Iga neljas Eesti õpilane on kogenud omal nahal koolikiusamist. Igal neljandal Eesti elanikul on rääkida selle kohta oma lugu. Kogusime need vägagi isiklikud lood kokku, et näidata, mida koolikiusamine inimestega teeb.

Heledapäisel poisikesel on silme ees must. Ta ei saa aru, mis tema ümber toimub. Ta tajub ainult pimestavat raevu, mis kätesse voogab. Ühel hetkel hakkab pilt taas ette tulema. Ta avastab, et tema käte vahel on klassivenna kael, millest ta kramplikult kinni hoiab, tagudes poissi meeleheitlikult peaga vastu lauda. Aastaid hiljem, juba suure inimesena ütleb ta, et oleks võinud selle klassivenna sealsamas ära tappa. Neil hetkedel oli ta selleks võimeline. Miski purskus temast välja. Miski kontrollimatu, tume, aga samas ka rahustav. Temas vallandus ebaõiglustunne, mis oli ühe pisikese inimese maailma täielikult endasse mähkinud. See ebaõiglus oli täiesti arusaamatu ja väljapääsmatu. Vähemalt siis see tundus nii.

Vedanud on neil, kes pole kunagi kogenud koolikiusamisega kaasnevat ebaõiglust. Või kes mäletavad ainult mõnda üksikut häirivat episoodi, mis juba toona õlakehituse saatel kiiresti unustati. Meie kohtume selle loo tarbeks paarikümne inimesega, kellele kool oli aastatepikkune kannatus. Lapsena uinusid nad sooviga mitte kunagi enam ärgata, täiskasvanuna tõusevad nad tihti keset ööd higisena unest, mis on viinud nad tagasi lapsepõlve luupainajatesse. Mõne jaoks kestis see luupainaja kaksteist aastat, mõne jaoks üheksa, mõni pääses vähemaga. Koolikiusamisest tekkinud psüühilised armid võivad aga vajada paranemiseks aastakümneid.

Näiteks Karl Erik on alates 25. eluaastast invaliidsuspensionär. Teda kimbutavad kroonilised valud ja pidev väsimus. Pikka aega ei saanud arstid teda aidata, sest kõik näitajad olid justkui paigas. Analüüsid ütlesid, et inimene on terve. Ometi oli päevi, kui kogu tema keha valutas, nagu ta oleks veoauto alla jäänud. Praegu võtab Karl Erik antidepressante ja unerohtu. Tegutsemisvõime säilitamiseks peab ta veetma poole ööpäevast magades, et keha saaks taastumiseks piisavalt puhata. Ülejäänud päeva mahutab ta eelistatult ainult ühe kohtumise või pikema tegevuse. Kui meie intervjuu algusest on möödas kolmveerand tundi, hakkab Karl Eriku pea väsimusest juba vaikselt ringi käima. Nüüd elab ta vähemalt diagnoosiga. Meditsiiniliselt nimetatakse tema konditsiooni fibromüalgiaks. Teisisõnu tähendab see, et tema närviotsad on hakanud pideva stressi tõttu üle keha valusignaale saatma. „Stressi algallikaks on koolikiusamine,” ütleb Karl Erik, kes soostub ainsana selles artiklis oma nimega esinema.

Müstilistest valudest kuuleme teisteltki allikatelt. 36-aastase Pille* pea uuriti gümnaasiumis risti-põiki läbi, kuid arstid ei suutnudki valude põhjusele jälile saada. Pille ise seostab valusid, mis on nüüdseks taandunud, koolikiusamisega. Ta nimetab põhikooli teist poolt oma elus „õuduste aastateks”. Ühtegi silmaga nähtavat armi tal neist õudustest ette näidata pole. Kui jätta välja käed, mis meie kohtumise ajal kergelt võbelevad. Gümnaasiumisse astudes värisesid need hommikuti kooli minnes kontrollimatult, kuigi keskkool tähendas senisest kiusukeskkonnast lahkumist. Hirm inimeste ees tuli aga kaasa ja pole ka 20 aastat hiljem lõplikult taandunud. „Kui on mingi võõras seltskond või uus situatsioon, siis mu käed hakkavad iseenesest värisema.” 

Kiusamisele on olemuslik süsteemsus. See on korduv tahtlik tegevus, mitte ühekordne konflikt, millega lapsevanemad või haridustöötajad seda sageli segi ajavad.

Koolikiusu ohvrid maadlevad vaimse tervise probleemidega sageli pikki aastaid. Intervjuudest käivad mantrana läbi depressioon ja ärevushäired. Kes sööb rohtusid, kes käib teraapias, kes katsub katkise minapildi ja ülimadala enesehinnanguga kuidagi iseseisvalt toime tulla. Paar inimest pole pääsenud kiusamisest ka hilisemas elus ja on pidanud kogema ametialaselt töökiusu. 

Normaalsus

Meie arusaamu koolikiusamisest mõjutab meedia. Hiljaaegu ületas näiteks uudiskünnise juhtum Jüri gümnaasiumis, kus kaks viienda klassi õpilast peksid eakaaslast jalgadega. Rakveres ründas teismeline tööõpetuse tunnis valmistatud kurikaga oma klassikaaslast. Nõmme põhikoolis läks üks õpilane teisele kääridega kallale. Veidi varasemast ajast pärineb lugu õpilasest, kes õpetajale korduvalt peaga näkku lõi. Kiusamine muutub üldsuse jaoks probleemseks ja hoomatavaks alles siis, kui see võtab füüsilise kuju, kuid meiega vestlejad räägivad harva verest ja sinikatest. Tihti pehmendavad allikad ise oma kogemust ütlustega, et peksa nad ei saanud ja peadpidi vetsupotti neid ka ei topitud. Mõni kahtleb siiamaani, kas ta koges tegelikult kiusamist, kui sealsamas kooli koridoris klohmiti tema koolivenda jalgadega. Üksteisele haiget tegemiseks pole aga koolis sugugi tarvis käsi ega jalgu käiku lasta. Laste loovus avaldub mõnikord vägagi võikal moel. Näiteks võid avastada jõulupeol oma loosipakist kümme toosi tikke soovitusega ennast põlema panna. Või keegi on hoopis klassivennaga interneti jututoas peetud isikliku kirjavahetuse välja printinud ja avalikule stendile üles riputanud. Või sulle topitakse tunni ajal seljale solvanguid täis kritseldatud sticky note. Just selliseid lugusid kuuleme intervjuude käigus.

