Kes ei oleks kuulnud Tartus asuvast Pirogovi pargist. Ent vähesemad teavad, mis mees ja teod peituvad Pirogovi nime taga. Temast ja teistest 19. sajandil ja 20. sajandi algul Tartu Ülikoolis tegutsenud kirurgidest järgnevas loos juttu tulebki.

Keskaegses Euroopas olid kirurg-habemeajajad samasugused käsitöölised nagu kullassepad – neil puudus ülikooliharidus ning ameti omandamiseks tuli meistri juures teha õpipoisi aastaid. Nende kahe ameti kooseksisteerimine tänapäeval kõlab kentsakalt, kuid kesk- ja varauusajal suuri operatsioone peaaegu et ei tehtudki – polnud veel ei anesteesiat ega tänapäevast haavahooldust. Kuna habemeajajal juba oli hunnik terariistu, siis muude toimetuste juures aadrilaskmine või hamba väljatõmbamine oli asjade loomulik käik. Varase kirurgia suurim operatsioon oli peamiselt sõjaväljal teostatav alajäseme amputeerimine, mis toimus kuni 18. sajandi alguseni ainult põlvest allpool, sest puudus oskus reiearterit sulgeda. Samuti eemaldasid kirurgid mõnikord vaesel kannatajal sapi- või põiekivisid.

Varauusajal hakkas kirurgide amet sotsiaalsel redelil vaikselt tõusma, mida näitab kirurgide ja habemeajajate tsunftide eraldamine ning kirurgia ilmumine ülikoolide õppekavasse. Selle üheks põhjuseks võib lugeda tugevneva riigivõimu tellimust kirurgide tööle. Nende oskust vajati üha intensiivistuva koloniaalpoliitika ja paljude Euroopas peetavate sõdade tulemusena. Praktilist tööd tegevad kirurgid, kellel olid tihti teadmised ka esmatasandi arstiabist, olid nii laeval kui ka armee tagalas palju väärtuslikumad kui peamiselt teoretiseerivad arstid, keda oli tunduvalt vähem ja kes said tänu sellele küsida ebamõistlikult suurt palka.

Pirogov ja füsioloogia kuldaeg

19. sajandi alguseks oli kirurgide sotsiaalne prestiiž juba päris hea, kuigi kirurgia meetodid olid endiselt vanamoodsad. Siiski, anatoomiaõpe ning selle praktiline osa – lahkamine ja laipade prepareerimine – olid muutunud arstiõppe alustaladeks. Taasavatud Tartu Ülikoolis oli 1803. aasta põhikirja järgi mh kirurgia ja sünnitusabi kateeder, mis juba järgmisel aastal eraldati. 19. sajand on arstiteaduses tuntud ka kui füsioloogia kuldaeg, kus tehtud uurimistööd panustasid mh kirurgia arengusse.

Just selles, mõjuka, kuid vanamoodsa kirurgia ning särava tähena tõusva füsioloogia kontekstis, kohtame Nikolai Pirogovi (1810–1881). Pirogov astus (14-aastaselt!) 1824. aastal Moskva Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1828. Samal aastal saadeti ta õppejõu tööks ettevalmistamiseks Tartu Ülikooli juurde asutatud Professorite Instituuti. Oma õpinguid Tartus kirjeldab Pirogov järgnevalt: „Ma olin … päevade kaupa istunud anatoomikumis ja prepareerinud mitmesuguseid arteritüvede piirkondi, teinud arterite kinnisidumise katseid koertel ja vasikatel, lugenud palju, kogunud teiste töid ja kirjutanud ise.” Hulga loomkatsete põhjal kaitses Pirogov 1832. aastal oma doktoritöö „Kas kõhuaordi ligeerimine kubemepiirkonna aneurüsmi korral on kergesti teostatav ja ohutu vahelesegamine?”.

