Koroonaviirus on globaalne, kuid valitud strateegiad sellega toimetulekuks riigiti erinevad. Poliitikameetmete valik on rahvusvaheliselt küll sarnane – liikumispiirangutest ja testimisest kuni vaktsineerimiseni –, kuid meetmete rakendamisviisid, ulatus, rangus ja ajastamine varieeruvad märgatavalt. Vaatame nende valikute sisse.

Pandeemia on üks neist avaliku halduse „nurjatutest probleemidest”, mida iseloomustab mitmepalgelisus, sektorite ja riigipiiride ülesus, pidev muutumine ja konsensuse puudumine selles, mis on parim lahendus või kriisi haldamise hea tava. Sääraste probleemidega tegelemine nõuab riigilt nõtkust, kiiret reageerimist ja julgeid otsuseid.[1] Just väikeriikide eeliseks peetakse valmisolekut reageerida kriisidele kiirelt ja paindlikult, vajaduse korral ka improviseerida.[2] Poliitiliste lahenduste sobivus sõltub iga riigi kontekstist – selle institutsionaalsest ülesehitusest, kultuuritaustast ja usaldusest valitsuse vastu.

Veel ei ole võimalik öelda, mis sihiseaded ja tegevusplaanid on pikas perspektiivis tõhusad. Kriis alles kestab. Kuid üht-teist riikide käitumise ja selle ühiskondliku tagasipeegelduse kohta on teadlased jõudnud juba analüüsida.

Kõik algab eesmärgist

Strateegiline lähenemine poliitikakujundamisele eeldab, et selgelt on sõnastatud eesmärk, milleni soovitakse jõuda. Lugematud strateegilise planeerimise õpikud algavad tsitaadiga raamatust „Alice Imedemaal”: „„Kas sa ei tahaks mulle ütelda, kuhupoole ma siit peaksin minema?” „See sõltub suuresti sellest, kuhu sa tahad välja jõuda,” ütles Kass. „Mulle on enam-vähem ükskõik, kuhu –” vastas Alice. „Siis ei ole tähtis, kuhupoole sa lähed,” sõnas Kass. „– kui ma ikka kuskile jõuan,” lisas Alice seletuseks.” Poliitiku suur vaenlane on ebakindlus. Rahva usaldus valitsuse valitud strateegia vastu tekib siis, kui on teada, mis suunas minna, kuidas kohale jõuda ja miks me sellise tee valime.

Eesmärkide sõnastus pandeemia haldamisel määrab ka tegevuskava valiku. Põhimõtteliselt erinev sihiseade on olnud näiteks Rootsil ja Uus-Meremaal. Rootsi otsustas algusest peale kehtestada üksnes selliseid piiranguid, mida ühiskond suudab taluda pika aja jooksul.[3] Ametlikult seati sihiks tervishoiusüsteemi toimetulek ja nõrgemate gruppide kaitse. Karjaimmuunsus polnud küll ametlik eesmärk, kuid sellel kommunikatsioon siiski rajanes.[4] Uus-Meremaa valis seevastu „null-COVIDi” strateegia, mille eesmärk oli igasugust nakatumist ära hoida.

Rahva usaldus valitsuse valitud strateegia vastu tekib siis, kui on teada, mis suunas minna, kuidas kohale jõuda ja miks me sellise tee valime.

Uus-Meremaad sundis agressiivne Delta tüvi null-strateegiast loobuma ja tunnistama, et seatud idealistlik eesmärk pole saavutatav. Rootsis mõisteti, et ei loomuliku läbipõdemise ega ka vaktsineerimisega selle viiruse vastu karjaimmuunsust ei teki. Ent põhimõtteline sihiseade – kehtestada üksnes pikaajaliselt talutavaid piiranguid ja tagada tervishoiusüsteemi toimimine – on jäänud samaks.  

Seatud sihtide muutmine lähtuvalt uuest olukorrast on strateegilisest vaatest parem lahendus kui algusest peale täpselt sõnastamata suunas rapsimine. Just ebakindlust, ennustamatust ja kontrolli puudumise tunnet on inimestel vaimselt raske taluda – selline olukord põhjustab ärevushäireid ja depressiooni. Inimesed peavad oluliseks selget plaani.

