Kuigi kogu maailmas kajavad loosungid, et loovust tuleb arendada ja väärtustada, kõnnib kooliõpilastele pakutav kunstiharidus pidevas vastutuules.

Ehkki oht, et kunstnikest tuleb puudu ja näitusemajades võtab maad tühjus, pole veel ühes teiste maailmalõpu stsenaariumitega realiseerunud, hoiavad kunstipedagoogikaga seotud inimesed kunstivälja järelkasvul silma peal. Üks juurdekasvu toetav tegur on professionaalne aktiivõppel põhinev kunstiõpetus üldhariduskoolides. Kui kümme aastat tagasi kärbiti kunstiõpetuse kursuseid gümnaasiumiastmes kolmandiku ehk 35 tunni võrra, tehti seda õpilaste koormuse vähendamise ja valikainetega spetsialiseerumise lipu all. Kunstitundide püksirihma tõmmati koomale, et rõhutada nutikamat õppimist, õpetamist ja valikainete kureerimise lõputuid võimalusi. Kohtusin Kadi Kesküla ja Olesja Katšanovskaja-Mündiga, et vestelda kunstiõpetuse vajalikkusest, kunstiõppe probleemidest üldhariduskoolides ning näitusemajade haridusprogrammidest. Filoloogia ja personalijuhtimise taustaga Kadi Kesküla on olnud kultuurivaldkonnas näiteks EV100 kunstiprojektide koordinaator, Eduard Vilde muuseumi juhtivkuraator ja projekti „Kunstnikud koolidesse” juht ning alates selle aasta jaanuarist töötab ta EKKMi administratiivjuhina. Olesja Katšanovskaja-Münd on kunstnik ja kunstipedagoog, kes on töötanud muu hulgas varem Kumu hariduskeskuses ja erakunstikoolides. Praegu on ta Tallinna Kunstihoone haridus- ja publikuprogrammide kuraator ning juhib venekeelseid tuure.

Kunst on sotsiaalne liim

Kunstiõppe positsioon üldhariduses peegeldab mõneti kujutava kunsti positsiooni ühiskonnas: nii nagu riiklikus õppekavas tehakse vajaduse korral esimesed kärped just kunstiõppe arvelt, samamoodi on kaasaegne kunst võrreldes teiste kultuurivaldkondadega pigem alatunnustatud ja sümptomaatiliselt alarahastatud. Kadi põhjendab seda noore kapitalismi harjumusega elu tulu- ja kuluvaldkondadeks jagada: „Kunst ja kultuur on alati pigem kuluvaldkonnad ning neil väljadel töötavad inimesed tajuvad seda iga päev. Muidugi tuleks mõista, et enne kunsti „tulusid” peaks arvestama ka kuludega.”

Kaasaegne kunst on võrreldes teiste kultuurivaldkondadega pigem alatunnustatud ja sümptomaatiliselt alarahastatud.

Eelnevast hoolimata tunnistatakse kunstiõppe vajalikkust areneva noore inimese kontekstis mõistagi kunstiainete õppekavas, aga aina enam ka avalikus diskursuses. Kunstitunnis ei õpetata ainult joonistama, vaid ka kriitiliselt mõtlema ja probleeme lahendama. Loovus pole enam pelgalt kunstnike pärusmaa, vaid tähtis ellujäämisoskus, mida saab rakendada nii karjääris kui ka isiklikus elus. Olesja selgitab, et kunst arendab ettevõtlikkust ja loomingulisust, õpetab märkama esmapilgul varjatud seoseid: „Kunstiharidus on oluline, sest see ärgitab argiasjadest teistmoodi mõtlema. Kunsti abiga võivad õpilased jõuda mõne probleemi või takistuse lahendamiseni. Võib isegi öelda, et leiutame igapäevaelus samadel alustel nagu päris leiutajad, kasutades loomingulisust ja ettevõtlikkust.”

Kunst arendab ettevõtlikkust ja loomingulisust, õpetab märkama esmapilgul varjatud seoseid.

