Lõppeva aasta moesõnadeks on kerkinud taas kontekstitundlikud „rahvas” ja „eliit” ning see on muidugi tore. Huvitav oleks isegi teada, kelleks tahavad suureks kasvades saada praegused lasteaialapsed – kas rahvaks või eliidiks?

„Küll see „rahvas” on ikka üks imeline termin,” alustas David Vseviov 2001. aastal oma samavõrd imelist arvamuslugu „Kes on rahvas?”. Ja üle jääb ainult nõustuda. Lisaks sellele, et see on imeline, on see muidugi aegumatu. Nõnda on neil päevil ka n-ö vanad sõbrad Martin Mölder ja Tarmo Jüristo arutanud Päevalehe veergudel toredasti kõige muu hulgas rahva ja eliidi vahekorra üle.

Kes see rahvas parasjagu on, sõltub mõistagi kontekstist. Samamoodi määrab kontekst (mis siin tähendab eelkõige seda, kellele parajasti räägitakse) selle, kas parasjagu on prestiižsem olla „rahvas” või „eliit”. „Kui keegi teatab, et rahvas toetab või rahvas ei toeta, siis tegelikult ei teata ta midagi. Ta ei teata ei mulle (kes ma peaks ju samuti rahvas olema) absoluutselt midagi, mida ma rahvana ei tea,” nendib Vseviov. Nõnda ongi üldjuhul raske öelda „rahvas”, arvestamata selle hulka ennast, ja nõnda kihvatabki teinekord, kui keegi, kellega me ei nõustu, pajatab jälle „rahva” tahtest (Vseviovil lausa: „Nii nagu eesti traditsioonis peeti karu õige nime mainimist ohtlikuks, asendades selle „mesikäpa” või „metsaotiga”, asendatakse „mina” või „meie partei” sõnaga „rahvas”.”)

Sõna kontekstitundlikkus võib aga minna veelgi spetsiifilisemaks. Näiteks võivad needsamad inimesed, kes ennast rahva tahte esindajatena, s.t „valitsusele” (a priori „eliit”) vastandujatena määratlevad, kasutada juba järgmises lauses hoopis teise inimgrupi kohta sõna „sheeple”, mis on teatavasti kombineeritud sõnadest „sheep” ja „people”. Ehk täpselt nagu emakeelse kujundliku „lambakarja” puhul, tähistab „sheeple” just üksmeelselt käituvat rahvahulka, kellega „mina” ei nõustu ning kellele on lisatud suhtumise näitamiseks ja lihtsa dehumaniseerimisvõttena seos kariloomaga. Nõnda kehastub osutaja ise aga hoopis mingiks „isemõtlevaks eliidiks”, vastandudes hallile massile, lambakarjale jne.

Kui „rahva” esindaja räägib „rahva enamuse” soovidest – võrdluses niisiis „eliidi” kehtestatud olukorraga –, siis nähtub siit lisaks suhtumisele seegi, et tegelikult soovib end „rahvana” määratleja hoopis „eliidi” – ehk otsustajate – ridadesse astuda. Miks muidu oma soove ja nende mõnikord implitsiitset, aga igal juhul tunnetatud tõelähedust ja kaasamõtlejate rohkust kuulutada? Ikka selleks, et soovid saaksid täidetud.

Seejuures oleks naiivne öelda, et taoline „rahva” eest kõnelemine on alati populistlik – vastupidi, see võib olla päris siiras. On paratamatu, et leiame n-ö vaikimisi alati pigem kinnitusi enda uskumustele kui tõendeid vastaspoole seisukohtadele, nõnda ei pruugi meid veenda ka mingisugune statistika – olukorras, kus see ei kinnita meie veendumusi. Sel moel saabki igaüks meist mõelda end enamuse esindajaks – me näeme ja kuuleme enda seisukohti, need kõlavad meie jaoks valjemalt, me mõtleme end suuremaks, kui me olla pruugime. „Rahvas” saame me seega vististi olla vaid seni, kuni me kujutleme, et meid on rohkem kui neid teisi, aga ka siis võib küsida, kas meid on just seesuguselt kujutletud grupina kunagi olemas olnudki.

„„Rahvas” on peaaegu nagu nõukogudeaegne „partei”. Ta on fantoom,” kirjutab Vseviov. „Abstraktset rahvast kui ideede kandjat pole ajaloos tegelikult iialgi olnud, nagu ka mitte poliitilistel kaalutlustel Rooma võimukandjate poolt välja mõeldud vox populi’t. „Rahvas” pole teadlikult kunagi kedagi võimult kukutanud ega võimule upitanud. Isegi Jeltsinit mitte. „Rahvast” on heal juhul vaid ära kasutatud. Loomulikult võib arvata ka teisiti. Siis aga peab tunnistama õigeks marksistliku ajalooteaduse postulaadi rahvamasside liikumapanevast jõust ajaloos.”