Ametlikes andmetes me nende lugude üksikasju ei näe, on vaid numbrid, mis jutustavad probleemi ulatusest. 2018. aasta PISA uuringule „What School Life Means For Students’ Lives” toetudes on koolikiusamist kogenud iga neljas õpilane Eestis. Kuigi kiusamisvormid võivad vanuseti, kultuuriti ja riigiti erineda, domineerivad PISA uuringu kohaselt just sõnaline ja ohvrite sõprussuhteid kahjustav kius. Eesti õpilastest väitis näiteks 17%, et on sattunud teiste pilkealuseks, 9% kohta oli levitatud kuulujutte ning 8% oli kogenud tõrjumist. Tõukamist ja löömist oli kannatanud 7% õpilastest ning 6% kohaselt oli nende asju lõhutud või ära võetud.

Kiusamine kujutab ohvrite jaoks lakkamatut ärevust, et kohe-kohe juhtub midagi. Seda ärevust hoiab alal pidev agressiivsuse foon.

Juhtumid, kui kedagi pilgatakse sõnadega, kellegi üle irvitatakse avalikult või keegi tõrjutakse jõuga kõrvale, ei pälvi reeglina õpetajate ega kooli juhtkonna teravdatud tähelepanu. Uuringud näitavad, et õpetajad tunnevad paremini ära ja sekkuvad suurema tõenäosusega füüsilisse kiusamisse. Tõrjumist või sõnalist kiusu märgatakse vähem ja peetakse ka vähem tõsiseks. Teatud käitumist loetaksegi normaalseks. Mõned lapsevanemad ja õpetajad, kelle poole kiusamise ohvriks langenud lapsed oma murega lõpuks pöördusid, soovitasid neil otsesõnu kiusamine lihtsalt ära kannatada. Nagu see oleks tusatuju, mis ühel hetkel iseenesest üle läheb. „See oli topelt traumeeriv kogemus, et sinu piin ja valu lihtsalt tühistatakse,” meenutab alles hiljaaegu keskkooli lõpetanud Johanna*, kuidas ta üritas vanemate abiga koolis kiusuprobleemi tõstatada, kuid sai selle eest hoopis juhtkonnalt hurjutada.

Kiusamisele on olemuslik süsteemsus. See on korduv tahtlik tegevus, mitte ühekordne konflikt, millega lapsevanemad või haridustöötajad seda sageli segi ajavad. Kristiina Treial sihtasutusest Kiusamisvaba Kool tõdeb, et jätkuvalt on levinud väärarusaam, et kiusamine tähendab loomulikku ja isegi vajalikku osa suureks kasvamise protsessist.

Tegelikult kujutab kiusamine ohvrite jaoks lakkamatut ärevust, et kohe-kohe juhtub midagi. Seda ärevust hoiab alal pidev agressiivsuse foon. Isegi need päevad, kui kedagi otseselt ei kiusata, võivad olla kiusamise all kannatajate jaoks kurnavad. Pisikesed inimesed õpivad pideva alandamise tõttu 24/7 valvel olema. Koolist saab nende jaoks sõjatanner ja igast kaasõpilasest potentsiaalne vaenlane. Need lapsed muutuvad väga teadlikuks sellest, mis toimub nende ümber. Nende tundlad on kõikjal ja nad keskenduvad paranoiliselt sellele, mida teised inimesed parajasti mõelda võivad.

32-aastane Rasmus* räägib, kuidas ta hakkas füüsilise vägivalla ohvriks langemise hirmust oma klassi põhikiusajatega üliintensiivselt suhtlema. Lihtsalt selleks, et nende tähelepanu hajutada. Nii sai suhtlemisest tema jaoks enesekaitsemehhanism, mitte aga tore viis aja veetmiseks. Eri suhtlussituatsioonid kujutavad tema jaoks siiamaani vaimselt äärmiselt väsitavat tegevust. 

Pille tunnistab, et kui ta gümnaasiumisse astudes kooli vahetas, elas ta esimesed kaks aastat pidevas hirmus, et kohe läheb uuesti kiusamine lahti: „Ma olin uues koolis suures segaduses, sest ma ei teadnud, kuidas käib normaalne suhtlemine ja sõprussuhete loomine.”

„Kui oled n-ö krooniliselt ära tõugatud, siis see paistab välja ja on inimesi, kes kasutavad seda ära,” täiendab teda kiusamist kogenud 34-aastane Piret*.

Mingi põhjuse kiusamise ratsionaliseerimiseks leiab alati, olgu selleks moest väljas koolikott, perekonnanimi või pahatahtlik kuulujutt.

Treiali sõnul on kiusamise all kannatavate laste enesehinnang ja minapilt tihti nii katki, et nad võivad sattuda hõlpsalt ka uues keskkonnas solvangute ja pilgete märklauaks. Kui eemaldada kiusatav klassikeskkonnast, ei juuri see enamasti välja kiusamist klassis. Treial toob esile, et kui klassis on tekkinud kiusamisharjumus, siis endi hulgast leitakse tihti mõni uus ohver.

Enamasti arvatakse, et kiusatakse neid, kes erinevad normist: õpivad liiga hästi, kannavad prille, on liiga kogukad või teistest väiksemad. Enamiku kehtestatud normaalsus tekitab hierarhia. Kuid ka keskmise kehaehitusega ja täpselt klassi keskmistele tulemustele õppides ei pruugi olla kiusamisest pääsu. Mingi põhjuse kiusamise ratsionaliseerimiseks leiab alati, olgu selleks moest väljas koolikott, perekonnanimi või pahatahtlik kuulujutt. 

