Monolavastused on näitleja suhtes ilmselt kõige nõudlikum teatrivorm. Seda, kuidas Rasmus Kaljujärv ja Hendrik Toompere jr monolavastuse mängimisega hakkama saavad, käisid kriitilise pilguga vaatamas Barbara Lehtna ja Kairi Kivirähk.

See ei ole lõpp, kõik kestab edasi

Barbara Lehtna

Monolavastusi on tavaliselt kahte sorti: esimestes neist räägib näitleja laval publikule nii-öelda „oma lugu” ja püüab publikut veenda, et see tõesti on tema lugu. Teisel juhul on mäng oluliselt abstraktsem ja lugu kui selline võib üldse puududa ning publikut püütakse võluda millegi muuga, näiteks näitleja tehniliste oskustega. NO99 seestpoolt lukku keeratud majas on aga võimalik kogeda sügishooajal ka kolmandat ja märksa keerukamat varianti.

Rasmus Kaljujärv on NO-teatri esteetikale vastavalt imelises lavavormis – liigutustes täpne, emotsionaalselt tabav ja sada protsenti kohal. Seda tõestab ka laval liitritena voolav higi, mis ujutab üle ängi, hirmud ja üksinduse, millest kõnelevad nii teatri kodulehelt leitav lavastust sissejuhatav tekst kui etenduse kava.

Teatri koduleheküljel kirjutab Kaljujärv nimelt, et ta ei taha alla anda ja tööd pooleli jätta, kuigi on raske. Ja tõesti, allaandmist ei saa selle jooksuetenduse puhul kordagi näha. Jõulisus ja füüsiline osavus tekitavad pigem tunde, et ta ju jaksaks veel! See inimene – ja mitte näitleja ‒ jaksaks mida iganes, kui ta vaid sooviks. Seda tunnet ei tapa isegi etendust läbiv vanaldase ja kurva klouni roll, mis võib hiljem tekitada vaid õudusunenägusid ja meenutada lapsepõlvehirmu tsirkuse ees.

Ka etenduse ajaks teatrisse üksijäämine väärib kiitust, sest kokkuvõttes on tegemist siiski julge sammuga. Saata ära piletöörid, kohvikuneiud ja valgustajad ning proovida üksi toime tulla kõigega, mis muidu nõuab meeskonda. Targa käiguna seab üksi publikut uksel vastu võttev Kaljujärv inimesed aga juba alguses piisavalt ebamugavasse olukorda, et osalejad oleksid ka ülejäänud aja mänguvalmis ja laseksid näiteks mõnel juhul oma jalga karata või end riidest lahti võtta.

Ja nii see publik siis liigubki – tõesti, ka publik liigub – Kaljujärvega etenduse jooksul mööda NO-teatri maja, kus näitleja ilmselt oma suurimate hirmude ja rõõmudega silmitsi on seisnud. Näeme haletuttavaid lõike üksindusest ja osavalt välja mängitud hirme, mis peegeldavad tegelikult tihti meie endi omasid. Näeme näitlejat, kes on laval üksi ja kompenseerib seda mõnikord nii suure hooga, et vahest on mängitavast isegi liiga raske aru saada.

Ja olgugi et mingist kindlast narratiivist või loost saame me ehk vaid aimu, on samas neid ausaid ja siiraid hetki küllaga ja üllatusmomente samuti. Samas lasevad tuttav-klišeelikud elemendid kaasa elada ka sellele omas misantroopses maailmas elavale klounile, kes alandlikkust säilitades juhib täpselt, mida keegi järgmise tunni aja jooksul suures teatrimajas teeb.

Kahju on mõnikord vaid sellest, et lõpuni ei minda, sest tegelikult oleks võinud. Kui minnakse välja provokatsioonile (meenutagem veel kord publikuliikmete jalgade kargamist), siis võiks provotseerida lõpuni, ka seda töölt tulnud ja väsinud inimest. Vaid piinlikkus ja ebamugavus ei pruugi ju nii palju ühendada kui selline lavastuse formaat nõuaks. Ka selles hirmudeteemas oleks võinud kaugemale areneda ja lasta meil enesega koos kasvada ja areneda.

