Katse taandada Ida-Virumaa nii sõnas kui ka pildis üheks mõtteliseks ruumiks on mõistagi järjekordne konstruktsioon, esindatuse valikuline peegeldus, kahe urbanistist autori väike lõpetamata harjutus segipaisatud maastike ja politiseeritud kogukondade nähtavuse võimendamiseks.

Seetõttu käib sellega – nagu igasuguse postrepresentatiivse kaardiruumiga – kaasas lahtiütlemine kõikehõlmavusest. Nagu kõik kaardid, on seegi mäng, mis lubab midagi näidata, tehes sealsamas selle, mis valituks ei osutunud, topelt nähtamatuks. See on teemade ja punktide alusel kokku pandud pilt maakonnast Lahemaa kaitstud massiivide ja rannakülade järel, mis on saanud viimastel aastatel üha rohkem tähelepanu. Ühelt poolt on see valvas huvi globaalne, sest õiglane üleminek nõuab senise majandusstruktuuri ümberpööramist, teisalt väga rahvuslik, sest piinlikult suur süsinikuemissioon on murendanud turu eneseregulatsiooni tingimustes ka rahvusliku riigikaitse agenda narratiivi (kogu energiasõltumatuse jutt). Ida-Viru on uue põlvkonna Klondike, kus endistest põlevkivikarjääridest on saanud seikluspargid ja rikastusvabrikutest muuseumid. Võlumaa, mida saab parandada ja muuta, kuhu on hea viia keskustest kõikvõimalikke idapärasest eksootikast ja esteetikast inspireeritud kultuurisündmusi alates Tartu Uue Teatri „Kremli ööbikutest” kuni Nublu „Für Oksanani”. Kogu selle peo keskmes on aga endiselt hulk eri rahvuseid, keeli ja kultuure ning sugugi kõik neist ei saa aru, miks mõni institutsioon järsku nende uksele koputab ja arvamust küsib, või, vastupidi, ollakse väsinud sellest, kuidas neid vastanduvate küsimuste kaudu endiselt teise kategooriasse liigitatakse. 

Kaart pole mõeldud praktiliseks reisijuhiks, samuti ei tasu otsida Ida-Virust vaid tööstusjärgsete maastike varemepornot või Instagrami-sõbralikku nõukanostalgiat. Tõsi, seda kõike seal on, nagu igal pool mujalgi, aga leiab ka palju muud, mida pakuvad ülejäänudki maakonnad, kus elavad päris inimesed oma päris elusid, mis erinevad ühtviisi kõigi teiste omadest.