Näiteks kuuleme klassist, kus kiusati kõiki tüdrukuid, kes ei kandnud stringe. Üks neiu langes mõnituste sihtmärgiks, sest ta kissitas naeratades silmi. Mitmel korral kuuleme pereliini pidi toimuvast kiusamisest, kus väiksemad õed-vennad on sunnitud kordama vanemate pereliikmete nukrat saatust. Ja mõnikord võib tekitada kaaslastes halvakspanu isegi kilekott, nagu juhtus Johannaga, kes muutus naerualuseks, kuna ta oli pakkinud oma spordiriided New Yorkeri meesteosakonna kilekotti.

Laste loovus avaldub mõnikord vägagi võikal moel. Näiteks võid avastada jõulupeol oma loosipakist kümme toosi tikke soovitusega ennast põlema panna.

Kristiina Treial selgitab, et varem keskendusid teadlased kiusamise riskitegurite väljaselgitamisele lapse sees – miks laps kiusab või miks ta satub ohvriks – ning selliste uuringute põhjal saab panna kokku pikki loetelusid alates toimetuleku- ja tundeelu raskustest kuni probleemideni perekonnas. „Praeguseks on uurijad aga veendunud, et lapse eripäradest on tähtsam klassi ja kooli suhtluskultuur – mis normid kehtivad, mis on lubatud ja mis mitte. Kas teistmoodi olla on normaalne või on normaalne hoopis kellegi väljatõrjumine, alandamine. Klassides, kus on rohkem sallivust erinevuste suhtes, hoolimist, austust, aga ka kiusamise märkamist ja taunimist, on ka vähem kiusamist,” ütleb Treial, kuid rõhutab, et kuigi lapsed tulevad kooli oma kogemuste „seljakotiga”, saavad õpetajad klassis kehtivaid norme teadlikult kujundada, ent seegi nõuab järjepidevat tööd.

Sellist suhtlusnormide ja -kultuuride erinevust kinnitab ka 37-aastase Aleksandri* kogemus, kes sattus pärast koolivahetust keskkoolis klassi, mis esindas sotsiaalset läbilõiget ühiskonnast. „Meil oli üks homoseksualist, kes oli täiesti kapist välja tulnud, mingi nu metal’i tšikk, räpitšikk, kaks punkarit, mõned maaossid, olid mingid botaanikud – kõike oli. Keskkoolis kiusamist sellisel kujul nagu meil põhikoolis üldse ei eksisteerinud. See suhtumine oli absoluutselt eluterve.”

Nähtamatud

„Soov kuhugi kuuluda on üks inimese põhivajadusi. Kui tunned suurema osa päevast, et on teised inimesed ja siis oled sina, siis see loomulikult mõjub enesehinnangule täiesti hävitavalt,” ütleb üheksa aastat koolikiusu kogenud Reet*. Tema esimesed mälestused koolist olid igati positiivsed: tekkisid sõbrad, üksteisel käidi külas, mängiti… Mida üks üheksa-aastane elult rohkemat ihaldada oskab? Ühtäkki polnud aga kolmandas klassis enam kedagi, kellega saaks isegi paar sõna vahetada. Ta leidis end päevapealt mitte lihtsalt hüljatu, vaid põlatuna. „Klassis moodustus „poppide laste” kamp. Nemad otsustasid teiste õpilaste koha klassi hierarhias: kui nad sinuga sõbralikult suhtlesid, olid sa tegija, kui mitte, olid sa kõnts.” Kõnts. Just seda sõna kasutab 43-aastane Reet korduvalt kolmekümne aasta taguse iseenda kohta.

Isoleerimise peene kunsti õpivad lapsed ära käigult. Sa ei tea kiusatuna kunagi, milline päev sind ees ootab. Äkki on just täna võetud nõuks sinusse veidi leebemalt suhtuda. Manipuleerivaimad kiusajad annavad vahepeal lootust. Jah, ka sinul on võimalik mõnikord meiega seltsida, aga arvesta sellega, et meil on õigus sind alati alandada ja järgmise vahetunni ajal sinust taas demonstratiivselt suure kaarega mööda kõndida.

Mõni kiusatav õppis ennast ise alandama – tegema nalja iseenda saamatuse või väljanägemise üle. Ennetama kiusajaid lootuses, et just nõnda lunastatakse pääse populaarsete laste sekka. „Viskasin ennast ise auto alla, et kuhugi kuuluda,” meenutab Karl Erik. Need lootused olid muidugi määratud luhtuma. Kiusajad said sellest ainult rohkem inspiratsiooni ja innustust. Mõni ehk isegi eneseõigustust.

Treial: “Klassides, kus on rohkem sallivust erinevuste suhtes, hoolimist, austust, aga ka kiusamise märkamist ja taunimist, on ka vähem kiusamist.”

Kohtume ka paari endise kiusajaga. Üks nendest, 35-aastane tallinlanna Liis* tuulas intervjuuks valmistudes vanades fotoalbumites. Pildid klassikaaslaste sünnipäevadelt: keegi on kutsunud bowling’ut mängima, mõned pildid McDonald’sist, kus kõigil on lasteeinest juba natuke paha olla, klassikalised tähtpäevad kartulisalati ja morsiga. Suurematel pidudel on kohal pea kogu klass. Liis ei leia aga üheltki pildilt meie jutuajamise peategelast, neiut, keda kogu klass hakkas tõrjuma puuduliku hügieeni pärast. Üheksa aastat, mille käigus kolmekümnepealine lastekari jõuab kümneid kordi mängutubadesse, batuudikeskustesse või kardiradadele koguneda, et rõõmsate kilgete saatel päev õhtusse saata. Üheksa aastat ja mitte ühtegi fotojäädvustust tüdrukust, kes sellesama seltskonnaga viis päeva nädalas ninapidi koos oli. Teda pole ühelgi ühispildil. Ja ei saagi olla, sest ta polnud kunagi kutsutud.