Pärast etenduse lõppu kuulsin üht vanemapoolset meest oma pidulikult riietatud abikaasalt küsimas: „Mille pärast me üldse teatrisse tulime?” Ja tõenäoliselt ei olnud nemad ainsad, kes nõutud olid. Just loo puudumise tõttu võime küsida, et kas tõesti tulime ainult selle pärast, et tunda vastavad tund aega, kui üksi see inimene seal laval ikkagi on, ja mõelda, et oi kui kahju? Kui nii, siis tegelikult on näiteks minul kahju kõikidest inimestest, kes peavad tööl käima, mitte ainult näitlejatest. Või ehk oli etenduse mõte tekitada igapäevaelus nüristunud inimestes mõnusaid hirmujudinaid ja lasta mõelda, et mida see näitleja küll täna meiega teeb või kui kaugele see teatri-BDSM veel läheb? Või ehk hoopis sellepärast, et vähemalt sellel õhtul oli võimalus näha kvaliteetset tsirkust ‒ akrobaadi osavust, klouni rumalust ja ahvi õpitud abitust?

Aga kui mõtlema hakata, siis tegelikult käisime teatris justnimelt kõige selle pärast. Käisime, et kogeda teatrisaalis hirmu, kuna poleks ilus lasta vaid näitlejal karta, seda eriti siis, kui ta on võtnud riski olla üksi. See poleks lihtsalt aus. Käisime ka selle pärast, et tunda kaastunnet, sest äkki just täpselt siis on võimalik hakata austama seda tööd, mille lavalolija teeb ära sama ajaga, kui publikuliige alles telefonis klahviga number kaheksa ussi õunani juhib ja ei mõista, et vähemalt selleks tunniks ajaks on vaja pühenduda sama palju, kui näitleja seda teeb, sest muidu ei tule (mono)etendusest midagi välja. Ja käisime ka selle pärast, et oskaks hinnata seda, kui inimene teeb enesega tööd ja on parimas vormis, milles ta olla võib. Kaljujärv pakub oma lõpu ja lõppemisega võimalust ju kõigiks kolmeks, olgugi et lõpuks oleme pisut nõutud, mitte õnnelikud.

Aga kui me ei olnud õnnelikud, siis äkki polnud see veel lõpp?

„Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp”. Kontseptsioon: Rasmus Kaljujärv, Tiit Ojasoo. Lavastaja: Tiit Ojasoo. Kunstnik-lavastaja: Ene-Liis Semper. Laval: Rasmus Kaljujärv. Esietendus 22.09.2012 teatris NO99.

„Soolo” ‒ maalisaalis kunstist ja fetišist

Kairi Kivirähk

Kui Rasmus Kaljujärve monolavastuses oli pandud suur panus füüsilisele tööle, tehnikale ja oma hirmude ületamisele, siis Hendrik Toompere oli valinud enda proovilepanekuks vaimselt raske ülesande. „Soolos” võib näha laval meest, kelle kehas on justkui mitu inimest ning kellest arusaamine oleks tõsine katsumus ka suurmeister Freudile.

Kõik etendusele minejad saavad tavapärase kavalehe asemel saali kaasa sertifikaadi, mis annab aimu, miks on valitud lavastuspaigaks just maalisaal ja mis meid võib ees oodata. Sertifikaadilt saame lugeda, et „paljud maailma kunstiklassika kullafondi kuuluvad meistriteosed kaovad avalikkuse eest igaveseks nimetute kollektsionääride salakogudesse”. Publik siseneb hämarasse ruumi, kus ootab ainult ähmase valguse käes seisev laud. Pilk otsib maale ja varastatud aardeid, kuid kõik on veel peidus.

Kell üks ‒ muna küps

Monolavastus on tõsine väljakutse iga küpse näitleja jaoks. Teater on ju tuntud kui meeskonnatöö, monolavastuses peab aga kõiki rolle täitma üks inimene. Kui Rasmus Kaljujärve monolavastuses oli suur panus pandud füüsilisele tööle, tehnikale ja oma hirmude ületamisele, siis Hendrik Toompere oli valinud enda proovilepanekuks vaimselt raske ülesande. „Soolos” võib näha laval meest, kelle kehas on justkui mitu inimest ning kellest arusaamine oleks tõsine katsumus ka suurmeister Freudile. Ometi on näitleja proovide käigus oma rolliga selle võitluse maha pidanud ning toonud lavale meie ette eriskummalise kurjategija.