Vähem tähtis ei ole ka asjaolu, et kunstiõppe üheks eeliseks peetakse selle lõimivat potentsiaali. Kunstiõpe toetab ainete omavahelist sidumist, aga ka kultuurilist mitmekesisust, ning innustab lisaks eesti kunsti väärtustamisele hindama ja hoidma siin elavate rahvusvähemuste kultuure. Olesja toob välja, et kunst aitab põimida kokku mitme valdkonna teemasid ja küllaltki erinevaid, vahel lausa vastuolulisi vaatepunkte. Ta kirjeldab kunsti kui sotsiaalset liimi, mis liidab inimesi ja ootamatuid seltskondi. Kadi võtab eelneva kokku: „Kunst on elu osa. See on üks vaatamisviis, mis aitab eriti noore inimese arenguteel maailmast paremini aru saada ja sinna olulisi perspektiive lisada.”

Tähelepanekuid projektist „Kunstnikud koolidesse”

Just nagu kogu EV100 kunstiprogrammi lähtekoht oli detsentraliseerida muidu valdavalt Tallinna kesklinnas toimuvat kultuurielu, oli ka 2019. aastal ellu viidud projekti „Kunstnikud koolidesse” eesmärk külastada kohalike tegevkunstnikega eesti ja vene koole, mille läheduses ei asu kunstigaleriisid. Koos 23 kunstniku ja kunstitöötajaga külastati kokku 28 kooli ning projektist sai osa ligi 1800 õpilast.[1] Kadi tunnistab, et paar aastat hiljem paneb teda mõtlema taoliste projektide hoiak, aga ka see, kuidas koolid neid algatusi vastu võtavad: „Paratamatult tulime kuulsate kunstnikega valdavalt Tallinna kesklinnast ja mida kaugemal käisime, seda võõrandunum või distantseerunum oli esialgne hoiak. See tegi kurvaks ja eks sellel kõigel on oma põhjus.”

Projekti „Kunstnikud koolidesse” eesmärk oli näidata päris inimesi, rääkida kaasaegsest kunstist, tutvustada kunstnikuks saamist ja seda, mida tänapäeva kunstnik teeb, ning näidata külaliste loomingut. Piiluti ka kunstimaailma tagatuppa ja jagati seda, mida teeb kunstnik hommikuti, kuidas sünnib näitus ja kes on kuraator. Kadi meenutab kogemust heade sõnadega: „Kõik kohtumised olid südamlikud ja huvitavad, mõnes koolis olid kohal lausa vilistlased ja terve aula oli inimesi täis. Väikestes koolides olid kohtumised vastukaaluks just intiimsemad.” Vaatamata esialgsele ettevaatlikkusele oli tagasiside positiivne ja Kadi teab rääkida, et projekt oli ka kunstimaastikule värbamise perspektiivist edukas, nimelt leidsid mõned õpilased tänu sellele hiljem tee EKAsse. Kadi arvab, et taolisi projekte peaks rohkem tegema, et julgustada noori, kes ei pruugi olla teadlikud loomevaldkonnast kui ühest võimalikust erialavalikust.

Üle- ja alakoormuse sõlmes

Kadi ja Olesja saavad omast kogemusest välja tuua, et üldhariduskoolide kunstiõppe üks peamine probleem on õpetajate ülekoormatus. Kadi vaatas tagasi projektile „Kunstnikud koolidesse” ja sõnas, et paljudes koolides oli vaid üks kunstiõpetaja, kes annab tunde kogu koolile. Ta lisas, et enamasti taandub ülekoormatus ressursside vähesusele, mis ei vaeva muidugi ainult kunstiaineid. Teemat laiendades ei saa jätta märkimata, et kunstiõpetajate koormuse küsimus on mõneti vastuoluline. Anneli Porri kirjutas 2019. aastal, et pärast 2011. aasta gümnaasiumi õppekava muudatust ja sellest tingitud kunstitundide kärpimist vähenes paljudes koolides kunstiõpetajate võimalus töötada täiskohaga.[2] Seega tundub, et kui mingites koolides vaevlevad kunstiõpetajad suure koormuse käes, siis teiste kunstiõpetajate mureks on hoopis töötundide vähesus.