Ninapidi koos on muidugi natuke eksitav väljend, sest ainetundides istus meie jutuajamise peategelane eranditult üksi. Tema kõrvale istumine ei tulnud kõne alla ka grupitööde puhul, kui sellest üritati silmi pööritades, kulmu kortsutades ja valjult „iuuu” karjudes kuidagi välja vingerdada. Kiusatava kõrval istumine oli klassikaaslaste jaoks lihtsalt nõnda alandav. Koolikiusu ohvrid tahaksid nendel hetkedel aga sügavale maa alla vajuda. Muutuda sama nähtamatuks, nagu nad olid nendel sünnipäevadel, kuhu neid kunagi ei kutsutud. Parem juba olla nähtamatu kui kõnts.

Hollywoodi filmidega on muudetud klišeeks olukord, kus kõige väiksem, kleenukesem ja nohiklikum poiss või tüdruk jääb spordivõistkondade valimisel alati ripakile. Mitte keegi ei taha teda. Parem anda juba vabatahtlikult vastasvõistkonnale arvuline ülekaal. Seda ebamugavat stseeni on etendatud filmides sadu kordi, ometigi korratakse seda koolides tuima järjekindlusega. Karl Erik on üks neist, kes jäi tiimide valimisel alati viimaseks: „Meeskondade kaptenid ohkasid alati, kui nad pidid minu tiimi võtma. Teised samal ajal naersid. Just see välistamine tegi kõige rohkem haiget.”

Päris mitu kiusatut tunnistavad intervjuude käigus, et sellist tegelast nagu sõber ei eksisteerinud nende elus aastaid. „Minu ainsateks sõpradeks olid neljajalgsed loomad ja tegelased raamatukaante vahel,” meenutab Pille oma esimest üheksat kooliaastat. Halvemal juhul koondus kogu sotsiaalne elu nende laste sisemaailma, mis oli selle võrra rikkalikum. Õnnelikumad olid need, kes leidsid endale kogukonna internetist, mõnest huviringist või koduümbrusest.

Rasmus, kes põgenes omal ajal koolikiusu eest virtuaalmaailma, kus ta oli 50 eri veebi- ja fännilehe haldaja (teiste hulgas toona suurim Batmani fännikogukond), avastas alles aastaid hiljem, kuivõrd võõras on tema jaoks kontseptsioon „sõber tuleb külla” või „saame sõpradega kokku”.

Ühel hetkel, kui sind on süstemaatiliselt ühisolengutelt klassikaaslastega välja jäetud, võid sa hakata kõigele sellisele vastanduma. Võtadki oma lipukirjaks, et sa oled teistsugune. Üksiklane. Inimene, kellele pole sõpru tarvis. Inimene, kes saab alati ise hakkama. Kes lepibki selle lõputuna näiva üksindusega. Aga kas inimene võib olla tõepoolest saar või on ta seda ainult seetõttu, et teda ümbritsev meri on olnud kogu aeg tormine?

Miks me kiusame?

Peale selle, et mitmed koolikiusu ohvrid on siiamaani sunnitud tegelema koolipõlves saadud armidega, ripub neil lisaks küsimusele „miks just mina?” pea kohal ka üleüldine arusaamatus, kuidas tärkab inimeses seeme oma klassivendi või -õdesid päevast päeva vaimselt või füüsiliselt madaldada. Nii mõtiskleb esimesest üheksanda klassini kiusamist kogenud Anna* nõutult, et kui meieni ulatuvad uudised koolikiusamise tagajärjel tehtud enesetappudest, siis miks ei jõua kiusajatele kohale, kuidas nende käitumine inimest mõjutab. Kas tema ohver ei tee enesetappu? Kas tema ei kiusagi nii hullusti?

Kristiina Treial toob kiusamiskäitumise ühe põhjusena välja, et selle taga on kõige sagedamini lapse vajadus olla oluline, kaaslaste hulgas tähtis, mõjukas ning kahjuks on kaaslastele liiga tegemine päris tõhus viis oma staatuse tõstmiseks. Selle tõestuseks kuuleme mitmel korral, kuidas kiusajagrupi liidri koolist puudumisel möödus mõni päev paremini kui teine. Või kui puudusid kiusaja sõbrad, ei kippunud ta üksi oma ohvreid puutuma.

Teine päris levinud põhjus on põnevusvajadus, nn kino tegemine, mis toimub paraku kellegi teise heaolu arvelt ning kahjuks on selle linateose keskmes päriselu. Samamoodi võib Treiali sõnul kiusata ka väga tubli ja heade suhtlusoskustega laps, kellest täiskasvanud seda üldse ei ootakski. „Selline laps võib kasutada oma häid suhtlusoskuseid kurjasti näiteks alandamiseks või tõrjumiseks. Enamasti ei ole kiusaja nn paha laps, vaid laps, kes vajab ka tähelepanu või isegi abi,” selgitab Treial. Paradoksaalselt on päris suur osa kiusajatest ka need, kes ise koolis kiusu käes kannatavad.

Rene ütleb meile, et justkui eksisteeris mingi ootus, et tuleb kiusata. Kiusamine oli miski, mida tehti.

Seda kinnitab ka Piret, kes, olles samal ajal kiusatu, liitus vahel kiusajaga kambamentaliteedist – selleks et ise pääseda, hiljem tehtut südamest kahetsedes. „Mu klassiõde oli loomu poolest hästi kiuslik ja õel. Mõnikord, kui tema alustas, läksin ma sellega kaasa. Aga mitte kogu aeg. Seda juhtus temaga võrreldes palju vähem. Mina teadsin, mis tunne see on, kui sind kiusatakse, aga tal vist polnud üldse mingit empaatiavõimet.” Ka Anna tunnistab, kuidas ta keskkoolis ühele klassivennale vahel rumalust ette heitis, kuid mõistis õige pea, et see pole õige. „Ma ju ise olin alles ohver,” ütleb ta ning lisab, et inimestel on väga lihtne kiusajaks hakata. „Aga ma ei tea, miks on vaja seda teha. Kas selleks, et iseennast kehtestada ja paremini tunda, et ma olen nüüd mingi tegija, kaheksandas klassis?” küsib ta irooniliselt. Pille meenutab aga teisest klassist nende kooli tulnud ülekaalulist tütarlast, kes oma kehakaalu aadressil üsna varsti kaasõpilaste kiuslikke märkusi pälvima hakkas. Kui ta tüdrukuga sõbraks sai, otsustas too populaarsuse võitmiseks hoopis tema vastu pöörduda ning teda kiusama hakata, mõjutades sellega Pille sõprussuhete loomist ka hilisemas elus.

