DJks ei soovi Sander Varusk end küll nimetada, kuid plaadimängijate taga on teda olnud võimalik näha rohkem kui küll ja oma muusikat tunneb ta hästi. Samal ajal kui üleüldiselt teeb jõudsat pealetungi elektroonika, eelistab tema jääda helide juurde, millest kõlavad vastu rokenroll ja päris instrumendid ning kus voolavad nüüdismuusika lätted.

Nende lätete kohta on ta kogunud aja jooksul kokku ka korraliku teadmiste pagasi, mida ta jagab R2 saates „Popikroonikad” lahkelt ka teistega, olgu siis teemaks barokk-popp, David Bowie, post-punk või mõni teine oluline nähtus muusikaajaloos. Sellega asi muidugi ei piirdu, sest tema juhatada on ka äsja Eesti ettevõtlusauhindade jagamisel aasta muusikamüüjaks õnnistatud plaadipood ja kokkusaamiskoht Terminal. Sandrit näeb suvel esinemas näiteks Sõru Saundil, kus tema teha on The Brian Jonestown Massacre’i ja selle asutaja Anton Newcombe’i loomingule pühendatud DJ-sett.

Debüüt: Debüüti otseselt ei mäleta, aga seda küll, kui esimest korda mängijaid katsusin. Sõber näitas mulle, mida mingi nupp teeb, nüüdseks ammu kadunud Kanala ruumis päevasel ajal, kui seal midagi ei toimunud.

Muusikas oluline: Kuna muusika on minu jaoks eluks vajalik ja nii kõikehõlmav, siis ma ei hakka filosoofiliseks minema ja vastan siinkohal ainult DJ-teema kohta: kui keegi mängib publikule muusikat, võiks sellel olla karakterit, nurgelisust, ootamatust ja erinevust…

Muusikas ebaoluline: Üheülbalisus, millesse end „DJks” kutsuvad inimesed paraku tihti kukuvad, pidades prioriteediks biidi hoidmist ja miksimist. Selle järgi käib lõpuks üks ühelt jalalt teisele tatsumine ja minu jaoks on tegu tapeedi peale aja raiskamisega. Olete näinud küll – see, mida teevad need Boiler Roomi videokaamera vaatevälja trügijad. Kas endal piinlik ei hakka?

Mida mängin: Olen avatud eri žanritele ja tujudele olenevalt üritusest ning kohast ja isegi ilmast, aga nii, et see on ka mulle endale meeltmööda ja et ma üldse viitsin. Rokenroll, indie, post-punk, new wave, reggae, afrobiit, krautrock, soul, popp, psühhedeelia. Isegi mõne kantriloo olen peale vajutanud. Techno’st ja house’ist hoian kaarega eemale, sellest on suurem üleküllus kui plastpakenditest.

Eredaimad mängumälestused: Need, mis on ebatavalised, mingil põhjusel emotsionaalsed. Pulm Itaalias, David Bowie ärasaatmispidu ammu kadunud Sinilinnus, iseenda pulm muidugi. Üks mu korraldatud Northern Souli sarja pidu läks ka hommikutundidel väga joviaalseks. Nagu pidigi.

Lugu, mida mängiksin oma parima sõbra pulmas: Mängisin oma pulmas koos kaasaga ja üks lugu oli The Beach Boysi „God Only Knows”, mille vinüüli vaod refräänist said graveeritud ka meie sõrmustele. Kui kaasa lubab, mängiksin seda lugu ka sõbra pulmas uuesti. Aga kui kaasa ei luba, on valikut veel kõvasti. Äkki „Anyway That You Want Me”. Olenevalt meeleolust kas siis The Troggsi originaal või Spiritualizedi võimsam kaver.

Koht, kus tahaksin kindlasti mängida: Seal hotelli katusel, kus mängis David Guetta. Ja siis tõmbaks ta mälupulga välja.

Guilty pleasure: Men Without Hatsi „Safety Dance”. Tegelikult pole ju guilty pleasure, täiesti okei lugu on. Või Freddie Mercury „Living On My Owni” rajum versioon. Tegelikult on ka okei ju?

Alt üles vaatan…: Ikka muusika tegijatele, mitte „DJdele”.

Viis klassikut: Ütleme siis nii, et Indie-Disco klassik on New Orderi „Temptation”, Northern Souli klassik käed-üles-lõpulugu Dean Parrishi „I’m On My Way”. New wave’i teemalistel pidudel Lene Lovichi „Lucky Number”. Ja kunagi ei saa põruda Ian Dury „Reasons To Be Cheerfuli” või Happy Mondaysi „Bob’s Yer Uncle’iga”.

Viis hetkekummitajat: Mul lihtsalt käib peas Legendary Stardust Cowboy „Paralyzed”. Kui ta juba peas on, ei lase ta sinna midagi muud. Nagu see mänguahv, kes kaht taldrikut kolba sees kokku lööb.

Tehnilist: Ükskõik kas vinüül, CD või pulk.

Lõppsõna: Kui oled trügimas DJ-puldi poole, et paluda soovilugu, siis keera ümber, võta taskust telefon, telli takso, mine koju ja pane see ise seal peale. Ja mõtle elu üle järele.