Pime aeg toidab tumedust hinges. Vahepeal toob sisekaemusesse vajalikku valget lumi. Vahepeal Janek Murdi album „VIIV”.

★★★★☆

Janek Murdi kauamängiv viib viivukeseks maailma, kus leidub pehmet põhjamaist kargust, raskuse lendlevat kergust ja pindmise koore sügavust. Õigemini peitub muusikas üksteisest erinevate koosluste sobivus.

Lugude pealkirjad on palindroomid ehk tähti mõlemat pidi lugedes moodustub nendest sama sõna. Või siis sama hääldus, sest vaevalt „BALILAB” eesti keeles midagi tähendab. Pigem kaldub see ilmarlaabanlikult meelikõditavasse kõlaluulesse. Murdi loodu pole albumil küll nii abstraktne, kuid kõditatud saab kuulaja küll. Kõrvu kandub klassikalise muusika voolavam külg indie-popilikus unistavuses, kust kooruvad välja ka vokaalsed üllatused ja ühtesulamised.

„VIIV” viib eelkõige kodumaiste helide radadele, millele on omane teatud ksülofonilik sillerdamine, flöödilik kergus, viiulite dramaatilisus, koorilik ühtelaulmise ja -kuulumise tunne. Helgemate nootidega kostitatud lood ei kaota samas sügavust. Kui mõni tiliseb rohkem kui teine, siis järgmine võib tuua tervele paletile juurde uue kihi elektroonilisel, vokaalsel või mõnel muul moel. 

Kuigi Murd ei lähtunud albumit neli aastat luues konkreetsest teemast, kõlab see terviklikult. Kohe nii terviklikult, et osati tundub, nagu kuulaks LP asemel kontserti. Silme ette kangastusid stseenid filmidest, mida pole veel olnud, kuid millele sobiks taustaks kajama „MODOM”, „URUGURU”, „KIRIK” või mõni muu pala albumilt. Stseenid, kus langeb suure tuule käes jõele hiliskevadisi kirsiõisi või öisel laial lagendikul kargeid lumehelbeid.

„VIIV” on album pimeduse raviks. Kui mõelda võimalikele seisunditele, mis tekivad seda kauamängivat kuulates, siis nendeks on kohalolu, maandatus, rahulolu. Album, mis tekitab tunde, et oled kodus, isegi kui sa seda pole.