Kambamentaliteeti peegeldab meiega oma lugu jaganud Rene*, kes kirjeldab end kui head õpilast, nohikut, kes pidi heade tulemuste nimel vähe pingutama, kuid kes on olnud nii kiusaja kui ka kiusamise kõrvaltvaataja rollis. Ta tunnistab, et ei hakanud kiusajaks mitte seepärast, et see oleks talle mingit naudingut pakkunud. „Ma vist võtsin seda kuidagi niimoodi, et on justkui mingi ootus, et seda tuleb teha.” Kiusamine oli miski, mida tehti. Kui sõprusgrupid hilisemates klassides ümber jaotusid, olid ka selles seltskonnas paigas omamoodi hierarhiad, mistõttu ta sattus ka ise psühholoogilise töötlemise turmtule alla. „Käisime ühiselt pidudel ja olime kogu aeg koos, kuid selle koosolemise juurde kuulus pidevalt see, et inimestele heideti ette piinlikke või totakaid asju, mida nad olid varem teinud – kusjuures, neid püüti alati üle võimendada, et tekitada inimeses vastureaktsiooni,” meenutab ta.

Kristiina Treial kommenteerib, et kiusamise puhul pole kannatajaks ainult kiusatav, vaid ka kiusaja ise ning need, kes seda kõike pealt näevad. Juhtub, et kiusajad jäävad kinni oma rolli, mille täitmist neilt pidevalt oodatakse, ning sellest rollist välja tulla ei ole lapsel enam sugugi kerge. Treial selgitab Norras tehtud uuringutele viidates, et kui laps on põhikooliaja teisi kiusanud, on tal rohkem kui neli korda suurem risk olla noore täiskasvanuna politseis kuriteoga arvel: „Kui me räägime sellest, miks on koolides väga vaja kiusamist ära hoida, siis see on ka võimas vahend kuritegevuse ja vaimse tervise probleemide ennetamiseks ning ühiskondliku toimetuleku soodustamiseks inimeste hilisemas elus.”

Kiusajad võivad kinni jääda oma rolli, mille täitmist neilt pidevalt oodatakse, ning sellest rollist välja tulla ei ole lapsel enam sugugi kerge.

Mis puudutab kõrvaltvaatajaid, siis Treial viitab grupinormidele, mis ei ripu lihtsalt õhus, vaid mida kannavad edasi needsamad kõrvaltvaatajad, kelle võimuses on suuresti see, kas kiusamisele astutakse vahele. „Kinnistuvad normid, et meil on õigus teisi alandada ja teistega vägivaldselt käituda, ning need kanduvad inimestega edasi. Needsamad normid levivad ühiskonda laiemalt ja kinnitavad seal kanda,” ütleb ta. Teise aspektina toob ta välja pideva stressifooni klassis, kui toimub kiusamine. See mõjutab ka pealtvaatajate suutlikkust õppimisele keskenduda ja mõnuga õppida. 

Isegi kui klassikeskkonnas juurdunud käitumismall paistab olevat hilisemas elus näiliselt maha raputatud, ei pruugi see klassikaaslastega uuesti vanasse keskkonda sisenedes nii olla. End algklassides nn põhjakihist leidnud Reet meenutab neli aastat pärast lõpetamist toimunud klassikokkutulekut, kus kius jätkus. „Meie” versus „sina, ärapõlatu”. Varjatumalt, kuid vägagi äratuntavalt. „Kui oled harjunud konkreetses seltskonnas mingit rolli mängima, siis see tuleb kuidagi nii automaatselt tagasi, kui sama seltskond sulle ümber pannakse,” lausub ta.

Õpetajad

Kõige nukramad on kiusamislood, mille alguspunktis on inimesed, kes peaksid tagama turvalise ja hoitud koolitee – õpetajad. Õpetajad on alati autoriteedi positsioonil. Nende huulilt kostunud sõnadel on teistsugune kaal. Mõnikord piisab mõnest klassi ees hooletult lendu lastud väljendist, mis võib õpilase koolitee pea peale pöörata. Ühel tüdrukul palus õpetaja nätsutamise lõpetada sõnadega: „Ära mäletse nagu lehm.” Loomulikult hakati seda õpilast, kes ennast niigi oma suure kasvu tõttu pisut ebamugavalt tundis, seejärel kooris lehmaks kutsuma. Mitte üks või kaks korda, vaid päevast päeva, nii et tundus mõistlik kuude kaupa koolikohustusest kõrvale hiilida. Hiljem töötas ta modellina, kuid põhikoolis oli ta täiesti veendunud, et on liiga suur ja kole.

Leidub aga ka pedagooge, kelle kogu õpetamismetoodika põhineb alandamisel. Kuuleme lugu esimesest klassijuhatajast, kelle meelistegevuseks oli alles lugema ja arvutama õppivaid juntsusid nõnda kaua ühe ja sama küsimusega pinnida, kuni laps vastas õigesti või tal tekkis paanikahoog. Kui klassijuhataja kannatus katkes, meeldis talle haarata nutma puhkeva lapse käsivarrest, et sellega ise õige vastus tahvlile kirjutada. „Tegelikult ta lihtsalt tagus lapse kätt vastu tahvlit,” meenutab kõike seda pealt näinud Piret. Tema ise mäletab siiani eredalt üht matemaatikatundi, kus ta oli parajasti juba kolmandat korda sama ülesannet vastamas, omamata vähimatki aimu sellest, mida ta valesti on teinud. „Ma hakkasin nutma, mu käed värisesid, mul oli õpik käes ja siis ta võttis mul lõuast kinni ja tõmbas mu pilgu üles, et ma talle otsa vaataksin, kui ma temaga räägin.”