Pirogovi doktoritöö katseloomadeks olid suured koerad, vasikad ja lambad, viimastest üks pärines Stackelbergi mõisast, 15 versta (16 kilomeetri) kaugusel Tartust. Julmana näivad loomkatsed olid aga keha toimimise uurimise juures möödapääsmatud. Anatoomid olid selleks ajaks kõik organid ja suure osa kudedest ära uurinud ja kirjeldanud, nende funktsioon aga oli veel teadmata. Keha toimimise uurimine toimus peamiselt vivisektsioonil põhinevate eksperimentaal-füsioloogia katsete kaudu. Selleks, et teada saada, mis erinevate organite ülesanne on, kahjustati elusal loomal huvipakkuvat organit või kude ja seejärel püüti katselooma jälgides kehas toimuvaid muutusi mõista.

Oma kirurgioskuste parandamiseks püüdis Pirogov nii palju kui suutis õppida anatoomiat ning katsetada opereerimist inimlaipadel ja elusatel loomadel. Elu lõpul kirjutab kogenud kirurg, kuidas südametunnistus teda noorena tehtud vivisektsioonide pärast piinab ning kuidas ta poleks hiljem mitte mingil tingimusel selliseid loomkatseid nõus läbi viima. Ta lisab: „Nüüd tehakse rohkem kui pooled vivisektsioonid konnadel, aga need külmaverelised reptiilid ei sisenda niisugust tunnet, mis seob inimest soojaverelise loomaga. Pealegi tehakse nüüdsel ajal peaaegu kõik katsed elusatel loomadel kloroformi abil.” Pirogovi õpingute ajal polnud narkoosi tekitavaid aineid veel avastatud ega välja mõeldud, seega ka kõige parema tahtmise juures ei oleks ta saanud oma katseid elusatel teadvuseta loomadel sooritada. Pärast Saksamaal täiendamist oli Pirogov vahemikus 1836–1841 Tartu Ülikooli kirurgiaprofessor, seejärel kuni 1856. aastani Peterburi Meditsiinikirurgia Akadeemia professor.

Elu lõpul kirjutas Pirogov, kuidas südametunnistus teda noorena tehtud vivisektsioonide pärast piinab ning kuidas ta poleks hiljem mitte mingil tingimusel selliseid loomkatseid nõus läbi viima.

Pirogovi Tartu ülikooli professuuri ajal valmis kuulus topograafiline atlas, mille tarvis tegi Pirogovi preparaatidest joonistused Tartu kunstnik Georg Friedrich Schlater, kes need ise ka litokivile kandis. Sellise atlase tarvis oli vaja arstiteadlase/anatoomi ja kunstniku tõhusat koostööd. Harva võis olla kirurg ka ise suurepärane joonistaja ning ise oma anatoomilistest preparaatidest trükise tarvis kujutised valmistada, nagu on teada kuulsa Itaalia anatoomi ja kirurgi Antonio Scarpa puhul. Scarpa, kelle juures õppis ka Tartu ülikooli professor Moier, poolt koostatud ja vasegravüüri tehnikas trükitud anatoomia atlast on tõstetud esile just äärmiselt kõrge kunstilise kvaliteedi poolest. Nii aeganõudev vasegravüüritehnika, paberid kui ka vormistus tegid sellest kalli ja hinnalise väljaande. Scarpa joonistused graveeris vaske Anderloni, keda Scarpa olevat spetsiaalselt selle töö tarvis välja õpetanud. Kunstnikukätt nõudev pildimaterjal oli 19. sajandi jätkuvalt arstiõppes oluline, seda nii anatoomia õppimisel kui ka erinevate haruldast haigusjuhtumite jäädvustamisel. Pirogovi topograafilise anatoomia atlas olevat samuti sündinud praktilisest vajadusest parema õppematerjali järele. Foto abil hakati 19. sajandi lõpul küll haigusjuhtumeid jäädvustama, kuid anatoomia õpperaamatutes kestab kunstnikupoolse joonistuse eelistamine siiani. 

