Palju pole möödas ajast, kui meil tuli üksteisest lahus olla ja vältida silmast silma kohtumist. Esimestel päevadel ja nädalatel, kui piiranguid leevendati, mainisid mitmed sõbrad, et neil on sotsiaalne ärevus ja nad ei tea enam, kuidas inimestega suhelda.

Sotsiaalne ärevus on samas midagi väga inimlikku, mitte midagi erakordset. Psühhiaater ja teadlane, evolutsioonilise meditsiini rajaja Randolph M. Nesse kirjutab oma raamatus „Hea põhjus end halvasti tunda”, et sotsiaalne ärevus on seotud alateadliku hirmuga sootsiumis oma positsioon kaotada. See ärevus paneb meid otsima ühisosa ja võtma omaks sarnaseid ideoloogiaid ning suunab meid isegi nägema välja nende inimgruppide moodi, kelle hulka soovime kuuluda. Seetõttu ongi nn teisitimõtlejad ühiskonnas pigem harv nähtus – seda söandavad endale lubada need, kelle tagala on väga hästi kindlustatud, või siis riskitakse persona non grata staatusega ja niisiis sotsiaalsest kapitalist ning muudest ressurssidest ilmajäämisega. Ent sageli sünnib innovatsioon ühiskonnas just tänu sellistele inimestele. Nemad panevad uute ideede seemned mulda, trotsides ühiskondlikku vastuseisu ning minnes vastuollu harjumuspärase mõtlemise ja käitumisega. Nemad kujundavad vaikselt ümber mõttemalle ja loovad võimalusi ühiskonna arenguks. Ja areneda on meil vaja seetõttu, et maailm, milles me elame, on pidevas muutumises. Rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling kirjutab oma raamatus „Faktitäius”, et paljud asjad on maailmas tegelikult paremini, kui me arvame, tuues siiski erandina selgelt välja kliimakriisi. Sellega on palju halvemini, kui me arvame, ja sellega tegelemiseks on vaja kutsuda inimeste suhtumises, mõtlemises ja tegudes esile fundamentaalseid muutusi. Kujundlikult öeldes on miljoni dollari küsimus, kuidas seda saavutada. Tegelikkuses on see muidugi enam kui miljardi dollari küsimus.

Kommunikatsiooniteoreetik ja sotsioloog Everett M. Rogers on uurinud innovatsiooni ja muutuste levikut sootsiumis ning tema juba kuulsaks saanud innovatsiooni omaksvõtu kõverast nähtub, et ühiskonnast moodustavad 2,5% innovaatorid, 13,5% innovatsiooni varajased omaksvõtjad, võrdselt 34% moodustavad varajane ja hiline enamik ning kõige lõpus on 16% viivitajaid. Ilmselt on selline jaotus evolutsiooniliselt põhjendatud. Uute jahimaade avastamine on potentsiaalselt ohtlik ja kui terve kogukond üheskoos pea ees tundmatus kohas vette hüppab, võib see saada hukatuslikuks. Ka alalhoidlikkus on tõestanud oma kasulikkust.

Ometi oleme me olnud rohepöörde elluviimisega liialt ettevaatlikud ja arad – meie kuulumine inimühiskonda ja selle peened staatusemängud ning võitlused positsioonide pärast on olnud meile olulisemad kui olemine osa keskkonnast, mida oleme küllap pidanud seni iseenesestmõistetavaks (ja mille ressursse ammendamatuteks). See peab muutuma ja lahenduste otsimiseks tasub meil vaadata ka humanitaarvaldkondade poole. Näiteks prügisorteerimise ja ringmajanduse käivitamise puhul ei takerdu lahendused enam ammu niivõrd küsimusse, et kas faktid keskkonnareostusest toetavad otsust, et seda peab tegema, ega isegi mitte niivõrd tehnoloogiasse, mida kasutusele võtta, vaid murekohaks on see, kuidas panna ühiskond laiemalt nendesse kontseptsioonidesse uskuma ja kujundada ümber väga paljude inimeste tõekspidamised ning käitumisharjumused nii tootjate, tarbijate kui ka reguleerijatena. Siin tulevad muu hulgas appi mainitud teadmised sotsiaalsest ärevusest ning innovatsiooni omaksvõtust. Muutuste juhtimisel tuleb neid arvesse võtta ning keskkonna seisukohast vajalike uuenduste kasutuselevõtul ja juurutamisel peab arvestama, et vaid umbes 16% elanikkonnast otsib ise aktiivselt lahendusi ja on valmis nendega kiiresti kohanema, ülejäänute jaoks hakkab olulist rolli mängima see, mida uudsete lahenduste kohta räägitakse, mida teised arvavad, aga ka see, kuidas pakutavad lahendused sobituvad seniste kultuuriliselt omaksvõetud kommetega. Võtmeküsimuseks saab, kuidas maandada kiirete muutuste keeristes inimeste evolutsiooniliselt kujunenud alateadlikke hirme, ning sellele vastuse leidmiseks tuleb meil pöörduda teiste seas nii psühholoogide kui ka kommunikatsiooniteoreetikute poole.

Müürilehe peatoimetajana on mu eesmärk olnud läbivalt humanitaarse mõtteruumi eest seismine Eestis ja seeläbi maailma muutmine. Selle töö käigus on mul õnnestunud tutvuda paljude tarkade eesti inimeste mõttemaailmadega ning ma julgen väita, et meie seas on üksjagu tõeliselt julgeid innovaatoreid. Müürilehe lugejaskond esindab aga valdavalt seda gruppi ühiskonnast, kellel on valmisolek neid vajalikke uuendusi omaks võtta. Ma usun, et suuresti tänu nendele inimestele oleme osanud ühiskonnana viimased kolmkümmend aastat ajaga kaasas käia – oleme tõestanud maailmas oma n-ö konkurentsivõimelisust. Selles segmendis toimetamine on olnud mulle isiklikult väga hariv ja silmi avav ning kuna käesolev Müürilehe number on viimane, mille tegemises mina kaasa löön, siis kasutan võimalust, et tänada nii kolleegiumi, toimetust kui ka sind, hea lugeja – aitäh teile selle usalduse ja võimaluse eest ning palju jaksu meile kõigile maailma muutmisel ka edaspidiseks!

Helen Tammemäe, peatoimetaja