Meie kodumaa on väga hea Petri tass ja kasvulava kõigele, mis erineb veidi tüüpilisest. Iseäranis soosib see sünge või teatud vimkaga kunsti loomist. Kamaluga ajaloolisi taakasid. Sotsiaalne struktuur, mis kannustab individuaalsust.

★★☆☆☆

Tumedusest ilu noppivaid kodumaiseid artiste on meil alati jagunud – hiljutisematest näiteks Bedless Bones, Junk Riot. Kohustuslikult on vaja mainida ka Kosmikuid ja Metro Luminali. Head, ent mitte kuidagi ainsad näited muusikažanritest, mis kipuvad taolisest nektarist ja olmest toituma, on post-punk ja new wave. Nende alla liigitab Lauri Lember ka oma sooloprojekti Merry Go Raumi samanimelise albumi.

Kahjuks pean tõdema, et sellelt kuuelooliselt heliteoselt ma erilisi emotsioone ei ammutanud. Kõik eeldused on olemas. Nime teinud plaadifirma, heliinsenerioskusi omandav artist. Ilmselge andekus ja ambitsioonikus auravad kandikul, tule ja võta ning tee midagi originaalset, midagi ägedat. Kogu muusika on aga ühedimensiooniline ja passiivselt üles ehitatud. Kõik on destilleeritud niivõrd askeetlikuks kui vähegi võimalik, ent vaid tumedusniši peale panustamine ei kaalu üles nõrgemapoolset musitseerimist. Artisti kiituseks on album tehtud peaasjalikult reaalsete pillidega, mis annab sellele mõningase potentsiaali live’is. Vokaalide kõlavärv on samuti meeldivalt tummine.

Olles seda öelnud, hindan ma väga tema pealehakkamist. Kuskil kohvikus maailma lõpus on lõputu nimekiri kunstnikke, kes jäid oma mõtetesse kinni ega avanud enda nägemusi ja ideid kellelegi. Samal ajal kui mõned jäävad istuma ja elu üle juurdlema, täidavad hakkajamad nende rolli. Siiski ootan väga, kuidas kõlab Merry Go Raum otseses kontaktis lavalaudadel. Sügisene ilm ja floora võiksid olla seniks heaks sügavamate teoste loomise väetiseks.