Tartu Ülikooli kunstikogusse kuulub Aleksander Hripkovi maalitud portree, tänu millele teame, milline nägi välja noor Pirogov oma Tartu perioodil, nii umbes 30 aasta vanusena. Veelgi ilmekam on teine, 1837. aastal litograafiatehnikas teostatud portree, mis kujutab Pirogovi tema teisel Tartu ülikooli professuuri aastal. Tollal tehti fotograafia vallas alles esimesi katsetusi ning fotoportreed olid veel väikesed ja haruldased. Parimaks igasugu piltide paljundamise vahendiks oli veel kivitrükitehnika ehk litograafia. Baltisaksa kunstnik Eduard Hau koostas, joonistas ja andis välja sarja Tartu ülikooli professorite litograafiatrükis portreedega (Sammlung von Portraits der Professoren an der Kaiserlichen Universität zu Dorpat seit dem Jahre 1837 nach dem Leben und auf Stein gezeichnet von E. Hau, trükiti 1837–39 Georg Friedrich Schlateri litograafiatöökojas), kokku kuus vihikut 30 portreega. Kuigi sari ei osutunud väga populaarseks ning Hau jäi sellega kahjumisse, on see ometi elav galerii Pirogovi kolleegidest Tartu ülikoolis, mida ilmestavad ka autograafid portreede juures. Hau poolt litokivile joonistatud portreel näeme Pirogovi asjalikult ja asiselt toolil istumas. 

Pirogovist on Tartu linnaruumis ka mälestusmärk. Pirogovi monument asub Tartu südames, raekoja tagusel haljasalal, mis enne II maailmasõda oli täidetud majadega. Nõukogude Eestis tähistati hoolega just keiserliku ülikooli aastapäevi ning nendega seoses otsiti ja rõhutati ka seoseid Tartu ülikooli ja vene teadlaste vahel. 1952. aastal tähistati 150 aasta möödumist keiserliku ülikooli avamisest ning sel puhul avati ka Pirogovi ausammas. Nagu sotsialistliku realismi ajastu kunstile omane, valmis ka Pirogovi monument kollektiivse tööna, autoriteks neli skulptorit: Juhan Raudsepp, Arseni Mölder, Peeter Tarvas, August Volberg. Pirogovi monumendi asukoht on igale tartlasele ja tudengile tuttav ja nn Pirogovi pargi kaudu on ta saanud Tartus kirurg Bergmannist tuntumaks. 

Von Bergmann ja bakterid

1840. aastatel toimus üks kahest suurest revolutsioonist kirurgias – avastati anesteesia. Teadvuseta opereeritav avas kirurgidele enneolematud võimalused. Nüüd polnud operatsioonilaual enam karjuv ja liigutav patsient, kes nõustus lõikusega vaid siis, kui surm silme ees oli ja kelle kannatuste vähendamise eesmärgil tuli operatsioon teostada nii kiiresti kui vähegi võimalik. Üldanesteesia tulekuga said kirurgid stressivabamas keskkonnas sooritada efektiivsemaid ja keerulisemaid operatsioone, mille peale varem mõeldagi ei saanud, kuna patsient poleks nii pikalt kestvat valu lihtsalt välja kannatanud.

Kui Ruhja pastori poeg Ernst von Bergmann (1836–1907) 1854. aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda astus, olid operatsioonide demonstreerimistel juba vaiksed ja rahulikud patsiendid. Tartu Ülikooli kirurgiakliinikusse sai von Bergmann tööle 1864. aastal esmalt dotsendina, hiljem sai temast kirurgiaprofessor, kirurgiakateedri juhataja ja Toomel asuva kirurgiakliiniku direktor.