Veel meeldis sellele klassijuhatajale kogu klassi ees mõne õpilase isiklikku elu lahata. „Minu kohta ütles ta, et ma olen räpane ega pese end. Minu sotsiaalselt kohmakalt klassivennalt, kes puudus mõnikord mitmeid kuid koolist, küsis ta samal ajal, kui ülejäänud klass töövihikust ülesandeid lahendas, üle klassi: „Noh, kas olid jälle haiglas? Mis arst rääkis? Kas rohud aitavad? Kas uss on nüüd lõpuks sinust välja saanud?”” Sadistlike kalduvustega klassijuhataja lahkus küll pärast kolme esimest kooliaastat, kuid jättis endast maha katkised lapsed, kes mõistsid üksteisega kõneleda ainult vaimse vägivalla keeles.

Piret: „Ma hakkasin nutma, mu käed värisesid, mul oli õpik käes ja siis võttis klassijuhataja mul lõuast kinni ja tõmbas mu pilgu üles, et ma talle otsa vaataksin, kui ma temaga räägin.”

Või siis lugu ühest väikesest maakoolist – selliste kohta tavatsetakse öelda, et seal saadakse kõikidele halbadele asjadele jälile –, kus kiusamisteema tõstatanud õpilastel langetati kollektiivselt käitumishinnet. Hiljem kuulutas kooli direktor televisioonis rõõmsalt, et nende koolis ei esine kiusamist. Esines küll, sh pedagoogide seas. Selle tõestuseks võib tuua kehalise kasvatuse õpetaja, kes andis õpilastele ülesandeks analüüsida oma kehakaalu. Kui seejärel justkui selgus, et keegi on alakaaluline, ei räägitud sellest mitte eraviisiliselt, vaid ikka nii, et kogu klass kuuleks. „See õpetaja kommenteeris ka minu kehakuju ja uuris, kuidas ma oma kitsaste puusadega ühel päeval sünnitamisega hakkama saan,” meenutab Pille, kuidas teda 13-aastaselt anorektikuks hakati tituleerima.

Õpetajad peaksid olema need, kes märkavad koolikiusamist ja reageerivad sellele. Kui nende ainus reaktsioon on kerge muie suul või – roppusi kuuldes – puna põskedel, saavad pedagoogidest koolikiusamise kaasosalised. Mitmel korral pöördub meie allikate jutt tagasi võimlasse, kus võistkondade kaptenid omavahel häälekalt kisklevad, et kiusatavat mitte oma meeskonda valida. „Kui õpetaja seisab kõrval, muigab ega reageeri kuidagi, siis see tähendab ju tegelikult, et ta kiidab toimuva heaks,” leiab üks intervjueeritav.

“Õpetaja kommenteeris ka minu kehakuju ja uuris, kuidas ma oma kitsaste puusadega ühel päeval sünnitamisega hakkama saan,” meenutab Pille, kuidas teda 13-aastaselt anorektikuks hakati tituleerima.

„Üheks probleemiks on õpetajate vähesed teadmised ja oskused selles vallas, mida on konstruktiivne teha, kui nähakse kiusamist,” märgib Treial. Ebakindlus oma pädevuses suurendab aga sekkumisest hoidumist. Kui õpilased tajuvad õpetajate ebakindlust, siis ei usu ka nemad, et õpetajad saaksid kiusamist peatada, ning väheneb täiskasvanutele kiusamisest rääkimine.

Võitle või põgene

Häbi ja hirm takistavad koolikiusu ohvritel abi otsimist. Häbi seepärast, et äkki nad on tõepoolest kuidagi teistsugused. Hirm, et õpetajate või vanemate sekkumine muudab kiusamise veel intensiivsemaks. Kristiina Treiali sõnul pelgavad paljud lapsevanemad samal põhjusel kiusamisteema tõstatamist koolides. Hirm pole päris alusetu, sest koolide reaktsioon selliste probleemide ilmnedes võib olla väga juhuslik.

Pille saadeti näiteks psühholoogi juurde, kes pani aastaid koolikiusu talunud lapsele südamele, et ta peab muutuma. „Psühholoog ütles sisuliselt, et selles, et mind kiusatakse, on süüdi minu omadused või minu käitumine.” Hiljem korraldas seesama psühholoog kohtumise kogu klassiga, kus kõik kiusajad näitasid ennast parimast küljest kuni vabanduse palumiseni välja. „Klass väitis, et nad ei saanud aru, et mõni väike ütlemine võis mulle nii halvasti mõjuda. Pärast seda läks asi loomulikult poole hullemaks,” meenutab Pille 20 aasta taguseid seiku. 

Sarnasest kooli korraldatud kohtumisest kiusatava ja kiusajate vahel kuuleme veel ühe allika suust: „See lõppes fiaskoga, kui kooli sotsiaaltöötaja nõustus põhimõtteliselt kiusajatega, et see on ju kõigest nali.” Tegemist on aga klassikalise näitega taasohvristamisest, mida asjatundjad paluvad kindlasti vältida. „Kuna kiusamine ei ole tavaliselt ühekordne juhtum, siis ka kiusamise peatamine vajab pikemat lahendusprotsessi, mitmeid kohtumisi, kokkuleppeid, jälgimist, järelvestlusi. Ei piisa sellest, kui õpetaja ütleb, et lõpetage ära,” kommenteerib Treial.

