelde huvitavaid sõnaleide. Jänesetunne. Paitahtlik kass. Krista Joonas ja Jaak Johanson võtavad välja oma pillid. Tekib just see meeleolu, kui sõbrad on õhtul koos, uni kipub küll viimaks silma, aga keegi ei raatsi kuidagi magama minna. Andres läheb magama, aga Maris avaldub lauluema. Lisaks luuletustele teab ta ju lõputult laule. Need ei ole lihtsalt laulud kui sellised – igal laulul on lugu. Lugudest moodustub kild uut või siis ehk just unustatud maailma.

Ööülikooli üliõpilased

Kui Jaanilt uurin, kuidas pannakse kokku ööülikooli üliõpilaste seltskond, kes õppejõudude juurde rändavad, siis saan teada, et esindatud peaks olema erinevad vanused, mehed ja naised. Iseloomult võimalikult erinevad, aga peamistes eluväärtustes ikka ühisosa. „Kohal peaks olema nii Muhv, Kingpool kui Sammalhabe. Kolme Kingpoolt pole mõtet ka kokku panna.” Üks värvikamaid õpilasi on ilmselt Kristjan Piirimäe, keskkonnateadlane, doktor ja suur kirjandushuviline. Tema on kohal ka Korkare talus. Ühes küsimustega tunniajaseks plaanitud loengust saab kolm, nii et keegi ei pane tähelegi. Kristjan on vahepeal mõttesse vajunud, haarab siis aga mikrofoni järele. Järgneb just selline mõttevahetus, mis takistab kogu üritusel liiga pidulikuks minemast, muudab erksaks kuulajad ja lõbustab ka Marit. Kristjan arutleb: „Luuletamisel on palju sünonüüme – valetama, petma, tüssama, varjama, manipuleerima, pada ajama ja nii edasi. Midagi pole parata, lihtne eesti inimene on ära tabanud luuletamise tuuma. Luule on kommunikatsioonivahend, kommunikatsiooni eesmärk on manipulatsioon. Tõese info edastamine on üks võimalusi. Mis on siis luuletamise manipulatiivne eesmärk? Noh, ilmselt intuitiivselt võime ette kujutada, et üldiselt, kui mehed luuletavad, siis nende eesmärk on naisi ära sebida; kui naised luuletavad, siis nende eesmärk on meeste südametunnistust kuidagi mõjutada. Ja on veel palju eesmärke, näiteks emad võivad püüda luua lastes turvalisuse illusiooni, sättides sõnu niimoodi rütmi ja riimi, nagu oleks kõik korras. Muidugi võidakse irooniliselt vastu küsida, et kas Debora Vaarandi eesmärgiks oli kellegi südametunnistust tõsta või kas August Sanga eesmärgiks oli naisi luuletuste kaudu ära sebida. Aga küllap nemad on väga kõrge klassiga luuletajad ja nende paljastamine ei ole niisama lihtne. Niisamuti ka tänapäeva luuletajad, näiteks Kristiina Ehin ja Jaan Kaplinski. Nende paljastamine on väga raske. Mida nad tegelikult varjavad? Miks nad ei kasuta tavalist ausat keelt, vaid luuletavad? Sina, Mari, oled neid palju lugenud ja tead, mida nad on kirjutanud ja mida vahele jätnud, mis sõnadega nad on asendanud loomulikud sõnad ja nii edasi. Võib-olla me saaksime neid üheskoos paljastada, et mida nad varjavad ja valetavad, mida nad luuletavad meile?” Mari muheleb. „Kõigepealt, kui sa alustasid, et mis see luule on – valetamine, petmine ja nii edasi –, siis ma tahaks ütelda Ilmar Laabani sõnadega: „Luule on ülev ehmatus, muti pasun ja kulli male.” Teiseks võiks ma ütelda, et minu lapsepõlves oli mul raamat jänesepojast, kes luuletas. Ja jänesepoeg ütles, et luulet kõik targad tunnevad, rumal ka luuleta läbi saab. Seal oli kohe näha, et luuletati selleks, et oli tarvis kasu saada. Ainus läbikukkumine oli siis, kui rebane tellis jänesepojalt oma naise sünnipäevaks luuletuse ja luuletus kõlas siis nii: „Palju õnne Rosalinda, mingu nahk sul kõrgelt hinda, saagu sinust krae ja kinnas äriaknal suures linnas.” Selle peale honorari ei tulnud.”

Need ja muud TV Ööülikooli saated jõuavad ETV2-s eetrisse eeloleval talvel.

Aga mitte igal majapidamisel pole päevikuid

Korkare talus on peetud läbi aastate maja puudutavaid päevikuid, kust leiab kohati väga lõbusaid sissekandeid kogu pererahvalt. Ööülikooli õpilased said võimaluse neid sirvida ja lugesid üksteisele aeg-ajalt toredamaid palasid. Olgu need ka siin ära toodud. See, kellelt üks või teine sissekanne pärineb, jääb lugejale arvata.

29.07.1989: „Kirgliku urbanistina ja teooria „kasulikud ja kahjulikud loomad” rajajana inspireerisin sauna lakas herilasepesa hävitamise, millise kindralstaabi plaani isa sõdurina läbi viis. Võikalt põletasin hiljem vaablasevaklu sauna ahjus. Ilmselt sellest küttest sai saun soe ja hea.”

Ca kuu hiljem: „Varasega Mari+Andres. Buss hilines, ja juht hirmutas venelasi Nõval oleva karuga.”

14.04.1990: „Peagi pugisime ja igaüks hakkas lemmiktööd tegema, st ema korjas peenrast sodi ja isa inspekteeris puuistikuid (tulemusi ei avalikustanud!) ja Käbi, pisike püromaan, läitis lepiku kõrvale lõkke ning kandis nokas igasugu raagusid lepiku alt tulle, mis seasongerma keskel hõõgus. Mina olin ka jõudumööda abiks, aga alati hilinenult – nõnda rebestas isa ise keldriuputusest vesimärjad tünnid kartulite & porganditega välja. Esimesed said aknalauale ja ei läinud kaotsi, porknad aga hukas. Aknavahelt ärkasid kärbsed, keda kütime värske piitsaga.”

19.05.1990: „Isa ja Ema arvasid oma naiivsuses muidugi, et varane tõusmine ja peenarde vahel nikerdamine mingil kombel rohkem rikkust majja võib tuua. Aga meie Käbiga magasime minu targal juhtimisel keskpäevani.”