PÖFFi ajal on võimalik näha filme erinevatest maailma nurkadest, mille otsa ei pruugi enam kunagi sattuda. Järgnev valik on spetsiaalselt teile, kes te tahate teada kui põnevaid rahvaid ja inimesi meie planeedil elab. Juttu tuleb kolmest filmist, mille sündmused leiavad aset Ida-Türgi mägedes, Amazonase vihmametsas ja New Yorgi metroos.

Kaader filmist „Nagu vend vennale”

„Nagu vend vennale” (Türgi/Rumeenia, 2021, režissöör Ferit Karahan)

Ida-Türgis ei ole uhkeid suurlinnu nagu seda on Istanbul või İzmir. Seal on mägised piirialad, kus elab ka osa kurdi rahvast, kellega türklastel on probleem. Seetõttu arvab Ankaras asuv valitsus, et kurde peab ümber õpetama. Olukord ei ole vast nii hull kui uiguuridega Hiinas, aga aeg-ajalt tuleb sealgi intsidente ette.

Filmi tegevus toimub poiste internaatkoolis, kus režiim on karm nagu sõjaväes. Näeme vana lagunevat koolimaja talviste mägede vahel – keskkond on külm ja masendav. Sealne koolipersonal on ükskõikne, aga kui jamaks läheb, süüdistavad kõik kõiki, et enda nahka päästa. Poisid on aga vaprad ja tegelevad oma koerustükkidega edasi. 

Teemat pikalt sisse ei juhatata, ent saame kohe aru, mis olukord valitseb ja et pinge on üleval. Loos aset leidev situatsioon on niivõrd nukker, et sellesse kirjutatud must huumor töötab vastupidiselt: ei ole naljakas, vaid hoopis kurbust võimendav. Teoses kuuleme ja näeme korduvaid repliike ja sündmuseid, mille taasesinemine võib tekitada rahulolu, kuid olla ka häiriv. Uksest sisse astudes libastuvad märjal põrandal kõik, kuid kuidagiviisi püsti jäädes ei hakata probleemiga koheselt tegelema. Tundub, et filmis kujutatav maailm jääbki lõputusse ringi ennast kordama ilma lahendusi leidmata.

Filmi saab näha veel teisipäeval, 23. novembril kell 16:30 Tartus Athena Keskuses.

Kaader filmist „Viimane mets”

„Viimane mets” (Brasiilia, 2021, režissöör Luiz Bolognesi)

Yanomami indiaanlasi on ligikaudu 35 000 ja nad on elanud Brasiilia ja Venezuela piirialade Amazonase vihmametsades umbes 8000 aastat. Nüüdisajal käivad valged mehed sealsetes metsades kulda otsimas, mis on tekitanud veriseid konflikte.

Režissööriks on antropoloog, kes on otsustanud yanomamide elu kajastada ebatraditsioonilisel viisil: tegemist on justkui dokumentaalfilmiga, aga võime seda vaadata ka kui mängufilmi. Kogu nende elu, mida näeme, on päris – nii nagu nad vihmametsades eksisteerivadki, kuid samal ajal jutustakse ka yanomamide mütoloogilist sünnilugu. See kulgeb aeglaselt ja annab vaatajale võimaluse ekraanile projitseeritava üle rahulikult mõelda päris kõike mõistmata. Näeme näiteks rituaalseid tegevusi, mille eesmärk jääb lahtiseks.

Kinematograafia ja montaaž on põnev. Mõned stseenid on loodud ebakonventsionaalselt, nt lavastatud armatsemise stseen on edastatud väga erilise delikaatsusega, kus akt on liialt kerge, ilus ja sünnis, mõjudes heas mõttes kummalisena.

Filmi saab näha veel  esmaspäeval, 22. novembril kell 19:30 Tallinnas Apollo Kinos Solaris.

Kaader filmist „Hetked, mis ei kesta igavesti”

„Hetked, mis ei kesta igavesti” (Kanada/USA, 2020, režissöör Cheryl Dunn)

„Suur Õun” võib mõne jaoks olla oma pilvedesse kõrguvate lõhkujate ja joonlauaga tõmmatud kvartalitega väga igav, aga kui tunda inimesi, kuuluda õigesse skeenesse, on seal hirmuäratavalt lõbus – nii on vast iga suure linnaga. 

New Yorgi pimedates metroorägastikes sai õigete inimeste kokkusattumisel alguse grafitikultuur. Kunstnik Dash Snow alustas oma karjääri tunnelites täägimisega. Ta ei tahtnud kunagi saada suureks peavoolu loojaks. Ta jäi oma underground-subkultuurile kindlaks ja elas iga päev metsikut elu, kust ei puudunud rulasõit, seinade kaunistamine ja lõpututel pidudel narkotsi tegemine. Dashi ideed ja väljendusvahendid aja jooksul küll muutusid, aga tema kunstniku elustiil jäi samaks, mis on olnud ka teatud Eesti ringkondadele eeskujuks, ilma et viimased sellest võib-olla isegi teadlikud oleks. 

Me teame juba enne filmi, kuidas see lõppeb, aga selles toores visuaalis ja eklektilises montaažis on ikkagi lahe trippida, eriti kui see on vaataja maitse. Kollaažilikus loos avatakse kunstniku elulugu, mis jookseb läbi maailmaajalooliste sündmuste lõpu poole, kuhu me kõik kunagi suundume.

Filmi saab näha veel pühapäeval, 21. novembril kell 18 Tallinnas Kinos Artis.