Kuna sellist protsessi paljudes koolides ei eksisteeri, on koolikiusu küüsi sattunud otsinud viise tekkinud olukorrast iseseisvalt väljarabelemiseks. „Kodune õpetus oli, et ära tee välja või löö vastu,” ütleb kahes Harjumaa koolis koolikiusu kogenud Marek*, kes talitas täpselt vanemate juhtnööride järgi. Ta eiras olukorda, kuni ühel hetkel plahvatas ja kargas oma kiusajatele kallale. Tema olekski võinud oma klassivenna peaaegu ära tappa. Koolikiusamisest tekkinud frustratsioonil polnud tema jaoks paremat väljundit kui füüsiline vägivald. „Ma mäletan, et teiste peksmine tekitas tollal hea tunde – katarsis, lihtsalt peksaks kõik läbi, taoks neil suud kinni ja lõpetaks selle ära,” ütleb ta aastaid hiljem. Mareki pea oli noorena täis vägivaldseid mõtteid. Ta oli teismeline, kelle silmadest peegeldus sisemuses pulbitsev haiglane raev.

Treial: „Kuna kiusamine ei ole tavaliselt ühekordne juhtum, siis ka kiusamise peatamine vajab pikemat lahendusprotsessi, mitmeid kohtumisi, kokkuleppeid, jälgimist, järelvestlusi. Ei piisa sellest, kui õpetaja ütleb, et lõpetage ära.”

Viha on defineerinud paljude koolikiusu ohvrite noorpõlve. Rahel*, keda kiusati mitmes Tartu koolis, väidab, et tal jäi teismeeas napilt puudu natsiideoloogia omaksvõtmisest. Ta käis viiendas klassis, kui kooli koridorides hakkasid ringlema jutud, et ta on eelmises koolis ühele õpilasele suuseksi teinud. Kaasõpilased sosistasid ja näitasid näpuga, kui ta neist mööda kõndis. Kiusamisse oli haaratud pea kogu kool. Vahetunnis tundis ta ennast nagu gasell krokodillitiigi ääres. Kellegi kuri keel maalis 12-aastasest tüdrukust lõtvade elukommetega naise portree, mis jälitas teda veel aastaid pärast kooli lõpetamist. Ühes hilisemas töökohas tutvus Rahel noormehega, kes väitis, et tunneb teda kooliajast. See tekitas Rahelis nii suure paanika, et nädal aega hiljem sattus ta psühhiaatriahaiglasse.

Uuringute järgi on koolikiusamise ohvrite seas koolist väljalangemise risk suurem, sest kiusamisest hoidumiseks hakkavad lapsed kooli vältima. 46-aastase Maarja* suust kuulemegi paralleelelust, mis sai alguse juba 11-aastaselt, kui ta pidevast narrimisest pääsemiseks kavala plaani sepistas. Igal hommikul pakkis ta oma koolikoti kokku, ütles vanematele head aega ja läks koduuksest välja, kuid selle asemel et võtta ette koolitee, suundus ta oma Õismäe korrusmaja keldrisse, kus ta redutas seni, kuni ema-isa olid kodust lahkunud. Keldris oli tüdrukul oma peiduurgas, ta viis sinna sööki ja raamatuid, et veeta seal vajaduse korral pikemaid perioode. Koolis rääkis ta õpetajatele ja klassikaaslastele, et on haige, võltsides selleks arstidelt varastatud blankette. Maarja suutis korduvalt kehalise kasvatuse õpetajale valetada, et pani puudumistõendi tema lauale, kuid ilmselt viis tuul selle ära. Selline popitamine kestis põhikooli lõpuni. Koolist ei langenud ta välja ainult tänu oma lahtisele peale.

Alati pole arstitõendit võltsida tarvis, sest kiusamine võib tekitada reaalseid haigussümptomeid. Kuuleme just naissoost allikate suust, kuidas keha justkui tuli vastu pidevalt mõttes korrutatud soovile koolist puududa. Anna kirjeldab, kuidas ta võis muidu olla terve nagu purikas, kuid kui esimene september kukkus, vajus ta plaksti haigevoodisse. „Augusti lõpp tõi alati kaasa paanikahood,” meenutab Pille, kes vaheaegade vahel pikisilmi tõvevoodisse langemist ootas. „Mingil hetkel hakkasin endale haiguseid välja mõtlema, et lihtsalt koolist pääseda, kuni selleni välja, et ma ei saanud enam aru, kas ma olen päriselt haige või ainult tahan haige olla. Ma arvan, et mingid kõhuvalud tekkisidki pidevast stressist.”

Kristiina Treiali sõnutsi on koolikiusamise ohvritele iseloomulik kõrgenenud ärevus- ja stressitase, depressiooni sümptomid, teistest kaaslastest eemaletõmbumine ning enesehinnangu langus, mis võib pikema aja jooksul viia tõsiste terviseprobleemide ja isegi suitsiidimõteteni. Rahel tegeles põhikoolis regulaarselt enese lõikumisega, Pille kirjutas juba valmis hüvastijätukirja, Marek mängis enesetapumõttega, kui pool klassi talle algkoolis kooris „tõmba ennast oksa” hüüdis. Ühe vestluse käigus kuuleme klassivennast, kes tegigi põhikooli lõpus enesetapu. Ka seda klassivenda tõrjuti. Väidetavalt viisid ta hauda võlad, mis olid tekkinud teistele väljategemise tõttu. Ehk oli siingi tegemist intensiivse sooviga kuhugi kuuluda?

On ka positiivsema lõpuga lugusid. Näiteks otsustas kiusamise tõttu väga madala enesehinnangu küüsis vaevelnud Hanna* 12-aastaselt vaimse tervise huvides iseenda terapeudiks hakata. Järjekordse ärevus- ja nutuhoo järel sattus ta juhuslikult inimeseõpetuse töövihikut lappama. Sealt leidis ta harjutused, kus tuli kõiki oma kehaosi viiepalliskaalal hinnata või iga päev peegli ees endale võimestavaid komplimente teha. Nii hakkaski Hanna hommikuti endale sisendama, et ta on ilus või tubli. Neid harjutusi pidevalt korrates taastus usk iseendasse. „See aitas kaitsekihti tekitada. Mul oli mingil hetkel juba jumala suva, mida mulle öeldakse. Tegi haiget küll, aga ma ei võtnud seda lõpuks hinge.” Tagasi vaadates peab ta koolis toimunut äraspidisel moel isegi positiivseks kogemuseks: „Võimalus puutuda kokku millegi ebameeldivaga ja sellest kasvada on väga tänuväärne – see andis mulle mingid võitlusoskused.”

