„Puus puusa kõrvale ja / suult suule hingake ja” nautigem, sest mustadesse ülikondadesse rüütatud Hiiu kandle duo uus heliüllitis täidab kõrged ootused pea veatult ja asetab lati senisest kõrgemalegi.

★★★★★

Plaadi käekiri sarnaneb varasemaga. Õieti polegi tarvis parandada seda, mis pole katki ega oma aega (veel) ära elanud. Ei pingutata liigselt autentse kandlemängu ega modernse folktroonika poole ning isegi Uku Masing ei jõuaks lugeda kokku lauludes kõlavaid arvukaid keeli, milles esitatud sõna- ja kõlamängude kõrvalt võib tabada obskuurseid kultuuriviiteid („Roosad suusad” ja kunagine tränahitt „Streets at Night”). Senisest enamgi ilmestab sisu ja eriti stiili kosmopoliitsus.

Sarnaselt õllega võiks lüüa albumi kahte lahku: hele ja tume. Esimene on helgelt tempokas, näiteks jalga reinlenderile kiskuv „Lambad ei joo”, hoolimata pealkirjast meeleolukas „Üksindus” või reggae’lik „TV on the Street”. Rahulikumale äärele jääb Ellen Niidult laenatud, ülimalt kaasalauldava refrääniga nimilugu.

Teisalt annavad tooni sünkjavõitu meditatsioonilainele keeratud (kandle)keeled, mida kuuleb palade „Käpapuu”, „Ülesse” ja „Tsuiis demiis” puhul. Oma apogeeni jõuab see suund hõimulikult ekstaatilise kõlapildiga loos „Kohtumispaik on muudetud”.

Kuna mõlemad sfäärid kõnetavad eri meelelaade, tundub tarbetu hinnata üht rangelt teisest paremaks. Kompositsiooni rikastamiseks on „tavapalade” kõrvale pikitud pisut orelipoisilikke miniatuure, mis kohati õnnestuvad („Kaablid autos veel”) või jäävad õõnsaks („Kultuurisaade”).

„Viimase suusataja” kontrastsest koloriidist tulenevat laia potentsiaali sobib iseloomustada ridadega albumi kalliskivide hulka kuuluvast loost „Liigutage vastu”: „igaüks oma kallimaga / ja kes on veel ilma / ai puru talle silma!”