Kultuurilise konteksti roll

Teadlased rõhutavad, et pole olemas üht ja ainuõiget käitumismustrit, mis eri riikides sihile viiks. Hiljuti avaldatud uuringus näidatakse, kuidas neljas sarnasel tasemel tervishoiukorraldusega riigis – Rootsis, Hiinas, Prantsusmaal ja Jaapanis – valiti täiesti erinevad strateegiad tulenevalt riigi institutsionaalsest ülesehitusest (tsentraliseeritud või detsentraliseeritud riigikorraldus) ning (valitsemis)kultuurist (range keeldudele ja käskudele keskendunud kultuur või vabadustest lähtuv suuniste ühiskond).

Rootsi valis detsentraliseeritud riigina nn nügimise strateegia, millega omavalitsuste eestvedamisel juhiti inimesi soovitud suunas käituma. Kultuuriliseks eelduseks oli suur usaldus riigi institutsioonide vastu ja individuaalne vastutus. Hiina poliitika baseerus seevastu ülalt alla suunaga võimul ja sundusel. Kasutati sõjaaja narratiivi, et mobiliseerida ühiskonda keeldude ja käskudega, ning rõhutati üldist solidaarsust. Prantsusmaa, teine tsentraliseeritud korraldusega riik, valis samuti keskse reguleerimise tee, kuid see rajanes seadusandlikul autoriteedil. Jaapan on sarnaselt Rootsiga detsentraliseeritud riik ja ehitas enda strateegia üles samuti tagant tõukamisele, toetades inimeste pädevust sobivate käitumisvalikute tegemisel. Rangem kultuuriline taust võimaldas Jaapanis aga rõhutada kohustust teha valitsusega koostööd.

Sahmides usaldust ei võida

Inimeste valmisolekut piiranguid järgida mõjutab märgatavalt nende usaldus valitsuse vastu. Usaldamatus valitsuse suhtes toetab omakorda negatiivset suhtumist rakendatavatesse meetmetesse. Seega, kui valitsus suudab rahva usaldust hoida, on nad tõenäolisemalt edukad.[5]

Inimeste õiguste ja vabaduste ulatuslikul piiramisel on oma hind. Mida tõsisemad on piirangud, seda kõrgem see hind võib olla. Nii õigusriigi ja demokraatia kui ka vaimse tervise seisukohalt. Näiteks just rangete piirangutega Austraalias tehtud uuringus leiti, et pikaajaline võimaluste puudus tavapäraselt sotsialiseeruda, töötada, ettevõtlusega tegeleda, kultuuriüritustel osaleda või olulisi sündmusi tähistada on avaldanud suurt mõju inimeste vaimsele heaolule. Vaimsed häired mõjutavad omakorda elukvaliteeti, füüsilist tervist ning inimeste sotsiaalset ja majanduslikku aktiivsust.

Eesti koroonaviirusega toimetulekuks valitud strateegiat on iseloomustanud pidev kõikumine piirangute kehtestamise ja ühiskonna avamise vahel. Kord rõhutatakse üksikisiku vastutust, siis jälle võtab riik käskude ja keeldudega ohjamise enda kätte. Riigi käitumine on pigem süvendanud ebakindlust ja ennustamatust kui aidanud inimestel oma tegevust selgete sihtide ja ootuste järgi planeerida. Ka riigi tegevuse selgitamise ja põhjendamise ehk rahva usalduse hoidmise muudab seesugune sahmimine keeruliseks. Viirusekriisiga toimetulekul pole Eesti oma väiksusest tulenevaid eeliseid maksimaalselt ära kasutanud.

[1] Ansell, C.; Sørensen, E.; Torfing, J. 2021. The COVID-19 pandemic as a game changer for public administration and leadership? The need for robust governance responses to turbulent problems. – Public Management Review, nr 23 (7).

[2] Högenauer, A.-L.; Sarapuu, K.; Trimiklinitos, N. 2021. Guest Editorial: Small States and the Governance of the COVID-19 Pandemic. – Small States & Territories, nr 4 (1).

[3] Tegnell, A. 2021. The Swedish public health response to COVID-19. – APMIS Journal of Pathology, Microbiology and Immunology, nr 129 (7).

[4] Lindström, M. 2021. The New Totalitarians: The Swedish COVID-19 strategy and the implications of consensus culture and media policy for public health. – SSM – Population Health, nr 14.

[5] Altiparmakis, A. et al. 2021. Pandemic politics: policy evaluations of government responses to COVID-19. – West European Politics, nr 44 (5–6).

Külli Taro on TalTechi Nurkse instituudi teadmussiirde juht.