Von Bergmanni karjääri Tartu perioodi jääb ka teine revolutsioon – antiseptika kontseptsiooni avastamine ja rakendamine. Kui anesteesia kasulikkuse üle oli debatt minimaalne, siis haavanakkuste seostamine bakteritega nõudis seniste teaduslike arusaamade ümberhindamist. 1860. aastate lõpus väljakäidud idee, et haavapõletikke tekitavad hiljuti avastatud bakterid, ei leidnud sama kiiret heakskiitu. Siiski, mõte oli idanema pandud ja lahinguväljal kirurgina töötanud von Bergmannil tekkis huvi haavanakkuste tekkepõhjuste ja nende kontrollimise vastu. Pärast sõjast naasmist veetis von Bergmann järgmised seitse aastat Tartus, kus ta täiendas ja täiustas antiseptilise kirurgia meetodeid ning püüdis leida haavanakkuse põhjustajat. Tema tegevusega algas Tartu kirurgiakliinikus antiseptika periood: ta viis sisse kohustuse enne operatsiooni käsi pesta, mille tulemusel nakkused vähenesid ja tema reputatsioon tõusis. Von Bergmanni teene oli ka uue, samuti Toomemäel asuva kirurgiakliiniku ehitamine. Uus kliinik avati pidulikult 15. septembril 1875. aastal kell 12, kuulati ettekannet, tutvuti kütte- ja ventilatsioonisüsteemiga ning vaadeldi von Bergmanni sooritatud amputeerimist antiseptilise karbooluduvihma all.

Järgmises, Venemaa ja Türgi vahel peetud sõjas 1877. aastal rakendas ta juba süsteemselt antiseptilist haavaravi ja sai tuntuks kuulihaavade raviga. Von Bergmanni vene kolleegid ei kasutanud antiseptikat ning neid õnnestus veenda alles pärast seda, kui von Bergmann päästis kuulsa kindrali Dragomirowi elu tema põlve saadud kuulihaava ravides. Von Bergmann arendas sõjaväljal konservatiivse meetodi, kus ta kasutas antiseptikat ja pani vigastatud jala seejärel kipsi; varasemalt oli tavaline, et alajäseme vigastuse korral see amputeeriti – antiseptika päästis nii sõdurite elusid kui ka jalgu.

Teadvuseta opereeritav avas kirurgidele enneolematud võimalused. Nüüd polnud operatsioonilaual enam karjuv ja liigutav patsient, kes nõustus lõikusega vaid siis, kui surm silme ees oli.

Tartust lahkus kuulus kirurg 1878. aastal esmalt Würzburgi ja sealt Berliini. Berliinis loobus von Bergmann antiseptika arendamisest ja keskendus vaid aseptikale, viies koos kolleegiga sisse operatsiooniriistade auruga steriliseerimise. Tänu rangele puhtuse hoidmisele kirurgiasaalis, laienesid kirurgia võimalused veelgi. Näiteks hakati sooritama kõhuõõne operatsioone, mis polnud varasemalt haavanakkuse tõttu võimalik. Nüüd oli patsient operatsioonilaual vait ja paigal ning lisaks elas ta pärast operatsiooni veel pikalt – varem, olenemata operatsioonitehnika efektiivsusest, tähendas laialt esinev haavanakkus tihti patsiendi surma. 

Bergmanni ajal oli nii kunstis kui ka meditsiinis laialt kasutatavaks tehnikaks fotograafia. Esimene naissoost professionaalne kunstnik siinmail, Tartu ülikooli joonistuskooli õpetaja, kunstnik August Matthias Hageni tütar Julie Hagen-Schwarz kasutas portreede maalimisel tihti fotode abi. Ei ole teada, kas foto abi võis vaja minna ka Ernst von Bergmanni portree puhul, mis valmis ta abikaasa soovil, et tal oleks taas sõjaväljale arstitööle läinud mehest elav pilt kodus silme ees. Igal juhul on Bergmannist säilinud mitmeid sarnaseid portreefotosid, kus ta kaelasideme ja ülikonnaga esinduslikult poseerib. Tartus elades ja kunstnikuna töötades maalis Julie Hagen-Schwarz arvukalt Tartu ülikooli õppejõudude portreid, milledest on meieni säilinud ning teada vaid osa. Ernst von Bergmanni ovaalportree on tänu uhkele raamile neist üks esinduslikumaid ja kaunistab siiani koos teise arsti, rektor Eduard Georg von Wahli portreega Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgiakliiniku ruume.  

