Valges pikkade narmastega siidkostüümis tätoveeritud tüüp tuiskab mööda lava nagu kõvasti kaalu kaotanud kõige suurem sõber Leopold, kes on enne keikkat korralikult uppers’iga maiustanud.

★★★★☆

See on Marmormaze hiljutisel Eesti Hip Hop Festivalil YouTube’i vahendusel. Ja mul on tõsiselt kahju, et ma kohapeal polnud. Õnneks surub see intensiivsus ja teatraalsus end ka plaadil läbi. Nõelteravate okastega torkav popikarva digiträpp, mille terve päev kummitav meloodia võib muunduda ühe hetkega südamepõhjast tulevaks kriiskeks, mis käristab su lõhki, nagu oleksid Ikea voodilina odavas Airbnb korteris.

Marmormaze’i on raske (kui mitte võimatu) suruda ühe kindla nimesildiga žanrikuuti. Mis on ju ainult hea. Näiteks „Glitch in the Matrix” koos Mannaga. Kindla peale üks neist lugudest, mis pärast terve albumi kuulamist meelde jääb. Päkapikureivise introga õhuline ja kibemagus elektrobänger, mille all, sügaval digipõues voolab aga ühtlaselt tume jõgi. Jõgi, mis on kogu plaati ühendav ja koos hoidev substants. Ükskõik kui triumfeeriv või kaasahaarav hetkeline pinnavirvendus parajasti ka poleks. See tumedus võib võtta ühel momendil üsna fataalse kuju. „I’m on It” on üks mu suurimaid lemmikuid siit albumilt just selle Salemi stiilis kõrvaklappe purustava düstoopilise nõidumise tõttu. Või siis „Boys on the Cloud” oma ekstaatilise, eredalt leegitseva kitarrisoologa.

Siis on tumedusel aga ka introvertsemaid ja melanhoolsemaid varjundeid. Peaaegu souliballaad „Apple Sour” pakub ühe käega šokolaadi, teisega raputab aga lahtisele haavale soola. Albumi outro „Song4U” hõljub äraolevalt atmosfääri ülemistes kihtides pärast seda, kui pillid on kotis ja tuled kustu pandud.

Kohalikus skeenes selgelt eristuval Marmormaze’il tasub silma peal hoida. Tumedusest hoolimata tundub tema tulevik üsna helge.