„Augusti lõpp tõi alati kaasa paanikahood,” meenutab Pille, kes vaheaegade vahel pikisilmi tõvevoodisse langemist ootas.

Karl Erik räägib meile samuti loogilistest mantratest, mis teda põhikooli lõpus kiusamise põhjustatud mustast august välja aitasid: „Ma hakkasin nägema, et ka teised inimesed tunnevad ennast oma soengu või välimuse pärast halvasti, kuigi nende välimusel polnud midagi viga. Järelikult ei tohiks ka minu välimusel midagi viga olla.” Ta kasvatas endale seejärel pikad juuksed, hakkas teadlikumalt riideid valima, teistsugust muusikat kuulama, kõigele veel rohkem vastanduma. „See on madala enesehinnanguga inimeste puhul normaalne. Kui nad sellest ühel hetkel üle saavad, siis esimene koht, kuhu nad liiguvad, on teispoolne ekstreemsus,” selgitab Karl Erik. Tema jaoks tähendas imago muutmine agressiivset võitlust kiusamise vastu.

Kuuleme tihti, et kiusamisest pääsemiseks leitakse mingi personaalne väljund, millega teenitakse ära kas klassikaaslaste respekt või saavutatakse vähemasti sisemine tasakaal. Kes leidis endale muusika, kes fotograafia, kes alternatiivse kogukonna internetist. Ent kiusamise peatamiseks võidakse otsida abi ka riskikäitumisest. Aleksander jagab, kuidas temast sai tänu alkoholile klassikaaslaste silmis viimaks inimene: „Kaheksandas klassis kutsuti mind esimest korda kellegi sünnipäevale, kus me ennast kohe ilusti täis jõime. Kui selgus, et ma suudan normaalselt tina panna, siis hakati juba tõsisemalt vaatama.” Valgest varesest sai õllepudeleid tühjendades peaaegu et oma inimene.

Kalestumine

Koolikiusamine muudab inimesi. Optimistlikust ekstraverdist saab kartlik introvert. Uudishimuliku pilguga seitsmeaastasest vihase grimassiga täiskasvanu. Me kuuleme lugusid sellest, kuidas inimesed avastavad enda jaoks musta huumori. Iroonia, mille võib ajada kergelt segi õelusega. Päris mitu allikat suudavad meenutada detailselt hetke, kui nad õppisid kaaslaste torgetest enam mitte välja tegema. Jätma muljet, et neil on täiesti ükskõik, mida neile öeldakse, kuigi õlakehitus oli tegelikkuses kõigest ajutine plaaster haavadele, mis olid juba liiga suureks paisunud. Kas nad andsid sel hetkel alla või said kiusamisest võitu?

Ühe neiu jaoks, kellel on jäänud algklassides saadud hingelisest traumast mälestuseks pisaraloike täis vihikud, oli see hingeline triumf. Kui varem lasi ta kiusajatel endale naha alla pugeda ning lõpetas tihti nuttes kooli tualetis, siis tema uueks kaitsemehhanismiks sai salvav sarkasm. Ära lase kiusajaid endale emotsionaalselt ligi – see on tema peamine soovitus praegustele koolikiusu ohvritele.

Marek mäletab veel hästi päeva, kui ta oli kodus kiusamise tõttu hüsteeriliselt õhtu otsa nutnud. Selles ahastuses käis temas ära krõks. Ta otsustas ühtäkki, et tal on kiusamisest suva. „Muutusin hetkega küüniliseks, kuid midagi rikkusin ma seda tehes enda sees ära. Kiusamisest põhjustatud emotsioonide mahasurumisel olid pikaajalised toksilised tagajärjed.”

Marek: “Ma mäletan, et teiste peksmine tekitas tollal hea tunde – katarsis, lihtsalt peksaks kõik läbi, taoks neil suud kinni ja lõpetaks selle ära.”

Aleksander meenutab, kuidas ta intellektuaalselt varaküpse noorukina kooli vahetades ühtäkki Nike dresse fetišeerinud „metsikute jõmmide” kultiveeritud platnoikultuuri keskele sattus: arvukad kaklused, pidev üksteise kallal nokkimine, kellelgi murdub trepist alla lükkamise tagajärjel käeluu, keegi saab klassiõhtul molli. „Tänapäeval on selle nimi toksiliselt maskuliinne kultuur.” Inimene, kellel on niigi raskusi kollektiividesse sulandumisega, tuleb sellisest keskkonnast välja veelgi rämedama individualistina. „Kui sa tahad teada, miks ma tropp olen, siis ilmselt sel põhjusel,” ütleb ta intervjuu lõpetuseks.

Marek, see heledapäine noormees loo algusest, kes oleks oma klassivenna peaaegu ära tapnud, hakkaski ühel hetkel samastuma vihaga, mida koolikiusamisega kaasnev ebaõiglus temas tekitas. „Ma vihastasin kergelt, väljendasin ennast vihaselt, ropendan siiamaani palju. Tundsin, et viha on osa minust,” kirjeldab ta lugu, mida ta hakkas koolikiusamise tõttu endast jutustama. Vihast sai tema jaoks käivitav jõud. Oma parimad tekstid on ta pannud kirja vihahoos ning viha on aidanud teda edasi ka karjääriredelil. 

Alles hiljuti mõistis Marek, et tegemist on suure valega, mida ta on enda kohta rääkinud. „Mul oli hiljuti epifaaniline moment, kui nägin kümneaastast ennast ilma pealiskihita, mille ma olin elu jooksul ehitanud. Ma sain aru, et ma polnud sündinud vihase ega imelikuna, vaid olin täiesti normaalne väike poiss. Kool tegi minust vihase inimese.”

*Artikli allikate nimed on muudetud

Artikkel valmis tänu sihtasutuse Oivaline Ajakirjandus stipendiumile ning sündis Müürilehe ja Õhtulehe koostöös.