Eesti lastekodudes ootab endale uut perekonda 800 last. Seda on kordades rohkem kui peresid, kes oleksid nõus mõne lapse hooldajaks hakkama. Uurime sotsiaalkindlustusameti asendushoolduse valdkonna juhilt, kes ja kuidas neid lapsi üldse aidata saab.

Mis on õigupoolest hoolduspere? Kuidas see erineb näiteks lapsendamisest?

Lapsendamine on pöördumatu protsess. Sa lapsendad lapse ja oled talle bioloogilise vanema eest. Lapsendada saabki ainult selliseid lapsi, kelle bioloogilised vanemad on surnud või nende vanemlikud õigused on ära võetud ja lapsel puuduvad ka lähedased, kes oleksid nõus vanema rolli täitma. Hoolduspere tuge võib laps samas vajada ajutiselt, et naasta võimaluse korral millalgi oma pere juurde. Vahel võib laps vajada seda hoolt aga pikka aega, kuni täiskasvanuks saamiseni. Mõnikord juhtub ka nii, et lõpuks hoolduspere lapsendab lapse.

Kui need lapsed vajavad ajutist hoolt, siis kus on nende bioloogilised vanemad?

Pere- ja asenduskodudes ehk lastekodudes on palju lapsi, kelle vanemate hooldusõigus on peatatud või teatud määral piiratud. Näiteks võib selliste laste vanematel esineda tõsiseid sõltuvusprobleeme. Lapse bioloogiline vanem võib saada ravi või osaleda rehabilitatsiooniprogrammis ega saa sel ajal oma hoolduskohustust täita. On ka vanemaid, keda on tabanud ränk haigus või kes viibivad kinnipidamisasutustes. Eesmärk on sellistel puhkudel bioloogilisi vanemaid võimalikult palju toetada, et nad suudaksid taas oma vanemlikke kohuseid täita, kuid praktika näitab, et sünniperre naasmine pole väga igapäevane. Samas on ka neid lugusid ja selleks peavad hoolduspered valmis olema.

Kuidas seda ajutist rolli mõtestada – see võib ju tekitada ka hooldusvanemates soovi mitte liialt kiinduda?

Hooldusperedega tuleb olla maksimaalselt aus, s.t rääkida lapse taustast, vajadustest ja ka sellest, kui tõenäoline on, et laps naaseb oma bioloogilise pere juurde. Ühtki sellist otsust ei tehta üleöö. On äärmiselt oluline last ja hoolduspere vanemaid selleks ette valmistada, veel tähtsam on neid sellel teekonnal toetada.

Iga aasta eraldatakse perekondadest umbes 250 last. Rohkem kui pool nendest lastest ei naase oma sünniperekonda, nemad vajavadki hooldusperet.

Kuidas on üldse hooldusvanemate ja bioloogiliste vanemate omavaheline suhtlus reguleeritud? Kas nad peavad teatud regulaarsusega kokku saama?

Ennekõike tuleb lähtuda lapse huvidest ja vajadustest. Lapsel on oma taust ja lähedased inimesed – need on tema „seljakott”. Kindlasti ei tasu karta lapse juuri – side sünnivanemate ja sugulastega on lapse jaoks väga tähtis, oluline on seda mõista, austada ja aktsepteerida. Olen suhelnud täiskasvanud inimestega, kes on lapsepõlves lapsendatud ja otsivad nüüd oma juuri. Need on minu arvates emotsionaalselt väga keerulised lood. Kui laps pole oma bioloogilise perega kohtumiseks valmis, ei hakata teda väevõimuga nendega kokku viima. See protsess peab olema maksimaalselt turvaline. Laps vajab stabiilsust ja tunnet, et ta saab tema ümber olevaid täiskasvanuid usaldada.

Kui palju on Eestis praegu selliseid lapsi, kes vajaksid hoolduspere?

Meil on lastekodudes ligi 800 last. Iga aasta eraldatakse perekondadest umbes 250 last. Rohkem kui pool nendest lastest ei naase oma sünniperekonda, nemad vajavadki hooldusperet. Lastekodudes on kõige rohkem lapsi vanuses 10+, aga on ka nooremaid ja vanemaid.

Kuidas hooldusperes kasvamine lapsi mõjutab? Kas meil on alust väita, et see on selgelt positiivsema mõjuga kui näiteks lastekodus kasvamine?