Tartus võib kohata ka Ernst von Bergmannile pühendatud ausammast. Konkursile esitas 1906. aastal oma kavandi, mis küll ei osutunud küll valituks, ka eesti skulptor August Weizenberg. Mälestussamba püstitamise keskkomitee pidas paremaks saksa skulptori Adolf von Hildebrandi versiooni, mille järgi valminud mälestusmärk avati 1913. aastal avati Toome nõlval Bergmanni rajatud kirurgiakliiniku taga.  

Burdenko sõjatandril

Juba antiikajal kirjutatud Hipokratese korpusest leiame soovituse: kes tahab olla kirurg, mingu sõtta. Kirurgi töö sõjatandril muutus tulirelvade tulekuga 14. sajandil. Kui varasemalt oli tegu peamiselt puhaste lõikehaavadega, siis musketi- või kahurikuul tekitas enneolematu kahjustuse. Lisaks andsid selliselt tekitatud haavad suurepärase võimaluse anaeroobsete bakterite vohamiseks, mis võivad põhjustada teetanust või gaasgangreeni – selliseid haavu polnud kirurgid enne näinud. Napoleoni sõdade ajal võeti Prantsuse armees kasutusele senisest parem haavatute eest hoolitsemine: ühelt poolt transporditi haavatud sõdurid kiirelt lahinguväljalt tagalasse kirurgitelki, teisalt prooviti viia kirurg eesrindele nii lähedale kui võimalik, mis võimaldaks tal anda haavatutele kiiret abi. Krimmi sõjas (1854–1855), mis on esimene suur sõjaline tegevus, kus kasutati anesteesiat, osales ka Pirogov. Prantsuse-Preisi sõjas (1870–1871) osales von Bergmann. Veel üks Tartu Ülikooliga seotud nimekas kirurg, Nikolai Burdenko (1876–1946), käis samuti oma oskusi sõjaväljal täiendamas.

Burdenko astus 1897. aastal Tomski ülikooli arstiteaduskonda, kust ta 1899. aastal välja heideti. 1901. aastal immatrikuleeriti ta Tartu Ülikooli, mille ta lõpetas viis aastat hiljem. Õpingute ajal jõudis ta käia Hersoni kubermangus (tänapäeva Ukraina aladel) epideemiaga võitlemas, Krivoi Rogis (tänapäeva Ukraina aladel) kirurgina praktiseerimas ja Vene-Jaapani sõjas (1904–1905) praktilist kogemust saamas. Seejärel sai Burdenko Tartu Ülikooli kirurgiakliinikusse assistendiks ja kaitses oma doktoritöö 1909. aastal ülikooli aulas. Burdenkole oli Pirogov suureks eeskujuks ning sarnaselt temale uuris ka Burdenko veresoonte kinnisidumist, tema doktoritöö pealkiri oli „Värativeeni ligeerimise tulemused”. 

Mürskudest põhjustatud näovigastused võimaldasid luua tänapäevase plastilise kirurgia eraldi valdkonnana.

