18.–21. augustini kestnud kunsti- ja linnafestival UIT toimub iga kahe aasta tagant ning selle eesmärgiks on avastada ja vaadata Tartu linnaruumi uue nurga alt. UIT innustab avalikku ruumi nautima ja mõtisklema selle üle, mida saaksime kõik koos teha selleks, et meie linnad oleksid kodusemad ja mitmekesisemad.

Möödunud nädalal elavnesid Supilinna avarused ja nurgatagused rahvusvahelise linna- ja kunstifestivali UIT raames, mis kutsus linna lahtise pilguga uurima. Linnaruumi täitsid parasiitarhitektuuri esile toovad ja esindavad installatsioonid. Kogeda sai ruumitaju nihestavaid või kodustavaid tuure, linnapuslede moodustamise töötubasid, ebatavalistes kohtades toimuvaid kontserte kui ka kergema meelelahutusena mõjuvaid kogupere kinoseansse.

Tänavuse festivali fookuses oli globaalselt esinev nähtus parasiitarhitektuur ehk hoonetele ja linnaruumi aja jooksul lisandunud inimtekkelised hooned või sopistused. Tegemist on omamoodi ruumilise kodanikuaktivismiga, nagu näitab ka Karlovas asuva mahajäetud linnabasseini transformeerimine logelemispaigaks.

Linnapuugid toimivad mudijatena, kes on hooneid kohandanud erinevate ühiskondlike protsesside kontekstis. Paratamatu loov kaootilisus on kirjutatud sisse arhitektuuri ajaproovi. Nt Taavi Piibemanni linnatuur ratastel uuris isetekkelisi skulptuurseid intallatsioone hoonetes või hoonetel, mis sinna algselt ei kuulunud, tuues esile loova sümbioosi lagunemise ja uutmoodi korra vahel. Sisekosmose ja arhitektuuri vahelistel tunde- ja mäluradadel uitas jalutuskäigul põhinev Rosana Cade lavastus „Kõnnime:Hoiame”, kus Tartu linnaruumi kutsuti avastama 12 erineva kohaliku inimesega käsikäes.  

Parasiitarhitektuuri ideest ajendatuna konstrueerisid erinevad kunstnikud Eestist ja välisriikidest kokku üle 10 installatsiooni. Üks pakkus linnaelanikele võimalust end puhtaks higistada, teine mõnusat keskkonda molutamiseks, kolmas värskendavat videoelamust, neljas puhast huumorit, viies oskust näha jäätmetes ehitusmaterjali ja nõnda edasi. Täiesti teistsuguse elamuse sai Karlova jäänukite ja isetekkeliste installatsioonide tuurilt, samuti Tour d’ÖÖ ühissõidult läbi õhtuse linna. Tavatuid koha- ja kultuurielamusi pakkusid ka kontserdid ja kinoseansid ootamatutes paikades, mida paljud tartlased ehk siiani enda jaoks märganudki pole. 

Nn linnaparasiidid leidsid endale „kodu” ka endises bensiinijaamas, kus interneti- ja digikunsti viljelev kunstnikuduo Varvara ja Mar tutvustas hetkel kunstimaailmas laineid lööva NFT-tehnoloogia võimalusi ehk krüptokunsti. Bensiinijaam sümboliseerib informatsiooni kui uutmoodi kütuseäri krüptobörsi tingimustes. Ruumilisi elamusi pakkusid veel mahajäetud tehasehoone, rohtukasvanud tiik ja ajahõlma mattunud kino. Peamiselt rõhutati parasiitarhitektuuri kui rohujuuretasandi projekti, s.t kogukonnapõhist ruumiaktivismi, väiksemamõõdulisi lisandusi või lagunemisi, mis omandavad linnatajuspektrumis poeetilised kontuurid. Loodud linnaparasiitide kohta saab lähemalt lugeda siit.

Fotod: Fotomorgaana ja Saara Tõugjas

Galerii