Kell kaks ‒ hanemaks

Lavastus on ehitatud üles justkui üks korralik „CSI: Miami” osa, kus publik on uurija rollis ning peab mõistatama, mis laval õigupoolest üldse sünnib. Meile pakutakse magusat, soolast, mõru, haput ja ka umami’t ‒ maitset, kus on korraga koos nii magus kui ka soolane. „Kuues maitse on maitse, mille üle ei vaielda, vaid tapetakse kohe ära,” kuuleme lavalt. Seetõttu kaalun hoolikalt, kuidas edasist juurdlust ilma vereta toime panna. Laval näeme kurjategijat, kellel on auk peas. Ta ei ole labane kurjategija ‒ ta otsib maitset, millist pole võimalik korrata. Segadust tekitab tegelane Pascal, kellega peategelane dialoogi peab ning kes peaks olema toidukriitikust pantvang. Ometi annab kogu see hullumeelne süžee märku, et kõik võib toimuda ka kurjategija peas. Piirid ähmastuvad ning see, mis esialgu tundub selge, muutub taas mõistetamatuks.

Kell kolm ‒ tuhk ja tolm

Ettevalmistused rikkalikuks ja suisa meeliülendavaks õhtusöögiks on alanud. Meile tutvustatakse maali „Punase hobuse ujutamine”, vene kunstniku Kuzma Petrov-Vodkini teost, ainult et hautise kujul. Samuti on menüüs Vincent van Goghi „Kartulisööjad”, võrratu Antonio Stradivari viiul ning joogiks ei midagi vähem väärtuslikku kui Napoleon Bonaparte’i isiklikest varudest pärinev aare ‒ Calvados. Selline fetišism, kus kunstiväärtustel on hoopis teine otstarve, paneb imekombel kunsti järele keelt limpsama. Kuid võib olla mõjutab mu meeli suurepärane toiduesitlus, kes teab. Igatahes suudab see kõik panna mõtlema kunsti pühaduse ja ainukordsuse üle. Tänapäeval on kunsti vaatamine imelihtne ‒ seda saab teha kas või internetis. Toksin vaid sisse „Mona Lisa” ja juba jõllitabki La Gioconda mulle erinevates variatsioonides vastu. Kunsti ei tõsteta enam üles poodiumile, vaid see langetatakse hoopis samale tasemele. Inimesed käivad Louvre’is, teevad oma nutitelefoniga salaja Mona Lisast pilti ja panevad selle Instagrami. Kuhu jääb aga tunnetamine, kirgastumine, katarsis ‒ kunsti silmadega õgimine? Kas see jääb kokkuvõttes vaid kurjategijatele? Kunstiröövliteks ei saa nimetada ainult neid, kes kunsti sõna otseses mõttes varastavad, vaid ka neid, kes kunsti kokku ostavad ja seda kunstinautlejate silmade eest peidavad. Selliseid kollektsionääre ei eksisteeri ainult krimifilmides, vaid uskumatul kombel ka siinsamas Eestis.

Kell neli ‒ puhas õli

Monolavastusi on pea võimatu omavahel võrrelda. Kuigi eesmärgid on enamasti sarnased ja paiknevad skaalal enesetõestamise ning hirmude ületamise vahel, asuvad igaühe hirmud ja latid erinevatel kõrgustel. Hendrik Toompere sai endale seatud ülesandega hakkama. Tal polnud vaja publikule tõestada, et ta on suurepärane näitleja, seda teavad teatrikülastajad niigi. Selles lavastuses näeme me laval näitlejat, kes oli üksi nii lavastaja, näitleja, roll ise ning ka kujuteldav vaataja ning kes tõestas eelkõige just endale, et ta suudab.

Kell viis ‒ mis siis?

Asume Radissoni hotelli kahekümne esimesel korrusel sviidis. Ühel hetkel jõuab vaataja kõrvu helikopterimürin ning peategelane naaseb peagi koos müstilise musta karbiga, mis tõotab olla midagi eriti hinnalist. Karbi sisu väärtus on omane patriootlikule eestlasele, kes väärtustab soolast, sest just midagi soolast sealt karbist koos Stradivariusega nahka pistetaksegi. Selliseid uskumatuid kombinatsioone toidu ja kunsti vahel pakutakse „Soolos” palju ja rohkemgi veel ning sellega pannakse vaataja vähemalt ühe tunni vältel arutlema kunsti väärtuste üle, mis üha kiiremaks muutuvas ühiskonnas kahe silma vahele võivad jääda. Kui lavastust „Soolo” saaks süüa, pakuksin seda kindlasti ühel kaunil õhtupoolikul omagi külalistele. Ainult pidage meeles parooli, ilma milleta ei saa ühtegi ampsu: „Laud kaetud on, meil kõike on küll!”

„Soolo”. Tekst ja kujundus: Ervin Õunapuu. Aeg ja koht: Märt Meos. Kõik kokku: Hendrik Toompere. Esietendus 10.11.2012 Eesti Draamateatri maalisaalis.