Probleemi muudab keerulisemaks asjaolu, et mitmetel väiksematel ja keskustest kaugemal asuvatel koolidel pole võimalik leida kunstipedagoogi haridusega õpetajat. Olesja kinnitab, et kunstiõpetajate taust on väga erinev: „Nii mõneski koolis ei ole kunstiõpetaja spetsiifiliselt kunstiharidusega inimene ja tundi võib anda ka näiteks loodusõpetuse baasharidusega õpetaja. Nendele õpetajatele võib aga näiteks kaasaegse kunsti tutvustamine olla hirmutav, sest nad ei pruugi olla sellega kokku puutunud ja noorte galeriisse toomine nõuab suurt ettevalmistust.” Järelikult ei ole üldhariduskoolide kunstiõpetajate koormusega seotud probleemid süsteemselt samad ning olenevad mitmetest asjaoludest, millest peamised on kooli ressursid ja kunstiharidusega inimeste kalduvus koguneda tõmbekeskustesse.

Appi tõttavad näitusemajade haridusprogrammid

Kuigi riiklik õppekava soovitab kasutada mitmekesist õpikeskkonda, viies õpilasi muuseumidesse, stuudiotesse, näitustele jne, on õpetajatel keeruline korraldada regulaarseid väljasõite. Kadi ja Olesja on mõlemad puutunud kokku õpetajate hirmuga, rääkimata 30 inimese näitusele viimise korralduse praktilisest peavalust. Siiski on nii Tallinna Kunstihoone kui ka EKKMi unistus, et klassid tuleksid nende juurde tunde pidama. Olesja täiendab: „Oluline on koolist välja tulla, kogeda näituseruumi kui atmosfääri, kus mõtted liiguvad võrreldes klassiruumiga teistmoodi. Me ei söö ju ka alati kodus, on loomulik, et tahame välja minna ja kogeda midagi uut.”

Üldhariduskoolide kunstiõppe üks peamine probleem on õpetajate ülekoormatus. Paljudes koolides on vaid üks kunstiõpetaja, kes annab tunde kogu koolile.

Kadi ja Olesja on ühel meelel, et haridustunnid on kunstiõpetajale abivahend ja noorele kasulik kogemus. Olesja selgitab, et haridusprogrammid on lastele hea viis ühiskonna ja üksteisega suhestumiseks: „Julgustame õpilasi oma arvamust, muljeid ja emotsioone avaldama, et ärgitada sotsiaalset aktiivsust ja ühiskonnaelus osalemise soovi. Kui pöörame tähelepanu õpilaste siseilmale, ei ole olemas õigeid ega valesid vastuseid. Oluline on olla vaatajakeskne, küsida, mida tema märkab ja tunneb.” Kunstihoone haridusprogrammide puhul on tähtis, et need toetaksid riiklikku õppekava, seoksid omavahel eri aineid ja koolis käsitletavaid teemasid. Olesja toob Flo Kasearu näitusega „Elust välja lõigatud” kaasnenud haridusprogrammi varal näite, kuidas nad põimivad eri õppeaineid ja julgustavad lapsi oma arvamuse ja tunnete üle mõtisklema: „Kuna näitus puudutas perevägivalda, tekkis küsimus, kuidas rääkida niivõrd keerulisest teemast, mida mõned õpilastest võivad ka omal nahal kogeda. Kasutasime sissejuhatuseks matemaatika mõisteid ja mängisime kahe geomeetrilise kujundi abiga läbi sõbralikke ja konfliktseid suhteid – panime ringid kokku ja lahku, kasutasime eri suurusi ja asetusi, et pakkuda metafoore, mille abiga reflekteerida enda isiklikke suhteid. Visuaalsed kujundid on õppimisprotsessis ääretult kasulikud.”

Tänu Muinsuskaitseameti muuseumide kiirendi toetusele saab EKKM pöörata 2021. aastal esimest korda rohkem tähelepanu oma publiku- ja haridusprogrammidele, mille tarbeks võeti tööle ka koordinaator Liisa Kivi. Kadi peab oluliseks, et EKKM on olnud algusest peale tasuta sissepääsuga ja avatud kõigile. Tänavu on olnud eesmärk veelgi enam avaneda: „Lisaks meie füüsilise ruumi muutumisele – tänu lammutatud garaažidele on näitusemaja tagahoov külalistele ligipääsetav ööpäevaringselt – soovime toetada avatumalt ka õpetajaid ning haridus- ja publikuprogrammidega kaasaegsele kunstile publikut kasvatada. Meie eesmärk on tekitada õpilastega kohtudes emotsioon, mida nad tahaksid mõnel teisel näitusel uuesti kogeda.”