Meil pole enam suuri, n-ö kombinaadi tüüpi lastekodusid nagu vanasti. Lastekodud on perelaadsed, kus igas peres on kuus last. Aga see on ikkagi asutus. Tõsi, ka pere- ja asenduskodus võib lastel tekkida lähedane ja usalduslik suhe perevanema või kasvatajaga. Aga need inimesed siiski vahetuvad lapse kõrval. Pole püsivat sidet, mida hoolduspere saaks lapsele pakkuda. Asenduskodus ei pruugi lapsel tekkida tunnet, et ta kuulub sinna, kuigi lapsed elavad seal. Lapse jaoks on kõige keerulisem, kui ta tunneb, et ta ei kuulu enam kuskile. Rahvusvaheliselt on leitud, et lastekodus kasvavatel lastel on sageli keerulisem täiskasvanuna elus iseseisvalt toime tulla. Seega me räägime ühiskonna tervisest. Hoolduspered tagavad tugevama ja tervema ühiskonna.

Kes ja miks võiksid kaaluda hoolduspereks hakkamist?

Sa sobid hoolduspere vanemaks, kui oled avatud, soe, empaatiline, hooliv, kannatlik, koostööaldis ja lapsi armastav inimene, kes ei karda raskusi. On hea, kui sul on lastega kogemusi, ent nende puudumine ei saa takistuseks.

Kuidas paarid tavaliselt hoolduspere ideeni jõuavad?

Selle ideeni jõuavad nii paarid kui ka üksikud inimesed. Põhiline motiiv, mida ma olen kuulnud, on see, et inimesel on jõudu ja soovi endast midagi anda – pakkuda hoolt ja armastust lapsele, kes seda väga vajab. Mitte soov omada last, vaid just nimelt anda lapsele tükike endast, suunata ja toetada teda, aidata tal areneda ja iseseisvuda.

Rahvusvaheliselt on leitud, et lastekodus kasvavatel lastel on sageli keerulisem täiskasvanuna elus iseseisvalt toime tulla.

Kui palju on Eestis hooldusvanemaid?

Hooldusperedes kasvab umbes 150 last, mõnes peres on neid lapsi ka mitu. Seda on kindlasti liiga vähe kui võrrelda 800 lapsega lastekodudes. Samas teeb mulle rõõmu, et mullu esitas hoolduspere vanemaks saamiseks avalduse 72 inimest. Seda on 20 võrra rohkem kui 2019. aastal. Mina usun, et meie ümber on veel rohkem inimesi, kellel on nii südames kui ka kodus ruumi, mida nendele lastele pakkuda.

Ma eeldan, et hoolduspereks saamine ei käi üleöö. Kui pikk ja keeruline see protsess on?

Päris mitmed pered on öelnud, et see protsess võtab kokku ajaliselt umbes üheksa kuud nagu bioloogilise lapse ootuski. Reeglina kestab ettevalmistus umbes kuus kuud, mõnikord rohkem, maksimaalselt kuni aasta. Me vestleme huvilistega korduvalt, esitada tuleb põhjalik motivatsioonikiri, pereuuringu käigus tulevad spetsialistid ka huviliste koju – see kohtumine võib kesta terve päeva ja seal räägitakse pereliikmetega sügavuti mitmesugustel olulistel teemadel, nagu peresuhted, tervis, valmisolek muutusteks jne. Lõppfaasis toimub veel kolm kuud vältav ja üheksast kohtumisest koosnev grupikoolitus. Selle teekonna käigus on kõige olulisem töö iseendaga, mille juures spetsialistid on igati toeks ja abiks. Täiesti normaalne on ka see, kui teekonna lõpus jõutakse järeldusele, et siiski ei soovita hooldusvanemaks hakata.

Kas te praagite selle protsessi käigus ka ise mingeid inimesi välja?

Me ootame perelt, et nad ei varjaks midagi. Muidugi oleme sõnastanud enda jaoks mõned välistavad tegurid, nagu kriminaalne taust või soov lapse kaudu mingeid isiklikke ambitsioone ellu viia. Kõiki asju ei saa aga seadustesse kirja panna. Meie juurde tuleb ka inimesi, kes on oma lapse kaotanud ja tahavad hooldusperena kuidagi leinatunnet ületada, kuid nemad suuname pigem teraapiasse ja tagasi tulevad nad siis, kui leinaprotsess on läbitud ja saavutatud on tasakaal. Neid peresid, kellele oleme pidanud ära ütlema, pole samas palju olnud. Reeglina tulevad inimesed, kes on sellele palju mõelnud ja sisimas valmis.

Kui ei olda kohe valmis last perre võtma, siis võib alustada ka tugiisiku tööst.