Esimese maailmasõja (1914–1918) puhkedes läks ta õige pea tegevarmeesse kirurgiks. Tegemist oli kirurgiaajaloos märgilise tähtsusega sõjaga, sest mürsud ja kuulipildujad tekitasid enneolematult suuri kahjustusi. Kui lisada valemisse veel mudane pinnas, siis olid haavad niivõrd räpased, et antiseptika enam ei aidanud. Seetõttu hakati haavasid mõnepäevase hilinemisega kinni õmblema – esmalt eemaldati kogu surnud kude ja võõrkehad ning haav puhastati, seejärel pandi haava steriilne marli ja see kinnitati mõne õmblusega, 4-5 päeva hiljem vaadati haav üle ja probleemide puudumisel õmmeldi korralikult kinni. Nii tehti kindlaks, et haav on ikka kindlasti puhas ning sinna pole jäänud põletikke tekitavaid baktereid. Mürskudest põhjustatud näovigastused võimaldasid luua tänapäevase plastilise kirurgia eraldi valdkonnana. Veregrupid olid avastatud aastal 1900 ja vereülekandeid tehtud sõja alguseks hulgaliselt. Siiski jäi see sõjaolukorras keerukaks protsessiks, kuigi 1914. aastal lahendati vere hüübimise probleem – avastati, et naatriumtsitraat aitab hüübimise vastu, tänu millele sai verd paremini transportida ja doonor ei pidanud vahetult kohapeal olema. Burdenko töötas lühikest aega Tartus, kuid lahkus 1918. aasta juulis Voroneži. Sealt suundus ta edasi Moskvasse, kus sai kuulsaks neurokirurgina.

Aastate eest oli Tartus Toomemäel ka Burdenko monument, mis tänaseks on küll linnaruumist eemaldatud. Ülikooli kliinikumis on aga siiani seinal Burdenkot kujutav 1952. aastal valminud maal. Maali „Kirurg Burdenko operatsiooni teostamas” autoriteks olid Ilmar Kimm ja Ants Viidalepp ja huvitaval kombel tehti sellest maalist suisa kaks sarnast versiooni, üks Eesti Kunstimuuseumis, teine Tartu Ülikooli Kliinikumis, kus see on saanud osaks kirurgiakliiniku ajaloost. Väärtuslik on see suuremõõtmeline maal ka selle poolest, et tegu pole mitte portreega, vaid kirurgiakliiniku ajaloolise ruumi kujutisega. Selliseid ülikooli õppetööd või -ruume jäädvustanud kunstiteoseid ei ole palju teada. Võiks oletada, et ka Kimmil ja Viidalepal oli maalimisel abiks mõni ajalooline foto, et Burdenko operatsiooniruumi võimalikult ajastu- ja tõetruult kujutada. Punaseruuduline põrand on tänaseks korteriks muudetud kirurgiasaalis väidetavalt veel alles, küll aga pole sealt kunagi avanenud sellist vaadet Tartu sümbolile, raekojale. 2022. aasta veebruari lõpuni saab seda põnevat maali nagu ka Pirogovi ja Bergmanni portreesid näha Tartu Ülikooli muuseumis näitusel „Ars academica”.

Kasutatud kirjandus:

Ken Kalling. Meditsiini ajalugu. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017.
Koostanud Sergei Issakov. Mälestusi Tartu Ülikoolist. Tallinn: Eesti Raamat, 1986.
Harold Ellis and Sala Abdalla. A History of Surgery, Third edition. London and New York: CRC Press, 2019.
Koostanud Ingrid Sahk ja Moonika Teemus. Ars academica. Tartu Ülikooli 100 kunstiteost. Tartu: Tartu Ülikooli muuseum, 2019.
Koostanud Merili-Triin Eiskop. Julie Hagen-Schwarz: Eesti esimene naiskunstnik. Tallinn: Printon, 2018.
Koostanud Anne Lõugas. Baltisaksa portreekunst Eestis 1750–1900. Tallinn, Helsinki: Eesti Kunstimuuseum, Raud Publishing, 2002.

Anu Rae on TÜ muuseumi kuraator ja TÜ ajaloodoktorant.

Ingrid Sahk on TÜ muuseumi kuraator ja kunstiajaloolane. Ametikohast tulenevalt on ta tegelenud põhjalikumalt ülikooli kunstikogude kujunemise ja Karl Eduard von Lipharti graafikakoguga (osa sellest on ülikooli hoida alates aastast 1920). Eriliselt paeluv on tema jaoks, kuidas ja miks on graafikat kogutud ning igasugu tehnilised nüansid piltide paljundamisel, just fotograafiaeelsel ajastul.