Sügistuuled haridustundides

Kadi jätkab, et EKKM on haridusprogrammide elluviimisel veel lapsekingades, sest kevadel pärssisid tegevust koroonapiirangud ja suvel olid lapsed puhkusel: „Sügisest ootame majja rohkem koolinoori, sest septembris avatakse Tallinna Fotokuu biennaal, mille mahukast haridusprogrammist ootame eesti ja vene koolinoori osa võtma.” Kogu Fotokuu programmiga käib kaasas viis haridusprogrammi, mille vahel koolid saavad valida. Kättesaadavuse seisukohalt on oluline, et haridustunnid on koolidele tasuta. Kadi lisab, et pidevalt muutuvate olude sunnil proovib EKKM teha end kuulikindlamaks ka koroonapiirangute vastu: „Praegu paneme rõhku sellele, et saaksime sügisel kindlasti tegutseda. Selle tarbeks arendame õuetegevusi, hakkame ehitama väliõppeklassi, kuhu soetame ka tehnika. Juba on olemas soojalambid ja peatselt valmivad õuepadjad.”

Nii mõneski koolis ei ole kunstiõpetaja spetsiifiliselt kunstiharidusega inimene ja tundi võib anda ka näiteks loodusõpetuse baasharidusega õpetaja.

Olesjal on hea meel tutvustada Kunstihoone haridusprogrammi lisanduvat uuendust: „Sügisel alustame unikaalse haridusprogrammide sarjaga, mis kasvas Annely Köstri algatusel välja vajadusest kunstiõpetajatele rohkem tuge pakkuda – tihti ei tulda muuseumi, sest näituste teemad ei klapi koolis käsitletavaga, esineb ajalisi probleeme jne. „Vaatamise kool” on 1.–3. klassi õpilastele suunatud tasuta programm, mis on vastavuses riikliku õppekavaga ja võimaldab loomulikul viisil saavutada kunsti ainekavas väljatoodud õpipädevusi. Programmi eripära seisneb järjestikuses haridustundide sarjas, mis koosneb kolmest moodulist („Punkt, joon, pind”, „Osades tervik” ning „Värv ja valgus”), mis on omakorda jagatud kolmeks tunniks: esimene on Kunstihoone haridustöötaja juhitav virtuaalne eeltund, teine on haridustund näitusel ning kolmas on järeltund, mis toimub koolis loovtöö vormis õpetaja juhendamisel, seejuures on õpetajale toeks Kunstihoone koostatud materjalid. Meie eesmärk on luua ja väärtustada pikaajalisi suhteid üldhariduskoolidega.” Ta lisab: „Siiani oleme teinud konkreetsete näituste kontekstis temaatilisi haridustunde. See programm on eriline, sest see on kohandatav ka tulevaste näituste jaoks – see on meie esimene taaskasutatav haridusprogramm!”

Elu kunsti uksepakul

Müürilehe septembrinumbri ilmumise ajaks on alanud ametlikult üle aasta toimuv Tallinna Fotokuu. Uurisin, mida arvavad ja ootavad suurest kunstisündmusest intervjueeritavad, mille peale Kadi mainis peanäituse ruumilist laiahaardelisust: „Kindlasti soovin näha linna peale laiali hajutatud off-site-teoseid, aga olen väga põnevil ka satelliitprogrammist.” Olesja lisas, et kunstipedagoogina soovib ta, et näitused, taolised kaasaegse kunsti suursündmused ja nendega kaasnevad haridusprogrammid kuuluksid igapäevaelu juurde ja neist võtaks osa üha enam inimesi: „Isiklikult tahaksin näha, kuidas kunst on ellu integreeritud. Nii nagu kunst jõuab taoliste suursündmustega linnapilti, on tore ka see, kui elu jõuab näitusesaali – näiteks joogatund galeriis põimib mänguliselt elu ja kunsti.”

[1] „Kunstnikud koolidesse” lõpetab: projektist sai osa ligi 1800 õpilast! – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 21.11.2019.
[2] Porri, A. 2019. Kunstiharidus – Haarates paindliku kunstihariduse järele. – Sirp, 27.09.

Brigit Arop on tudeng, kes kirjutab, kureerib ja serveerib jooke. Sel sügisel juhib ta Tallinna Fotokuu haridustunde.