Kui palju saavad hooldusvanemad ise otsustada, millise lapse nad enda juurde võtavad?

Pered ei vali lapsi, igale lapsele leitakse just talle sobivaim pere. Samas saavad pered läbi mõelda, millise lapse tulekuks nad on valmis, mis on nende jaoks välistavad asjaolud. Näiteks on peresid, kes on valmis vaid teatud vanuses lapse tulekuks või kes ütlevad, et erivajadustega lapsega nad ei saaks hakkama. Ka nendes küsimustes tuleb olla aus. Kokkusobivus on ka üks oluline märksõna. Kui kaheldakse klapi olemasolus, siis tuleb ka see välja öelda. Me ei taha ju traumeerida lapsi taas sellega, et nad saadetakse hooldusperest tagasi. Praeguse süsteemiga tahame selliseid olukordi ennetada. Natuke suuremate lastega saab hinnata sobivust omavaheliste kohtumistega: algul üksikud kohtumised ja käigud, siis nädalavahetustel pere juures ööbimine. On olemas ka tugipered, kellest on hiljem kasvanud välja nii mõnigi hoolduspere. Tugiisikud on eri vanuses inimesed, kes võtavad enda väljakutseks ja missiooniks toetada lastekodulapsi ja olla neile usaldusisikuks. Nad käivad lastekodus elava lapsega regulaarselt koos aega veetmas. Mõnikord suhe jääbki selliseks, aga teinekord võib see jõuda nii kaugele, et tugiisikust saab hoolduspere vanem. Kui ei olda kohe valmis last perre võtma, siis võib alustada ka tugiisiku tööst.

Mis on teie kogemuste põhjal hooldusvanemate kõige suuremad väljakutsed?

Suhtlus bioloogiliste vanematega. Kui aga juba aktsepteeritakse, et lapsel võib olla kaks ema ja kaks isa, siis see pole enam väljakutse. Siin peab ka spetsialist usaldusliku suhte tekitamisel tuge pakkuma. Samuti on väljakutse see, kui laps käitub arusaamatul moel. Neid lapsi iseloomustab enamasti kaotusekogemus, isegi kui nad pole pärit vägivaldsest perest. Kaotus, et nad ei saa enam oma ema või isaga kasvada. Uues peres vajab laps kohanemiseks aega. Ta üritab teada saada, kas tal on võimalik ka päriselt neid inimesi usaldada. Sealt võivad tekkida käitumuslikud murekohad, mis pole pere jaoks kunagi lihtsad. Aga sellised olukorrad võivad viidata ka sellele, et laps on hakanud sind usaldama – ta laseb end vabaks ja julgeb asju teha. Spetsialistide toel saab vanem paremini aru, miks laps nii käitub.

Rääkige lõpetuseks natuke tugivõrgustikust, mis hooldusperet ümbritseb.

Hoolduspere puhul on lapse seaduslikuks esindajaks kohalik omavalitsus, kes eraldab mingil põhjusel lapse tema bioloogilisest perest. Hoolduspere pole lapse seaduslik esindaja, aga ta kasvatab last ja hoolitseb tema eest iga päev. Kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja roll on hoida üleval ja toetada võrgustikku, kuhu kuuluvad lisaks hooldusperele ka lapse bioloogilised vanemad. Lastekaitsespetsialist toetab hooldusperet, sh hinnatakse ühiselt järjepidevalt lapse vajadusi. Samuti hoiab lastekaitsetöötaja hooldusperet kursis sellega, mis olukord bioloogilises peres valitseb, ja aitab korraldada lapse suhtlust bioloogiliste vanematega. Teisisõnu on tegemist jagatud vastutusega ehk jagatud vanemlusega, kus omavalitsuse lastekaitsetöötaja on pere põhipartner ja tugi ning koos võetakse vastu lapsega seotud tähtsaid otsuseid.

Lisaks pakume igale perele tugivõimalustena psühholoogilist nõustamist ja mõne kogenuma kasuvanema mentorlust. Üle Eesti on ka tugigrupid hoolduspere vanematele, kus jagatakse omavahel kogemusi. Lisaks on ka rahaline tugi. Kohalik omavalitsus toetab lapse isiklikke kulutusi keskmiselt 240 euroga kuus ning hoolduspere vanemat iga kuu vähemalt poole miinimumpalga ulatuses.

Kui see teema puudutab sind ja kaalud võimalust saada hoolduspere vanemaks või soovid selle kohta rohkem infot, siis uuri lähemalt aadressil hoolduspere.ee.